Sel reedel Sirbis

KAAREL TARAND: Jonniga vastuvoolu
Kliimapoliitiline pööre maailma panganduses jätab Eesti gaasi- ja põlevkiviunistused kuivale.
Ühel pimedal novembriõhtul nädalake tagasi löödi Luxembourgis Eesti valitsuse koalitsioonilepingu kirstukaande järjekordselt tugevad naelad. Euroopa riikide ühise ja ühtlasi maailma suurima avaliku panga ehk Euroopa Investeerimispanga (EIB) direktorite nõukogu kiitis heaks panga uued laenupoliitika põhimõtted energiasektoris. Kaua oodatud ja aktivistide nõutud otsus lõpetada laenuandmine fossiilkütuseid kasutavatele projektidele, olgu nendeks elektri- või soojusjaamad, torustikud, terminalid vms, kukkus kompromissina välja loodetust pisut pehmem ja paari väikese tagauksega. Sellele vaatamata on see vahetult enne Madridis toimuvat ÜRO järjekordset kliimakonverentsi seni kõige kõvem muutustele teed rajav sõna rahamaailmast.

MARGUS OTT:Vehm I. Keskkonnavaenulikkus
Vehmanduse võit tähendaks kõige tõenäolisemalt nii ühiskonna kui ka keskkonna kollapsit.
Kes on vehm?
On üks kooslus, mida võiks nimetada vehmanduseks. „Vehm“ on lühend sõnadest valge eesti hetero mees,  mis on selle koosluse ühed tüüpilised, aga kaugeltki mitte ranged tunnused: mitte kõik valged hetero eesti mehed pole vehmad ning vehmade seas on küllaga mittevalgeid, homosid, mitteestlasi ja naisi. Vahe on lihtsalt selles, et kui muidu on inimesele tema kunatised tunnused (sugu, rahvus, seksuaalne orientatsioon jne) antusteks, mille vahendusel ja millelt tõukudes ta ümbruse ja ümbritsejatega suhestub, siis vehma puhul on need tunnused sulgumise, eraldumise ajend ning hirmu ja vaenu allikas. Vehm on see, kelle identiteet vajab näiteks aafriklaste, homode, venelaste, naiste, feministide vm vaenamist, alandamist või naeruvääristamist. See on aluseks sellele, mida prantsuse filosoof Henri Bergson nimetab („Moraali ja religiooni kahes allikas“) suletud ühiskonnaks. Tegemist võib olla määra küsimusega, igaühes võib olla mingil määral vehma. Määraerinevus puudutab nii intensiivsust kui ka objektivalikut: vaen võib olla intensiivsem või mahedam ning mõnel vehmal on vaen suunatud rohkemate, mõnel vähemate vastaste pihta.

TARMO SOOMERE: Muutuvate interpretatsioonide mälu
Üks inimeseks olemise keskseid jooni on mälu ja enesetunnetuse tihe seos.
Kunstimuuseumi suurtel tähtpäevadel kõneldakse juba traditsiooniliselt teadusest ja selle tähendusest.  Teadus on viimase poolteise sajandi jooksul mastaapselt muutnud inimeseks olemise mõistet ja selle sisu.  Kuigi sellised muutused võivad teha ettevaatlikuks, on sellegipoolest ühiskonnas kombeks olla teaduse ja teadlaste suhtes hästi meelestatud. Arenenud maades usaldab teadust ja teadlasi 80–90% elanikest. Teadlaskond on sellega kahtlemata väga rahul. Kui aga lähemalt vaadata, siis ühiskond mitte nii väga. Usaldamatus tuleb välja siis, kui inimesele läheneda teistmoodi. Kui küsida, kas mõni konkreetne teaduse ja tehnoloogia saavutus inimesele korda läheb või vastukarva on, võivad vastused olla ootamatud. Imperial Collegeʼi mõne aasta vanuse uuringu alusel on 41% prantslastest arvamusel, et vaktsineerimine on ohtlik. Kui järeldada, et need 41% teadust ei usalda, tuleb prantslasi kokku üle 120 protsendi Prantsusmaa elanikest.

JÜRGEN ROOSTE: Kogukond, võim, nauding
Muuseum on nagu kaitstud pind, kus valikud on juba tehtud, külastaja ülesanne on valikuid hinnata, seedida ja järele proovida, aga see pole kaos või geriljasõda, vaid institutsioon.
Kevin Costneri 1997. aasta filmis „Postiljon“ („Postman“) võtab postapokalüptilisel tühermul uitav mees maast postikoti ja vormimütsi ning esitleb end esimeses ettejuhtuvas asulas postiljonina ja kinnitab, et postisüsteem on taastamisel. See on muidugi valejutt, aga inimesed jäävad uskuma ja lõpuks see juhtubki. Nii-öelda tsivilisatsioon tuleb tagasi.
Tsivilisatsiooni oleme harjunud pidama heaks, millegipärast. Praegu on suurem jagu maapostkontoreid Eestis kadunud, linnas leiab kaubakeskusest mingi teeninduspunkti. Mingis mõttes oli see suur viga, postisüsteem on nagu turvavõrk. Kui elekter ära kaob, kui telefon ei sõnumda ja ei näita pilti … Postkontoritest saanuks teha sotsiaalkeskused, need saanuks ühendada maaraamatukogudega jne.

