Sel reedel Sirbis

Loe lehest, kes on Sirbi laureaadid 2019!

EERO EPNER: Isesuse kehtestamine
Kuidas ka näitust „Õngitsejad“ ei vaata, osutab see taas, kui algeliselt on mõistetud seda, mida naised teevad. Kas ei ole aeg küps loobuda naiskunsti mõistest?
On näitusi, mis panevad teistmoodi pilguga silmitsema mitte ainult ümbritsevaid võimusuhteid, iseenda igapäevast fašismi või pidevat läbikukkumist nii Teise mittemõistmisel kui ka mittekodustamisel, vaid tervet kunstiajalugu. Silvia Jõgeveri ja Kadi Estlandi (kuraator Eda Tuulberg) „Õngitsejad“ asetub museaalsel väljal viimastel aastatel aktualiseeritud naiskunsti pessa, kuuludes välisel silmitsemisel loomuldasa kokku nii Tartu kunstimuuseumis toimunud näitusega „Naine kujutamas naist“ (2018) kui ka kogu praeguse Kumu näitusepoliitikaga, kus peale „Õngitsejate“ on väljas ainult naiskunstnike näitused: Maire Männik, Edith Karlson, Eva Mustonen, Mary Reid Kelley, Lisa Reihana ja XX sajandi alguse naiskunstnike emantsipatsioonist kõnelev „Eneseloomine“.* See tagasihoidlik laine on viimasel paarikümnel aastal juba mitmes katse tuua naisautorid välja kunstiajaloo vaibanurga alt.

ENELI KINDSIKO: Teaduse „silotornistamine“
Teadusele teevad suurimat kahju valdkondliku lõhe kasvatamine ja Eestile tähtsate projektide alavääristamine.
2019. aasta personaalsete uurimisgrantide voor oli mitmes mõttes tähenduslik: 479 avaldust ning ettepanek rahuldada 114 uurimistoetuse taotlus, sh umbes veerandi puhul tehti rahastamisotsus vaid üheks aastaks. 365 taotlust jäi rahastuseta. Siinkohal võib lugeja kokku lüüa 365 taotleja tühja läinud töötunnid.

SULEV IVA: Kakskeelsus ja keelepoliitika võru-eesti näitel
Eestis ja Euroopas tuleb soosida ja väärtustada senisest rohkem mitmekeelsust ning keskenduda ennekõike väiksematele, eriti omamaistele ohustatud põliskeeltele.
Kes peab eesti keelt n-ö väikseks keeleks, sel tasub meeles pidada, et suurem osa maailma keeltest on palju väiksema kõnelejaskonnaga ja vähem kaitstud. Eriti ohustatud kipuvad olema just põliskeeled. Neile tähelepanu juhtimiseks oligi äsja lõppenud 2019. aasta kuulutatud rahvusvaheliseks põliskeelte aastaks. Eestiski tähistati seda mitmete üritustega, kus meie omamaiste põliskeeltena olid kõne all eelkõige võru, setu, mulgi ja kihnu keel. Siinkohal tuleb juttu Eesti põliskeelte seisust ja selle parandamise võimalustest võru-eesti kakskeelsuse näitel.

ARNE ADER: Õnneliku tuleviku kindlustab meile elurikkus
Elurikkuse hoidmine väärtustab esmasena just meie kodukohta. Maailma saab päästa, kui alata koduõuest, kodutalust, kogukonnast ja kodumaast.
Inimese ja looduse vastasmõju hindavad omal viisil kaks uudset mõõdupuud, milleks on kliima ja elurikkus.
Paljudele meist meeldiks olukord, kus maakera kliima on stabiilne ja planeedi elurikkust saab teisendada lõputul hulgal toiduks, kinnisvaraks, rahaks või milleks iganes. Paraku pole inimene looduse kuningas ja meie liigne ahnus tekitab muresid meile endile. Muu hulgas jõuavad need mured meieni kliima soojenemise ja elurikkuse vähenemise kaudu.
Sellega seoses on esile kerkinud kaks suurt hirmu. Me kardame, et kliima kiire soojenemisega võivad peagi kaasneda enneolematud üleujutused ja laialdasemad metsapõlengud. Ja meid hirmutab, et liikide väljasuremine üha kiirenevas tempos võib viia ökosüsteemide praeguse tasakaaluoleku kadumiseni, mis võib omakorda saada inimkonnale saatuslikuks. Mõlema musta stsenaariumi ühisosaks on loodushüvede mõõdutundetu tarbimine.

ISABEL MARI JEZIERSKA: Puupäisusest
Carl Robert Jakobsoni kodukanti kavandatud Kurgja-Linnutaja maastikukaitseala kahandati sedavõrd palju, et kui selle ümbruses plaanitud „uuendusraied“ teostatakse, ei jää nii Linnutaja talu kui minu vanaisa Kallasma talu ümber pea üldse enam vana looduslikku metsa. Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) alustas juba mõnda aega tagasi sealmail raietega. Igal pool ilutsevad punased raieteatised. Oktoobri lõpus otsustati umbes 400 hektari suurusest kaitsealast loobuda ning luua umbes 90 hektari suurune kaitseala, mis põhimõtteliselt hõlmab vaid Jakobsoni talumuuseumi. Õigupoolest taaskinnitati 1964. aastast kaitse all olev ala maastikukaitsealana.
2008. aastal tegi keskkonnaministeerium ettepaneku võtta Kurgja-Linnutaja kaitseala alla ka talumaid ümbritsevad rohundirikkad kuusikud ja vanad loodusmetsad. Maastikukaitseala suurendamisega oleks hoitud aastasadade jooksul kujunenud liigirikkaid pärandkultuurmaastikke ning metsise pesitsusalasid. 2018. aasta Kurgja-Linnutaja maastikukaitseala väljatöötamise kavatsuses mainitakse ennekõike Jakobsoni talumuuseumi kultuuriväärtust, kuid ümbritsevate metsade ökosüsteemi säilimine, mida rõhutati kümme aastat varem, oli juba selleks ajaks unustatud.

