Baudrillard ja sürrealism

Erkki Luuk

  Olen juba aastaid arvanud, et Jean Baudrillard’i “Simulaakrumid ja simulatsioon” on oma teoreetilise kaalu ja kasulikkuse poolest kõige olulisem kaasaega kirjeldav raamat, et meediateoorias on ta enam-vähem A ja O ning et sellest on võimalik tuletada kõik, mida meedia ja kogu maailma funktsioneerimise kohta üleüldse mõtet ja võimalik on teada. Selline seisukoht kõlab kahtlemata absurdse, küllap isegi hullumeelsena, olen isegi jätkuvas ja sügavas hämmelduses, et tänapäeval, kui ükskõik mida võib seletada ükskõik kuidas ja pealtnäha pole millelgi mingisugust tähtsust, saab üks selline raamat üldse olemas olla. See näib ääretult ebausutav, kuid ometi, siin see on, välja antud kirjastuses Kunst aastal 1999, tõlkija Leena Tomasberg.

Tänapäeval on see nagu üks neid omaaegseid nõiaraamatuid või alkeemikute retsepte, millega igasugust ja seejuures väga mõttekat teooriat saab kokku keeta. Kogu meediale – või mis meediale –, kogu maailmale antakse siin nii räigelt pasunasse, et ma küll ei kujuta ette, kuidas sellisest hoobist on võimalik toibuda. Selle raamatu eest kaitseb ainult üks asi – kui sellest aru ei saada. Aga isegi see on väidetavalt võimalikult raskeks tehtud, sest “abivahendid” selle mõistmiseks on nii silmanähtavad ja kõikjalolevad. Baudrillard on visandanud tänapäeva (see tänapäev on küll kestnud juba mõnd aega) kultuurilist olemust (milleks on lõpp, postmodernism, soojussurm jne) täpselt kirjeldava teooria. Isegi kui püüda mõelda, on selge, et sellest pole sellises olukorras enam vähimatki kasu – see on kultuuri lõpp-jaam, siit pole minna enam kuhugi. Teooriat edasi arendada on võimalik, kuid ka siin on kõige olulisem juba öeldud ja ülejäänu näib juba paratamatult lihvimise või alternatiivide otsimisena. Postmodernismi piibel on valmis, postmodernism ise on ka valmis ega lahku enam eales (sest see on loogiliselt võimatu, v.a muidugi juhul, kui peaks tulema kultuuridiktatuur või kogu inimkond lendab omadega karuperse, mida aga pole esialgu ette näha). See on see, mida ma tahtsin öelda Baudrillard’i kohta. Nüüd asjast.

 

“Reaalsus”, ‘reaalsus’ ja reaalsus

 

Reaalsus on komposiitne. Eristub kolm kihti reaalsust. Lihtsuse mõttes tähistan neid nii: “reaalsus”, ‘reaalsus’ ja reaalsus. “Reaalsus” on see, mis vaatab meile vastu lehest, kus öeldakse, kuidas asjad on ja kuidas nad töötavad, mida tähendavad, “õpetlikult” südant valutatakse jne. See on “reaalsus”, millega tuleb arvestada, kuid mida keegi ei usu.

‘Reaalsus’ põhineb järeldusel, milleni paratamatult jõuab mis tahes nõupidamine “reaalsuse” üle. Sellisel nõupidamisel jõutakse nimelt alati vältimatule järeldusele, et “reaalsus” on vale ning et selle asemel kehtib mingisugune muu reaalsus (erinevuse rõhutamise mõttes tähistatud siinkohal kui ‘reaalsus’). See teine tasand on teatav ekspertreaalsus, st reaalsuse konsensusmudel, milleni mingi suvaline grupp (või ka üksikindiviid) on jõudnud ja mida ta nüüd teistele kommunikeerib selges arusaamises, mida see endast kujutab. Oma olemuselt kuulub teise tasandi ‘reaalsusse’ ka käesolev kirjatöö, mis (ehkki ma seda küll üksi kirjutan) on mõeldud avaldamiseks, arusaamiseks, järelemõtlemiseks jne – ühesõnaga: lülitamiseks konsensussüsteemi.

Kolmas reaalsuse tüüp on läbinisti subjektiivne – reaalsus, kuna see võib täiesti vabalt reaalne olla. Seda pole võimalik kontrollida, ega mõnes konsensussüsteemis ‘reaalsuse’ vastu välja vahetada. See on lihtsalt see, mis inimese ehk ühe subjekti jaoks on antud. Ja see on reaalsus, ehkki sel küll ‘reaalsusega’ ega ammugi mitte “reaalsusega” vähimatki pistmist ei pruugi olla. Pange tähele: ei pruugi, aga võib. Minu subjektiivne reaalsus võib üks ühele kopeerida meediasimulaakrumite produtseeritavat “reaalsust”, mis oleks sellisel juhul lihtsalt minu isiklik probleem (ja äärmiselt sügav). Tõde, paraku, on muidugi selline, et enamasti inimeste subjektiivsed simulaakrumid ei jäljenda üks ühele meediasimulaakrumite konsensusreaalsust. Seevastu on küllalt palju neid, kes on, vähemalt teadlikult, st enda arvates omaks võtnud mingisuguse kitsamat tüüpi konsensusmudeli kui (peavoolu)meedia oma. Nende subjektiivne reaalsus on sellisel juhul allutatud omaksvõetud konsensusmudeli ‘reaalsusele’, kuid jääb ilmselt tükati ikkagi selle alt välja, kuivõrd tõde (ehk siis reaalsust) niisama lihtne lämmatada ei olegi.

Tõsi, need väljajäävad alad võivad olla sageli teadvustamata, isiku tähelepanu alt väljas ning ta ise ei pruugi neid ehk näha ega teadagi. Sellest hoolimata on kas või juba ainult tänu iga iseenda olemasolule koos sellega ka see täissubjektiivne reaalsus. See ongi see kolmanda tasandi reaalsus, mille olemasolu ma selle kirjatööga eelkõige meelde tuletada tahtsin, ning mille tähistamiseks sürrealistid on juba igiammu võtnud kasutusele sõnad “ülireaalsus”, “sürreaalsus” (surrealite). Sürrealistide ülireaalsus oli, nagu sõnagi ütleb, “reaalsusest reaalsem” ning siin on oluline, et Baudrillard’i teooriaga nii hästi sobituv mõttekäik edestab seda tegelikult poole sajandi võrra.

 

(Sür)reaalsus

 

Baudrillard kurdab, et reaalsus on kadunud. Jah, muidugi on kadunud (teatavas mõttes oli reaalsus kadunud juba sürrealistide jaoks), aga ülireaalsus ei kao kuhugi. Sellel pole võimalik kaduda. See on käesolev – igavesest ajast igavesti, st surmani. See on see ankur, mille külge rakendub (vähemasti oleks soovitav rakendada) subjekti reaalsusega seotud olemisviis, mis peab vastu ka kõige ägedamates meedia-, kultuuri- jm konsensusstruktuuride tõmbekappides. Seega, kuivõrd ülireaalsus on see, mis tänapäeval kokkuvõttes on (mis muidugi ei tähenda, et ta sellisena, nagu ta parasjagu on, üldse muutuda ei võiks, sest subjekt ju muutub ja koos sellega ilmselt ka talle antud reaalsus), ning silmas pidades Baudrillard’i jutte reaalsuse kadumisest on igati põhjust nimetada ülireaalsust reaalsuseks, kuivõrd see on nii reaalne, kui miski tänapäeval (või ükskõik millal) üldse olla saab. Baudrillard’i ja sürrealismi valguses kaob niisiis põhjendatult vajadus eristada reaalsust üli- või sürreaalsusest. See on väga oluline teoreetiline taandus.