MATI HEIDMETS: Juured ja kodutunne lagedal gloobusel
Kuidas olla kodus maailmas, kuhu iga päev lisandub tuhandeid uusi ressursirõõmsaid tegijaid, kes on oma perest, klannist ja paikkonnast välja libisemas?
Mõned mu ameerika sõbrad peavad USA senaatorit Ben Sasse’i üheks intellektuaalselt võimekamaks senati liikmeks. Eelmisel aastal avaldas Sasse raamatu pealkirjaga „Nemad. Miks me üksteist vihkame ja kuidas terveks saada?“  Raamatu sõnum on lihtne: ameeriklasi sajandeid toestanud kuuluvusgrupid (suurpered, naabruskonnad, kogukonnad) murenevad. Selle tulemusena närbuvad nii paikkondlikud kui ka sotsiaalsed juured ning üksindus on üha tavalisem nähtus. Just katkuna leviv üksindus on Sasse’i arvates Ameerikat kõige rohkem lõhkuv jõud.

JOONAS KIIK: Mis ajad need küll on?
Tänavusel PÖFFil on filme, mida ise kindlasti tahaks näha, võib-olla vähem, aga neid on ikkagi piisavalt selleks, et mitte ainult pimesi ja vedamisele lootes kinno minna.
Öeldakse, et suurus loeb ja arve vaadates on Pimedate Ööde filmifestival tõepoolest suur. Kuigi festival kestab omalaadsete seas erakordselt kaua, üle kahe nädala, ei saa keegi selle aja jooksul ära vaadata kõiki linastuvaid sadu filme. Keegi ei saa seda vaadelda ja ammendavalt kirjeldada, iga vaade sellele on paratamatult piiratud inimliku vastuvõtuvõime ja vaateväljaga. Paralleelselt toimuvaid seansse pole füüsiliselt võimalik külastada, tuleb teha valik, seega on iga festivalikogemus ainulaadne. Neid kogemusi kõrvutades, ühisosa ja erinevusi eritledes saame mingi üldisema pildi. Nii sünnib enesevaatlus, refleksioon, mida on kultuuri olemasoluks ja toimimiseks vältimatu osa ka siis, kui festivali juhti vaatajate kogemused ja arvamused ei huvita.  Mind kui vaatajat huvitab teiste vaatajate arvamus küll, nii et pean mõistlikuks eeldada, et leidub neidki, keda huvitab minu oma. Neile kirjutangi.

SUSANN KIVI: Kuidas halbade kommetega Eesti rikkus ära Taani panga vaiba
Nii Eesti, rahvusvaheline kui ka Taani ajakirjandus vaatasid Danske Banki kommunikatsioonitrikkidest mööda sama kindlalt nagu peakontor Eesti harus toimunust.
Poolteist kuud tagasi likvideerimismenetlust alustanud Danske Banki Eesti harukontor on Taani emapangale peagi vaid ebameeldiv minevikuseik, kus halbade kommetega Eesti haru rikkus ära Taani suurima panga elutoa vaiba. Ehkki Eesti haru peremeheõigused kuulusid Taani pangale, on harukontoris väidetavalt musta raha pesnud Danske Bank kogu möödunud aasta jooksul veel mustemat mainet pestes joonistanud pilti „Eesti juhtumist“, kus panga peakontor oli ohver, kel puudus voli ja võim oma tuba korras hoida. Kopenhaageni ülikoolis tehtud magistritöö raames Danske Banki peakontori avalikku kommunikatsiooni uurides jõudsin järeldusele, et peakontor ei pidanud kõneväärseks rääkida Taani emapanga vastutusest – kõneväärt oli see, miks Kopenhaageni peakontor vastutav ei olnud.

ALARI PURJU:Pingutuse mõttekus sõltub sellest, kui palju haridust on teistel
Nobeli pälvinud vaesuse uurijad: „Kui ei ole kindel, et jõuate suuri oskusi nõudvale tööjõuturule, siis on hea hariduse omandamine aja raiskamine. Vaestes riikides on inimesed sellest sageli intuitiivselt aru saanud.“
Rootsi panga Alfred Nobeli mälestusauhind majandusteaduses läks 2019. aastal kolmele USAs töötavale majandusteadlasele, kelle uurimisvaldkonnaks on vaesuse probleemid. Massachusettsi tehnoloogiaülikoolis (MIT) töötavad Abihijt Banerjee ja Esther Duflo on USAsse jõudnud doktoriõpingute kaudu. Banerjee on sündinud Indias Mumbais ning kõrghariduse sai Calcutta ülikoolist ning Jawaharlal Nehru ülikoolist, doktorikraad on tal USA Harvardi ülikoolist. Esther Duflo on pärit Prantsusmaalt, kus omandas Pariisis majandusalase kõrghariduse sealses tippülikoolis École normale supérieure. Doktorikraad on tal MITst. Arenguökonoomika vastu hakkas ta oma sõnul huvi tundma 1990. aastatel, mil töötas vahetusüliõpilasena Venemaal Jeffrey Sachsi assistendina. Töötab koos Banerjeeriga MITs. Michael Kremer töötab Harvardi ülikoolis, kust on ka ta doktorikraad.

