Sel reedel Sirbis

Sirbi vahel on Diplomaatia.

XX sajandi ehitusmaterjalid väärtuste kaalukausil. Kurmo Konsa intervjueerib ehitusajaloolast Maris Mändelit.
Doktoriväitekirja „Tehiskivimaterjalid Eesti 20. sajandi arhitektuuris. Kasutuslugu ja väärtustamine“ kaitses Eesti kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise eriala doktorant Maris Mändel läinud aasta lõpul. Ilma igasuguse kahtluseta on XX sajandi arhitektuuripärandi kaitse väga oluline teema. Vaatamata sellele, et tegemist ei ole uue valdkonnaga ning sellest on räägitud kitsamas ja laiemas erialaringis juba pikk aega, on tulemus eri põhjustel siiski tagasihoidlik. Üks põhjustest on kindlasti süstemaatiliste, metoodiliselt põhjendatud väärtusotsustuste süsteemi puudumine ja materjalide ehitusajaloo puudulikkus. Maris Mändel on oma doktoritöös käsitlenud tulemuslikult mõlemat.

AVE TAAVET: Betoonistumine
Alles sajand tagasi oli betoon unistuste ja progressi materjal, kuid nüüd oleme jõudnud sinnamaale, et moodne ühiskond on valanud enesele betoonist sarkofaagi.
Kunagise Novorossiiski tsemenditehase agitaatori, Stalini preemia laureaadi Fjodor Gladkovi „Tsement“ (1925) võib ehk olla kõige programmilisem kirjandusteos, mis iial betooni ülistamiseks on kirjutatud. Tema teoses on betoonist saanud tööliste ühtsuse sümbol ja sotsialistliku võistluse metafoor. Kui kivimid on aegade jooksul kujunenud materjal, siis tsement on revolutsiooniline aines – tormilise keemilise reaktsiooni tulemus. Betoon on nagu kommunism tugevam ja vastupidavam kui ükski selle eraldiseisev osake. Betoon esineb ses Gladkovi teoses sageli vaikiva kõrvaltegelase, psüühe peegeldusena. Juba raamatu alguses (lk 8) viskab koju jõudnud tegelane oma mantli aia ääres betoonile, lagunenud vabrik on kui ürgne kivistis, kus „mägiojad on paljastanud betooni raudsed ribid“ (lk 19), romantilisel jalutuskäigul seevastu heliseb „tasane ja kerge“ betoneeritud plats paarikese jalge all „nagu kelluke“ (lk 178). Uus materjal betoon peegeldab poeetiliselt uue ajastu inimest.

KATRIN KIVIMAA: Kunstiteose ekspertiis kui tõlgendav teadmine
Hilkka Hiiop: „Lõppotsust ei rajata materjaliuuringutele, vaja on ka kunstiteadlase konossöörlikku pilku ja stiilianalüüsi, arhiiviandmeid ja (kunsti)ajaloolist üldpilti.“
EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudis toimus hiljuti uurimisseminar „Tehniline kunstiajalugu ja võltsingud“, kus keskenduti kunstiajaloolise ekspertiisi ja atribueerimise küsimustele. Seminari viisid läbi EKA muinsuskaitse ja restaureerimise professor Hilkka Hiiop ja Kadrioru kunstimuuseumi kuraator Greta Koppel.
Kui maailmas on ülalnimetatud teemad kurikuulsate võltsingute või kuulsate teoste ümberatribueerimiste tõttu tihti meedia tähelepanu all, siis Eestis jäävad analoogsed arutelud enamasti professionaalide ringkonda. Eelmisel sügisel avaldas Eesti Ekspress kaks artiklit, kus olid valusalt esil vajakajäämised kunstiteostele ekspertiisi tegemise süsteemis.* See, kuidas peaks kunstiekspertiisi süsteem olema institutsionaalselt lahendatud, on ilmselt tulvikuküsimus.

