Wremja kui aja dokument

Piret Jaaks

Mart Juur / Andrus Kivirähk, Wremja. Timur ja tema meeskond. Tänapäev, 2004 Juba pikemat aega hüüab eesti meedia vaimustusest, sest vahepeal varjusurma langenud eesti huumor on taas ellu ärganud. Peamiselt süüdistatakse selles teos kaht mehepoega, Juurt ja Kivirähki, kes lihtsalt oma lõbujanu tõttu on muutnud huumori jälle ajastu dokumendiks, nagu seda omal ajal tegi kuulus karikaturist Gori või nõukogude ajal hulk sket?ikirjutajaid.  

Muul moel kui meie aja lugu oleks Juure-Kivirähki uusteost ?Wremja: Timur ja tema meeskond? raske kirjeldada, sest viisakust eirates hüütakse juba esimesel leheküljel maha, et ?kadunud on superkorvpallur Mürka till?, mis tekitas minus tahtmise edasi üldse mitte lugedagi. Pärast pisikest mõttetööd aga leidis allakirjutanu siiski endas jõudu defineerida ?Wremja? vastutulekuks rahva maitsele.

Telekujud silme ees

Erinevalt ruraalsest sõnakasutusest ja allapoole vööd suunatud naljadest ei saa ?Wremjale? kui kirjandusteosele korrakski ette heita tekstuaalseid või karakteriloome kohaseid puudujääke. Lugu algab sellega, kuidas linna N saabub kadunud Zorro asemele tema vend Timur. Viimane saadetakse Zorro asemele Eestisse Nõukogude Liitu teenima ja Putinile iganädalasi aruandeid kirjutama. Spionaa?, mis muu. Elama hakkab ta aga varasemast tuntud viinamehe Nisu Uno juures.

Alates hetkest, kui kõik kirja pandud karakterid hakkavad televisioonis nähtud nägudega kokku sulama, muutub lugu huvitavaks. Nii ei saagi lõpuni kindel olla, kas raamatut ei tee värvikaks mitte TV-Wremjas nähtud suurepärased näitlejatööd. Ma küll ei tea, kes Timurit teles mängis, kuid Jan Uuspõllu Zorro seisab ikka veel silme ees ka Timuri nahas. Samuti kangastuvad Dan Põldroosi erinevad karakterid õnnetu inspektor Kukekesena, Nisu Unona ja oma tütre kulul parasiteeriva ämma Maiena.

Popkultuuri vaatepunktist on Juur ja Kivirähk kasutanud populaarsuse tagamise algtõdesid, võttes paljude oma karakterite aluseks meediapersoonid või avaliku elu tegelased. Tihtipeale aga ironiseerivad ka lihtsalt ühiskondlike normide kallal või pilavad näiteks Kukekese abil politseinikke, kes saavad oma sõnutsi Eesti madalaimat palka. Nii nõustubki Kukeke valimiskampaania ajal hääletama suppi pakkuva kandidaadi poolt ning osaleb raha pärast pornofilmis.

 

Antonio ja Tango

Ilmselt rahva maitsele vastu tulles toovad autorid viimaste tegelastena sisse aroomiterapeut Antonio (moekunstnik Antonio?) ja telekokk Tango (telekokk Jazz?) ? pedepoisid. Algul on muidugi naljakas, kuidas kirjanikud tabavad geirahva kõrgesteetilisi väärtusi, kuid peagi hakkavad n-ö pedenaljad meelt riivama. Algab tavaline ilkumine ?tagumiku kasutusvõimaluste? ja ?peded ahju? teemadel.

Tekstiehituslikult on Wremja meisterlik ? selged emotsioonid, kiirete tabavate dialoogidena esitatud lihtsad sõnad ja mõtted hakkavad tööle ning tunduvad naljakad. Käibehuumori puhul ju teisiti ei saakski olla.

Selline tekstipaindlikkus muudab raamatu kergelt loetavaks ja muhedaks ajaviitekirjanduseks.  Õiges koguses doseerides võib seda aeg-ajalt lugedagi kui dokumenti meie klassilõhedega vabariigist. Teisalt jällegi ei tasu ära unustada, kui vähe on tänapäeva Eestis löögijõulist huumorit, mille edukust kinnitasid ka kanal 2 saate ?Wremja? vaatajanumbrid. Ma ei ole kindel, kas Juure-Kivirähki raamatut hakkab saatma samasugune müügimenu, kuid potentsiaal selleks on raamatus igal juhul olemas. Edasine on juba turunduse küsimus.