KARLI LUIK: Veel üks kaubamaja
Rävala galerii arhitektuurivõistlus andis tulemuseks korraliku ja kiretu, kuid kahtlemata viielise lahenduse.
Kaubanduspinda on Tallinnas aastaid juurde tulnud ning Eestis on jõutud juba tasemeni 1,54 ruutmeetrit elaniku kohta,  millega oleme Euroopas esirinnas ning läheneme jõudsalt USA tasemele, kel maailmameistrina on see näitaja u kaks ruutmeetrit. Seal räägitakse juba tükk aega üleküllastatusest – ruumi on isegi kuni kaks korda liiga palju . Võhikule tundub, et Tallinnaski hakkaks justkui mõõt täis saama: värske T1 on endiselt osaliselt tühi, keskus esialgu kahjumis ning pigem kuuleb pidevalt  poodide sulgemisest, ehkki arendaja sõnul laabuvat kõik enam-vähem ja keskus arenevat tasapisi.

RENEE PUUSEPP: Tallinna mustermaja
Milline võiks olla Tallinna uus tüüpmaja – puidust kortermaja, mis sobiks nii kesk- kui ka äärelinna?
Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonnas alustati moodul- ja kohandatud hoonete ehk muutmoodulmajade väljatöötamist. Need on taskukohase hinnaga ja kohandatavad keskkonna ja elanike vajaduste järgi. Kuni seitsmekorruselised masskohandatavad korterelamud peavad olema ka keskkonnasõbralikud ning arvestada tuleb Euroopa peamiste tootmis-, transpordi- ja koostepiirangutega.

JUHANI SALOKANNEL: Avatud paopaik
XX sajandi alguses idüllilise Tuusula järve äärde koondunud loomeinimesed kaitsesid oma liberaalseid ideaale, uuendades loomevallas soome kultuuri.
XX sajandi alguseks Tuusula järve äärde koondunud rahvusromantilisi kunstnikke peetakse soome rahvusliku identiteedi ja aate visuaalse keele loojaks. Järve kallastele kolinud kunstnike sidemed kujunesid erakordselt tihedaks. Näiteks Eero Järnefelti õde oli Jean Sibeliuse abikaasa ja Venny Soldan-Brofeldt kirjanik Juhani Aho abikaasa. Tihe omavaheline läbikäimine ei tähendanud ainult jutuajamisi kohvitassi ääres, vaid koos teiste kunstnike peredega loodi terve uus maailm.
Loe lisaks Adamson-Ericu muuseumi näituse „Külaskäik. Eero Järnefelt ja Venny Soldan-Brofeldt“ arvustust!

ARDO RAN VARRES: Keegi ei taha olla palgaline plagiaator 
Richard Harvey: „Ma ei taha teha suurt Hollywoodi filmi. Süda tilgub verd, kui teed midagi, millesse usud, ja siis visatakse see lihtsalt filmist välja, sest kontrollpublik eelistas temp track’i.“
25.– 27. XI aset leidev PÖFFi eriprogramm „Muusika kohtub filmiga“ („Music Meets Film“ ehk MMF) toob teiste filmimuusika spetsialistide seas Tallinna Briti helilooja Richard Harvey, kelle tuntumate tööde seas on näiteks filmid „Väike prints“ ja „Da Vinci kood“, mille ta on teinud koos pikaaegse koostööpartneri Hans Zimmeriga. Muide, Richard Harveyl on valmimas uus plaat, mille on Nigulistes salvestanud Eesti Filharmoonia Kammerkoor.

ÄLI-ANN KLOOREN: Mis on muusika?
Udo Kasemets oli väsimatu avangardmuusika eest võitleja: ta tegi seda suure järjekindlusega ja kutsus noori muusikuid uue muusikalise mõtlemise nimel barrikaadidele tõusma.

Arvustamisel
Elena Ferrante „Minu geniaalne sõbranna. Lapsepõlv, noorus“ ja „Lugu uuest perekonnanimest“
Aija Sakova „Elamise julgus. Kirjad Käbile“
Tallinna Linnateatri „Gorge Mastromase rituaalne tapmine“, Endla teatri „Kummitused“, Vaba Lava „Lõhe/Pазлом“
näitus „Külaskäik. Eero Järnefelt ja Venny Soldan-Brofeldt“
laste ja noorte muusikafestival „Big Bang Tallinn 2019“
kontsert „Eesti Rahvusmeeskoor 75. Sügav rahu“
Rävala galerii
Norra telesari „Ajapõgenikud“ ja sõjafilm „Midway“
Emilia Nielseni „Disrupting Breast Cancer Narratives: Stories of Rage and Repair“

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht