Mangistatud eesti meedia

Veiko Märka

Suurel osal eesti meediast puudub igasugune vastutustunne. Peamiselt avaldub see mõttetute või lausa valede lubaduste jagamises. Maaleht 22. VII: „Praegu on kõik hästi, praegu puhake!” soovitab Igor Mang kõigile. Augusti keskpaigast peale läheb astroloogi ennustusel aga kisklemiseks. „Maailmas tervikuna läheb keeruliseks,” ennustab ta: august on teise poolaasta, kui mitte kogu aasta halvim kuu. Häiritud saab paljude inimeste suvepuhkus või igapäevane töörütm, ette on näha suuri tulekahjusid, tööstusavariisid, maavärinaid, konflikte riikide vahel, krahhi rahanduses.

Kuidas end kõige selle eest kaitsta? „Jah, halva ilma, külma ja raju eest saab end kaitsta, olematuks neid teha ei saa,” mõtiskleb Mang. Suurtesse asjadesse tavainimene sekkuda ei saa, küll aga saab ta ennast ja oma heaolu veidigi kaitsta oma ümbrust puhta ja ilusana hoides.
Tänan siinkohal südamest kõiki tublisid ja kindlameelseid eestimaalasi, kes ennastohverdavalt muru pügades, rõdusid värvides ja lilli kastes hoidsid augustis ära USA rünnaku Süüriale. sest astroloog ise „unustas” seda teha.
Võib vaid aimata, kui palju magamata öid põhjustas lõikuskuul siseministrile Mangi ennustus (ML 3. IV): „Ken-Marti Vaher (Neitsi/Tiiger) on noore ministrina üsna pikalt valitsuses töötanud. [—] Üks raskemaid kuid tuleb august – pätid tegutsevad siis üliaktiivselt.” Kujutan ette, kuidas need pätid öösiti Vaheri unenägudes ringi jooksid ja mis tempe tegid.
Seda sorti puhas mangistatud meedia on rumal, aga vähemalt aus. Tõenäoliselt ongi Eesti maaelanikkond vaimselt sedavõrd mandunud lehelugejate sihtgrupp, et talle polegi midagi muud vaja. Küllap nad usuvadki, et maailma asju mõjutab Neptuuni opositsioon Päikesega, mitte Pentagoni opositsioon Valge Majaga. Pole välistatud, et Mang isegi usub oma endeid, ja see pole raasugi taunimisväärsem kui jõuluvana uskumine.
Mis mulle Maalehe juures aga ei meeldi, on tava Mangi jaburdused tagantjärele ettenägelikeks kuulutada. See ületab juba rumaluse ja sihiliku demagoogia piiri. Sama hästi võin mina ennustada, et Eesti-Türgi kohtumine jalgpalli MM-valiksarjas lõpeb ühe poole võidu või viigiga.    
Palju hullem on, kui meedia sihilikult inimesi petta püüab ning kasutab selleks tervet saatetäit inimesi nagu TV3 „Selgeltnägija tuleb appi” avasaates
(4. IX). Eriti jubeda mulje jättis skeptik-operaator Veiko, kes jäeti ööseks üksi tühja maamajja. Kõigepealt kuulis ta hääli, mis oli kohutav, seejärel algas vaikus, mis oli veel kohutavam. Analoogilist olukorda kohtame Mihhail Bulgakovi romaanis „Meister ja Margarita”, kus üks tegelane tahab meeletult trammi alla hüpata, aga samas kardab tramme nii väga, et ei suuda seda teha. Sellise inimese paik on psühhiaatri vastuvõtul, mitte kaamera taga.
Üldse: kuidas tulevad pealtnäha normaalsed inimesed nii sõgedale mõttele nagu vaimud majast v ä l j a ajada? Mina oleksin uhke, kui mõnega neist lähemalt mõtteid vahetada saaksin. Meenutame, kuidas Oskar Lutsu „Kevades” Vipper ja Imelik akna taga möllanud kodukäija lausa jõuga majja s i s s e talutasid. Ja poisid ei pidanud kahetsema. Kodukäija jättis oma tobeda „Tot-tot-tot!” kus seda ja teist ning ajas päris mõistlikku juttu.
Eriti masendav oli „Selgeltnägija” esimese saate lõpplahendus: kummitustest vabanenud abielupaar lubab oma koju uue voodi muretseda ja kohe lapsetegemisega pihta hakata. Elutõde on karm: üksainus laps suudab teha tunduvalt intensiivsemaid ja mitmekesisemaid hääli kui kaheksa vaimu kokku.