ENE-MARGIT TIIT: Rahvaloendus Eesti moodi
Vastavalt rahvusvahelisele kokkuleppele toimib statistika riigivõimust sõltumatult, ei seadusandlik ega täidesaatev võim ei ole pädevad otsustama statistika tegemise ja rahvaloenduse metoodika üle.
Praegu on üks meedias aktiivselt käsitletavatest teemadest 2021. aastal toimuv rahvaloendus – selle teostamise meetod ja mõõdetavate tunnuste loetelu. See on tähelepanuväärne nähtus, sest pole olnud kuulda, et rahvaloenduse meetod ja loendustunnuste loetelu oleks mõnes teises riigis olnud üldrahvaliku diskussiooni objektiks. Tõsi, vahel on mitmes riigis, ka Eestis, meedias kajastatud süüdistusi üksikute loendajate tegevuse suhtes – enamasti on tegemist suhtlusprobleemidega. Nendes riikides, kus loendus toimub registripõhiselt, jääb see elanikkonnale hoopiski märkamatuks.
Eestis on rahvaloendusi alati märgatud. Rahvaloenduse-eelsetel päevadel on enamasti meedias inimesi manitsetud loendajatele uksi avama ja ausalt vastama. 1922. aasta loenduse eel hoiatati inimesi, kes soovisid end sakslastena näidata, et see, kui nad loendusel kodukeeleks saksa keele märgivad, ei ava nendele (nende lastele) uksi saksa koolidesse. Alati on toonitatud sedagi, et loendusandmeid ei anta ühessegi riigiasutusse edasi, seega ei kahjusta andmete aus esitamine esitajaid mingil määral – nende makse ei suurendata ja ka muid probleeme ei tekitata.

JAAN UNDUSK: Eesti Euroopas, novembri lõpp. Kiri Pariisist 
Esimest korda elan Pariisis otse Ladina kvartali maos. Kui astun hotellist välja ja siirdun kardinal Mazarini tänavale (tuletagem meelde keskset intriigipunujat Alexandre Dumas’ „Kahekümnest aastast hiljem“!), siis paistab paremal pool kahesaja meetri kaugusel Prantsuse Instituudi kuppel, mille all nüüd minagi olen istunud, ja vasemal neljasaja sammu taga Odéoni ristmik St. Germaini puiesteel, kust on veel viis minutit mööda Meditsiinikooli tänavat kuni St. Micheli puiestee nurgani. Seal asuvad nii Pariisi suurim raamatupood Gibert Joseph kui ka kohe üle tee Monoprix, kus pakutakse parajasti Beaujolais’ veinide hea hinnaga valikut. Mida sa hing veel igatsed. 

KAAREL VANAMÖLDER: Kogekogemus
Mõtteid Eesti meremuuseumi taasavatud püsiekspositsioonist
Katsuge minna Balti jaamast läbi vanalinna Rotermanni kvartalisse. Või veel hullem – püüdke Tallinnas juhatada sinna mõnd võõrast: esmalt otse mööda Nunne tänavat Pika jala väravatornini, sealt vasakule Pikale tänavale, edasi sadama suunas Pühavaimu tänavani, siis Pühavaimust paremale Veneni. Vene tänaval jätkata sadamakursil Bremeni tornini, sealt Bremeni käigust Uuele tänavale, seejärel sadamale vastupidises sihis ebamäärase parklani, sellest vasemalt poolt läbi Aia tänavani, siis vasakule Inseneri tänavale ja oletegi 12–15 minutit kestva hoogsa kapaku järel jõudnud sinka-vonka Mere puiesteele ning Rotermanni kvartalisse.

RIIN ALATALU: Kahanemine kui võimalus
Ajalooliste hoonete hülgamine teeb muret kogu maailmas, eriti kahaneva elanikkonnaga linnades. Jiří Tintěra küsib doktoritöös, mida selle vältimiseks teha.

Puitasumeid hinnatakse nii Eestis kui ka Soomes. Intervjuu Mikko Laaksoneniga.
Eelmise aasta detsembris tegi Tartus ettekande Turu puitarhitektuuri asjatundja Mikko Laaksonen. Ta on kirjutanud Soome, sealhulgas Turu, arhitektuurist ja puitmajadest mitu ülevaatliku teost, näiteks „Turun puutalot“ („Turu puumajad“) ja „Turku: historical city maps“ („Turu ajaloolised kaardid“), kokku seitse raamatut.

Isolatsioon või „suveräänne“ internet.  Intervjuu Ilja Utjehhiniga.
Novembris külastas Tallinna ülikooli BFMi dr Ilja Utjehhin Peterburi Euroopa ülikoolist. Allpool räägib ta ülikooli probleemidest võimudega ja Vene meediasüsteemist.

Arvustamisel
Pablo Neruda „Armastusluuletused“
Andrus Kiviräha „Sinine sarvedega loom“
festivalid „Jõulujazz“ ja jõulumuusika festival „Kirikupühad Maarjamaal“
Tallinna Linnateatri „Enigma variatsioonid“, VAT-teatri „Kauka jumal“ ja Emer Värgi „You Will See So Many Pretty Things“
näitused: „Õngitsejad. Silvia Jõgever ja Kadi Estland“ ja Anastassia Sossunova „Barry jalutab omapäi“
mängufilm „Tähtede sõda. Skywalkeri tõus“
muusika detsembris

Esikülg: PAMELA SAMEL

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht