Integratsiooniootus

Kogu venekeelse uudismeedia suhtes kehtib ootus, et aidatakse integreerida vene elanikkonda eesti ühiskonda.

RAGNE KÕUTS-KLEMM

Kultuuriministeerium andis lõppeval aastal erameediale poolteist miljonit, et tugevdada venekeelset ajakirjandust ja seeläbi kujundada kvaliteetsemat inforuumi. Järgmisel aastal on plaanis toetada venekeelse kvaliteetmeedia viimist venekeelse elanikkonnani veel miljoniga. Väga õige. Sellised projektid peavadki olema pikaajalised. Auditooriumis uute meediaharjumuste kujunemine on pikaajaline protsess. Esmalt tuleb luua kontakt, et lehesaaja ei viskaks tasuta postkasti pandud väljaannet prügikasti, et leiaks sellest huvitavat ja lõpuks, hakkaks usaldama seda, mida lehest leiab ning kõige tipuks hakkaks ootama lehte kui kallist külalist. Sama on televisiooni puhul – ka ETV+ vaatamisharjumuse tekkimine nõuab aega –, et programmis pakutav leiaks koha inimese päevaaskelduste voos ning täidaks mõnda tühimikku, mille olemasolust vaataja varem teadlikki ei olnud. Et vaataja teaks, et kõige aktuaalsem ja vajalikum info nii Eestis kui maailmas toimuva kohta jõuab temani just selle kanali kaudu. Ning ka meel saab lahutatud, kui vaja.

Oma rahajagamise otsustega on riik selgelt märku andnud, et venekeelse inforuumi hõivamine kohapealse ajakirjanduse poolt on tähtis. Ilmselgelt on praegu hea aeg venekeelsesse inforuumi investeerida, sest idapoolne info- ja meelelahutuse laviin on mõneks ajaks tammi taha pidama saadud ja vene inimesel võib olla tekkinud tähelepanu tühimik, mida hakata täitma siin loodud sisuga. Nagu uuringud näitavad, on kohalik venekeelne ajakirjandus tegutsenud paaril viimasel aastakümnel suhteliselt suures ressursipuuduses. Selle leevendamine võimaldaks kindlasti sisupakkumise mitmekesisust suurendada ja seeläbi kasvab ka võimalus venekeelse elaniku tähelepanu köitmiseks kohaliku informatiivse ja meelelahutusliku sisuga.

Endiselt on elus „päris-vene“ taustaga MK-Estonija.

Venekeelset ajakirjandust ei ole ju sugugi ülearu. Aga teisalt – hakates loetlema kanaleid, mis kõik kohaliku vene keelt kõneleva inimese tähelepanu eest konkureerivad – midagi ei näi olevat ka otseselt puudu. On maksumaksja rahastatavad Raadio 4, ETV+ ja venekeelne ERRi uudisteportaal. On Postimehe venekeelne peegeldus, samuti Delfi venekeelne uudisteportaal, mis on vene elanikkonnas päris hea loetavusega. Paberil ajalehti ilmub samuti mitu – suurematest Ida-Virus leviv Põhjarannik / Severnoje Pobe­režje, Eesti Ekspressi venekeelne sõsarväljaanne-kuukiri Estonskii Ekspress. Endiselt on elus „päris-vene“ taustaga MK-Estonija ning Narva ja Kirde-Eesti pisilehed – nende hulgas on suurim ilmselt Narvskaja Gazeta. Ka veebis ilmub algupäraseid ajakirjanduslikke katsetusi, nt Tribuna. Ajakirjanduse kitsama definitsiooni alla ilmselt ei mahu Tallinna linnavalitsuse infolehe Pealinn venekeelne sõsarväljaanne Stolitsa, kuid tähtis infokanal on see küll. Ka Keskerakond on aktiivne venekeelset elanikku tasuta informeerima ning juba mõnda aega püüab konservatiivsem maailmavaade sama venekeelse portaali Objektiiv kaudu. Mitmed kultuuriseltsid püüavad kujundada kultuurivaldkonna uudiste- ja infoportaale. Venekeelset meediat on Eestis rohkemgi – nii venekeelseid eraraadiojaamu kui ka meediateenuste osutamise loaga venekeelseid teleprogramme, mida tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ameti väljaantud lubade järgi võib loendada lausa oma paarkümmend. Seega kvantiteedi vähesuse üle kurtma ei pea. Nende kvaliteedi kohta võib kuulda erinevaid arvamusi, kuid tõsikindel teadmine puudub – venekeelse ajakirjanduse sisu uuringuid tehakse harva.

Venekeelne ajakirjandus tegutseb topeltootuste surve all.

Kogu venekeelse uudismeedia suhtes kehtib ootus, et aidatakse integreerida venekeelset elanikkonda eesti ühiskonda. Selline ootus käib läbi mõttekodade ja konverentside aruteludest, tele- ja raadiosaadetest, kui tõstatatakse küsimus, miks venekeelne elanikkond usaldab vähem ja teab vähem sellest, mis ühiskonnas toimub. Ja just suurimate ning ühiskonnale tähtsat infot vahendavate kanalite suhtes kehtib ootus, et need ei kordaks ega levitaks idanaabri narratiive ega oldaks kriitiline Eesti riigis toimuva osas. Venekeelne ajakirjandus, nii vähe või palju kui seda ongi, tegutseb topeltootuste surve all. Ühelt poolt peab see ajakirjandusele iseloomulikult vastama oma auditooriumi ootustele – neid informeerima ja varustama toimetulekuks vajalike teadmiste ja hoiakutega. Teiselt poolt oodatakse ka, et venekeelne ajakirjandus aitaks kujuneda Eesti riigi suhtes patriootlikul ja lojaalsel elanikkonnal. Kriitilised silmapaarid on suunanud teravdatud tähelepanu venekeelsele meediale. Kuidas selle topeltülesande täitmine meie vene ajakirjandusel õnnestub?

Ajakirjanikule tekitavad topeltootused pinget: kuidas olla samaaegselt oluline auditooriumile ja oluline riigile. See pinge võib panna ajakirjaniku tegema valikuid, mida mõnes muus keeles töötav ajakirjanik endale ei lubaks. Kas lahenduseks võib olla see, et me ei küsi enam, kuidas saab venekeelne ajakirjandus hakkama venekeelse elanikkonna integreerimisega. Ja pöörame tähelepanu hoopis sellele, kuidas saadakse hakkama venekeelse elanikkonna informeerimisega. Kõik vene keeles töötavad Eesti ajakirjanikud, kellega olen vestelnud, tahaksid teha rahulikult oma tööd lähtuvalt ajakirjanduse professionaalsetest kriteeriumidest, mis on universaalsed kõigile ajakirjanikele – vahendada oma auditooriumile infot toimuva kohta ning jälgida poliitilise ja majandusvõimu teostamist. Just nagu ajakirjanduse eetikakoodeksis sõnastatud. Eetikakoodeksi juhised kehtivad igale ajakirjanikule tema töökeelest sõltumata.