You Want It Darker ehk Palverännak maailmalõppu

Jürgen Rooste „Loimurite laul“ on meeleheitest ja katastroofiaimusest sedavõrd kibe, et mõjub kui triloogia „Meeleheite laulud“ kroon.

SOFIA-ELIZAVETA KATKOVA

Sest see, mu armsad sõbrad, on tõeline Püha Issanda Armulaud: ihu ja hing ja veri ja… Aeglast muusikat, palun. Sulgege silmad, härrased.

James Joyce, „Ulysses“¹

Kui kriipida mis tahes Euroopa või Ameerika kultuuri kuuluvat ilukirjanduslikku teksti, leitakse ikka, et selle alustekst on piibel. Kuid on ka tekste, mida ei pea selle tõdemiseks isegi kriipima – niisugune on Jürgen Rooste luulekogu „Loimurite laul“ (2022).

Sellele, et piiblitekstid on andnud luulekogule alusmaterjali, osundatakse otseselt pealkirjas ja isegi raamatu kaane­kujunduses. Korrosioonikatekismus, nii ütleb alapealkiri. Kaanel on kujutatud üht müstilist, vaevalt äratuntavat olendit – sedasama ülielujõulist loimurit, ekstremofiili, veekaru. Muuseas, tema kohal ilutseb nimbus. Katekismus, mis on usuõpetuse käsiraamat, osutab kaante vahel olevate tekstide õpetlikkusele – niisugune on vähemalt selle mõiste ootuspärane tõlgendus. Põimitud korrosiooni (ehk keskkonna vastasmõjul metallide iseenesliku lagunemise) kujund aga lisab tekstile metafoorset tähenduslikkust – natuke poosetab küll, viidates autori nimele, kuid samal ajal mängib sõnasemantikaga, suhestudes luulekogu sisuga, millele mõeldes määratlegem siinkohal korrosiooni kui elu surelikkust ehk sellist elamise protsessi, mis lõpuks teeb igaühe veel üheks raipeks (lk 107).

Mis aga huvitab proosakirjanikke ja luuletajaid pühakirjas? Võib öelda, et süžeede, motiivide ja tegelaste universaalsus, nende igipõline eluvõime, nende lihast ja luust olemine, mis võimaldab neid omal viisil tõlgendada, uuendada, teisendada, paigutada omatahtsi nüüdisaja raamistikku. Piibli universaalne omapära on ka keel, milles see on kirjutatud – see poeetiline, rütmiline keel võimaldab stilisatsiooni ja jäljendamist. Nõnda kujutab Jack Kerouac oma romaanis „Teel“ jumalat, saatanat, prohvetit jt ning vabaneb ühes sellega kivistunud seisukohast, et ainult preester on pühakirja käskija. Nii teeb ka Jürgen Rooste „Loimurite laulus“.

James Joyce’i romaani „Ulysses“ avastseenis esitab Buck Mulligan, olles Stephen Dedaluse vastand, katoliku missa paroodias selle kõige tähtsama hetke – armulaualeiva ja -veiniga armulaua sakramendi. Joyce’i Buck Mulligan on pajats. Kui Dedalus on uhke ja romantiline, siis Mulligan on karnevalilik, palaganlik, farslik. Nõnda ilmutab polüfooniline „Loimurite laul“ samuti duaalset loomust, omakorda mängitakse lugeja tähelepanuga, jagades vormi, poeetiliste võtete, motiivide ja kujundite mitmekesisust. Nendes tekstides räägitakse paljusõnaliselt paljust, aga ühine, läbipaistev teema – ja ka tundmus, mida luulekogu lugejas tekitab – on üks, mille väljendamiseks tuleb tsiteerida autorit ennast: Seda kohta siin varsti vist enam pole. Seda aega ja kohta. See on muidugi ilmselge, et kõik kaob, kui õhtul kell üheksa ilmuvad ekraanile tähed AK, on igaühele selge, et aeg kaob, ekraanid kustuvad lõpuks, võbisevad-hubisevad enne kergelt. See on tuttav tunne, ma ei oska seda nimetada, ära tabada, kätte saada (lk 50).

See hetk, kui maailmalõpu eelaimus kaotas oma marginaalseisundi, langes 2022. aasta 24. veebruarile, mil politoloog Jekaterina Schulmanni sõnul „tuli välja, et kõigil linnahulludel oli õigus“. Kuigi sõda Ukrainas ei ole „Loimurite laulu“ keskmes (otsesõnu räägitakse sellest vaid kahes tekstis), jälitab läheneva katastroofi aimus lugejat justkui noodsamad ratsanikud, kes seda katastroofi arbuma peaksid. Selle poolest võib käesolev luulekogu vabalt konkureerida Rooste eelneva triloogiaga „Meeleheite laulud“ („Veider aeg“, 2018; „Sagittarius A*“, 2020; „Signaal surnud tähelt“, 2021) ning olla selle varjatud kroon, sest meeleheite kibedust on „Loimurite laul“ tulvil. Ka 2023. aastal ei tajuta apokalüptilist meeleolu kuigivõrd võõrikuna.