Kui Mang on universaalne, paneb kõik lugejad ühte patta, siis „Selgeltnägijat” kasutatakse ühe-kahe inimese ego upitamiseks. Mis on minul kasu sellest, et mingist majast, kuhu ma eal ei satu, kaheksa vaimu välja aeti? Omad, süütud eesti inimeste vaimud agressiivsete venelaste poolt. Täpselt nagu Helvi Jürissoni tuntud luuletuses, kus kährikud ajasid mägrad oma kodust välja! 
Vahelduseks võiks ju nagunii TV 3s saadet tegevale Peeter Võsale afroparuka pähe panna ja kulinad kaela riputada. Eksortsismiseanss „Peeter Võsa tuleb appi” oleks kindlasti parem kui Aljona ning Ilona esitused.  
Aga võime ka uhkust tunda. Eesti meedia suutis hiljuti tõestada, et on suuteline üles kütma ka võimsa üldrahvaliku usulise ekstaasi, puhta religioosse kirgastuse ebamaise hinguse. Kõik algas Usukannataja ja Messia (tuntud ka Robbie Williamsi nime all) saabumisega augusti keskel. Ühenduses peitub jõud. Seekord ühinesid nii riigi- kui kommertskanalid, nii pabermeedia kui veebilehed, et 2000 aastat tagasi Iisraelis toimunud süžee edukalt kohalikku meediaruumi adapteerida. Usk on oopium rahvale ning ainus legaalne narkootikum Eestis. Meedial pole tänuväärsemat funktsiooni kui selle jagamine, pealegi tasuta.
Eriti tore leid oli ERRi Maire Aunaste asetamine Juudamaa prokuraatori Pontius Pilatuse ehk Williamsi ülekuulaja rolli. („Kas teadsid, et sinu kõhule on tätoveeritud Eesti rahvuslinnud?”) Aunastes põimub varjatud sadistlikkus naiseliku sarmiga. Seetõttu kajastus piinatud geeniuse olemus teleintervjuus eredalt, kuid jutt ei muutunud hetkekski sentimentaalseks või brutaalseks. Ka edaspidi läks draama tõusvas joones. Ilmus ustav abiline Levius Matteus, kes viimsel hetkel noaga appi ruttab. Kroonika 23. VIII: „Williamsi kontsert sõltus ühest kiropraktiku liigutusest!” Ajakiri kirjeldab sakraalset imet: „Kiropraktik Allan Oolo (57), kes leevendas Robbie’ Williamsi (39) seljavalu ja kontsert sai siiski toimuda, kirjeldab Robbie ootamatut tervenemist kui imet! „Ühel hetkel kuulsime mõlemad Robbie’ga, kuidas luu ragisedes õigesse kohta nihkus. Ta kargas laualt püsti ja ütles, et valu on läinud …””
Seejärel asub fookusesse põhi-imetegija, muutes pimeduses ekselnu hetkega nägijaks. ÕL 27. VIII: „Lõpuks täitus minu suur unelm,” ütleb naine. „Aitäh Robbie, sa tegid minust maailma õnnelikuma naise!” „Kõik juhtus küll juba mõnda aega tagasi, aga ma tunnen ennast ikka nagu seitsmendas taevas,” õhkab Tallinna kontserdil püünele saanud 29aastane leedulanna. „Robbie tegi minust maailma õnnelikuma naise!”” 
ÕL lisab, et naine sai Robbie’t kallistada, tal käest kinni hoida, tema põlve peal istuda ning lõpuks ka mehega voodisse pugeda – seda küll mitte päriselt, vaid vertikaalasendis sängi linade vahele.
Ometi tasus suurejooneline martüüriumi lavastus end täielikult ära. 60 000 vaatajat – nagu Tallinna laululavale 20. augusti õhtul ilmus – on iga rahvaalgatuse kohta aukartustäratav arv. Pealegi polnud siin tegu mingi mugava allkirjaandmisega või kohaletuleku eest tasuta nänni jagamisega. Vastupidi, pileti hind oli ligi 70 eurot.
Ainult kiropraktikuga pingutati natuke üle. Oleks ka ristile naelutatud Jeesus Kristusele kiropraktik appi saadetud, näeks läänemaailma kultuurilugu välja hoopis teistsugune ja ilmselt igavam kui praegu.