Ühest küljest on see reaalsuse võit (kuivõrd reaalsus on nüüd, nii palju kui seda päästa annab, päästetud*), eriti aga muidugi sürrealismi võit, kuna nende maailmavaade omandab Baudrillard’i teooria valguses sügava teoreetilise põhjendatuse. Mõned suvalised laused: Elagu Baudrillard! Elagu kommunistlik internatsionaal! Elagu sürrealism! Tere tulemast, tegelikkus!

Ülireaalsus kujutab endast teatavat subjektiivse reaalsuse moodust (mis on tõenäoliselt pigem varjatud kui jälgitav, pigem kommunikeerimatu kui kommunikeeritav) ettekande viisi, mis on tõenäoliselt unikaalne oma sisult, kuid universaalne olemasolult. Küsimus, kuidas on võimalik 50 aastat enne Baudrillard’i teha selliseid tähelepanekuid, viib meid järgmise, erakordselt olulise küsimuseni.

 

 

Kuhu ja kuidas kadus reaalsus sürrealistide jaoks?

Teadlikkus oma subjektiivsetest simu­laakru­mitest ja nende katsetamine (mille puhul tuleb märkida ka Charcot’, Janet’, Freudi, Lacani jt abistavat mõju) viis nad (üli)reaalsuse tunnetamiseni. Teatud, kõige põhilisemas mõttes on see väide õige: subjektiivsed simulaakrumid viivad reaalsuse tekkeni, teadlikkus subjektiivsetest simulaakrumitest (mis ei saa muidugi kunagi olla ammendav, vaid ikka ainult põgus) viib reaalsusest teadlikkuse tekkeni. Subjekt simuleerib endale kogu aeg midagi, kuid enamjaolt pole me neist simulatsioonidest teadlikud. Ent sürrealismi raames osutus võimalikuks “eksperimentaalne”** kokkupuude nende simulaakrumitega ja teadlikkus nendest ehk teadlikkus (üli)reaalsuse vallast.

Niisiis on meil kolm simulaakrumi tasandit. Meediakonsensuse tasand produtseerib “reaalsuse”, konsensusgrupi tasand produtseerib ‘reaalsuse’ ja subjektiivne simulaakrum produtseerib reaalsuse. Konsensusgrupp märgib siin nii ekspertgrupi, nt mingi teadusala, koolkonna, eluala (nt torulukkseppade) tunnustatud esindajate kui ka mingil muul alusel (sotsiaalne positsioon, tutvusringkond, huvid vms) moodustunud grupi poolt kujundatud konsensust. ‘Reaalsus’ on alati reaalsem kui “reaalsus”, niisamamoodi on reaalsus alati reaalsem kui ‘reaalsus’. “Reaalsus” tähistab siin seda, mida keegi niikuinii ei usu; ‘reaalsus’ sellele avaliku alternatiivi otsimist (ning selle nimel tehtavaid sõnastusi ja kokkuleppeid), reaalsus aga seda, mis on antud ning mis on selle tõttu niikuinii paratamatult tõene, ükskõik, kuidas selles ka kahelda (või seda varjata, ümber lükata vms) ei püütaks. Isegi kui kõik muud takistused tõeluse teelt on kõrvaldatud, töötab isiklik simulaakrum (või simulaakrumid, kui soovite) ikkagi – selle eest ei pääse keegi. Mingi kodeerimine käib ikka. Ka puhas reaalsus on mingil kombel (enne, kui ta üldse on) tähendusteks, tajudeks, tunneteks jne jagatud, st kodeeritud.

 

* Baudrillard oli mäletatavasti seisukohal, et reaalsus on pääsmatult kadunud.

 

** Ma ei viita muidugi psühhotroopsete ainetega eksperimenteerimisele; “ajukeemikud” ei ilmuta tavaliselt vähimatki vajadust ega võimet oma kogemusi süstematiseerida ja sõnastada.