Miks on pühakiri „Loimurite laulu“ puhul nii tähtis, peale selle, et on süžeede, kujundite ja kõneviiside rikkalik allikas? Mida usk ja usuõpetus veel inimkonnale üldse tähendavad, kui mitte ettevalmistust, olgu siis isiku surmaks või globaalses tähenduses viimsekspäevaks. Oleks liialdus väita, et „Loimurite laulu“ autor õpetab lugejale, kuidas oma hinge igaveseks eluks ette valmistada. Luule õpetlik funktsioon on üldse kahtlane. Raske on ka ette kujutada, et Jürgen Rooste mängib Los Ange­lese usuhullu, loosung piibli­tsitaatidega rinnal, kuulutamas lähenevat Jumala karistust, kuna Antikristuse aeg on juba käes (ehkki, nagu Hasso Krull kirjutab, teatraalsus on Rooste luule üks põhivõtteid² ning selline kinematograafiline klišee oleks vägagi teatraalne). Siiski rändavad maailmalõpu tundemärgid luuletusest luuletusse läbi raamatu ning justkui muu seas kohtub lugeja tõdemusega: aeg saab läbi (lk 113), maailma lõpus puhuvad inglid oma pasunaid (lk 43), teised on sääl tossavas hauas (lk 115).

Iga ilukirjandusliku väljenduse puhul on keskne tegur poeetiline funktsioon, säetus (Einstellung) TEATELE kui sellisele, keskendumine teatele tema enda pärast³ ehk see, mille abil saab sõnadest luule. Jürgen Rooste mõtiskleb sageli kirjutamisprotsessi üle. Hasso Krulli järgi on üks Rooste luule põhivõtteid niisuguse poeetilise väljenduse väärtustamine, mille puhul sõna ja luule isikustatakse ja luuletaja võrdsustub (teatraalse dramaatilisusega) kas või sõnnikuga:

sõnad nagu sitasitikud-skarabeused
rullivad mind kokku ja lükkavad
mäeservale kust ma veeren ja veeren ja veeren
sisyphos antisisyphos megasisyphos! (lk 9).

„Loimurite laulus“ suhestab autor mõtlemise oma kirjutatu üle inimese eksistentsiga üldse, ilmneb introspektiivne kõne omapära, enesesse vaatamise motiiv (igalt leheküljelt alati ei / leia iseenda ainsat ja tõelist olemist, lk 10), mis toob kaasa peegelduste ja varjude kujundeid, nii jungiaanlikus kui ka platonlikus tähenduses. Hääle polüfoonilisus on teadvustatud ja väljendatud: ma tean ma pole eneses üksi / ma tean et see mis on koos minuga // ei pruugi olla sugugi / sõbralik / ja pai (lk 117). Samal ajal – nagu Joyce’i Stephen Dedalus, kelle prototüübiks on Telemachos ja kes pidevalt pöörab oma teravdatud tähelepanu isale ja isadusele – on „Loimurite laulus“ enesesse vaatamine samuti tugevas seoses isaduse, pärilikkuse ja algupära küsimustega. Sellega haakuvad ka varasemad Rooste tekstid (ma nägin teda harva ja ükskord / kui ta tuli ja olid vuntsid ära ajanud // hakkasin ma nutma / sest ei tundnud teda ära („Sagittarius A*“)⁴ ja isa kes oli võõra näoga kui ta tuli // ma ise tulin siia ilma võõra näoga („Loimurite laul“, lk 120)). Teisisõnu tagab luulekogu terviklikkuse suurel määral motiivide võrgustik, kujundid korduvad ja muunduvad, voolavad üksteisest läbi, haaravad üksteist kaasa: niiviisi saab sõnnikust Sisyphose kivikamakas, teest iseendasse palverännak, piibellik veeuputus vaheldub Hemingwaylt pärit merega, jõudes edasi Kuu meredeni.

Samal ajal saavutatakse motiivide ja kujundite mitmekesisusega mitmehäälsus, millesse panustavad ka erisugused vormivõtted. Nii etendabki see kaleidoskoop oma narrimängu, mulliganilikku farslikku karnevali, kus eri tasanditel leidub paradokse (lõppeks oleme kõik teelised / lõppeks oleme kõik juba kohal, lk 40), paronüümseid kalambuure (tuhane öheksasaja öheksakümne esimene, lk 113), helisid järgivaid assotsiatsioone (mu võtteks on mõttes sul väänata ninni / ent ei vinni ei vinni ei puhh ei verd, lk 86) ning need tuginevad semantilisele ja emotiivsele kas oma õpetliku, iroonilise või raevuka intonatsiooniga.

Jürgen Rooste „Loimurite laulus“ on tuli peidus rikkis tulemasina sees ja ka armastus on katki nagu see tulemasin. See luule ei paku mingit lohutust, vaid ainult sõnatuld ja sõnatulva – ja mis siis, et maailmalõpu aisting seda õhutab? Ega teistmoodi saagi maailmalõpuks valmistuda, kui sellest lauldes, nagu tegi ka Leonard Cohen, mõeldes sellele, et keegi peab ju tuled ka kustu panema (lk 114): A million candles burning / For the love that never came / You want it darker / We kill the flame.⁵

1 James Joyce, Ulysses. Tlk Märt Väljataga. – Vikerkaar 1992, nr 9, lk 2.

2 Hasso Krull, Mõttešaakalid kläfivad neetud poeedi pääle. – Looming 2021, nr 11, lk 1576–1581.

3 Roman Jakobson, Lingvistika ja poeetika. Tlk Neeme Lopp ja Arne Merilai. – Akadeemia 2012, nr 10, lk 1731–1773.

4 Jürgen Rooste, Sagittarius A*. J. Rooste, 2020, lk 48.

5 Võimalik tõlge: „Miljon küünalt põlemas armastusele, mis kunagi ei saabunud. Soovid, et oleks veel pimedam. Surmame leegi.“ Leonard Cohen, The Flame. Canongate Books, 2018, lk 143.