KRISTI MERILO: Hooned ja maastik kui õpetaja
Õuesõppevõimalused peaksid saama kooli lahutamatuks osaks. Kui lapsed õpivad ümbritsevat keskkonda paremini tundma, oskavad nad seda ka paremini hoida.
Keskkonnaõpetust on üle maailma antud juba 1960. aastatest alates, kuid see ei ole taganud
piisavaid tulemusi. Kui kogu planeedi inimkond käituks nii nagu meie siin Läänemere ääres, siis
oleks meil elatustaseme säilitamiseks juurde vaja veel kaht maakera.
Muraste looduskooli juhataja Val Rajasaar usub, et need, kes tunnevad looma- ja linnuliike ning märkavad neid looduses, hoolivad nii inimestest kui ka oma maast ja loodusest. Lastel on sünnist saati loomulik huvi looduse vastu, seejuures on kõige vastuvõtlikumad 6–10aastased lapsed. Kui selles eas laps ei saa vastuseid oma loodusalastele küsimustele, tekivad muud huvid ning hiljem on loodusteemade juurde juba keerulisem naasta. Keskkonnaharidus rajaneb loodusharidusele. Loodusharidus on praktiline loodusetundmine: me teame, kes on kes ja kuidas on liigid omavahel seotud. Kui seosed on selged, tekib noorel inimesel arusaam, kuidas maailm toimib ja miks on vaja hoida puhast vett ja õhku ning milleks sortida prügi.

20 aastat Aaltoga. Merle Karro-Kalberg intervjueerib Soome fotograaf Jari Jetsoneni. JARI JETSONEN: „Alvar Aalto ja Le Corbusier’ loomingus on mind üllatanud see, et suured modernismi arhitektid on iseendale loonud väga kompaktse ja väikese kodu.“

Romaanikirjutamine kui elustiil. Leena Kurvet-Käosaare intervjuu kirjanik Helga Nõuga.
HELGA NÕU: „Tundsin, et mul on ülesanne eesti keeles kirjutada. Olin alati uhke, kui end Rootsis eestlasena esitlesin.“
Olen sattunud Helga Nõu kui Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali vastset elutööpreemia laureaati intervjueerides täbarasse seisu. Tema looming on nii suuremahuline, nii äratuntavalt helganõulik, kuid nii eripalgeline ja mitmekülgne, et seda ühes intervjuus kokku võtta tundub üsna võimatu. Seda eriti juhul, kui arvesse võtta, et 2011. aastal ilmus Helga Nõu mälestusteraamat „Valetaja“ ja 2014. aastal Rutt Hinrikusega tehtud intervjuuraamat „Kas sa Tammsaaret oled lugenud?“. Kel vähegi huvi, saab nende abil heita üsna üksikasjaliku pilgu Helga Nõu loomingu lätetele ja allhoovustele ning teha lähemat tutvust ka tema endaga – nii sõna kui ka pildi toel.

ANETE SAMMLER : Uue kümnendi esimesed muusikarännakud
Tänapäeva kohustusterikkas elus pole just palju asju, mis oleksid legaalsed ja tervislikud ning suudaksid inimese ka end täielikult unustama panna.
Jaanuarikuu kontserdielust osa saades oli hea meel tõdeda, et muusikavaldkonnas ei ole laskutud tavapärasesse jõulukontsert-kevadkontsert-rütmi ja nii oli ka aasta esimese kuu kontserdikavades avastamisrõõmu küllaga. Kuna talv ei ole meie juurde sel aastal teed leidnud, siis on muusikud märganud, et pimedateks novembriõhtuteks ette valmistatud kava sobib sama hästi ka porisesse jaanuariõhtusse.

ÜLO MATTHEUS: Globalism on saatanast?
Eestis ei ole globaliseerumine kuigi populaarne ja ka oma avatuselt ollakse keskmiste riikide hulgas.
Kanada Summerside’i baptistikogude pastori Ian Kurylyki arvates on globalism saatana õel plaan, et luua ülemaailmne kurjuse impeerium. Ta viitab Johannese ilmutusele, mille kohaselt saabub aeg, kui saatanale antakse „meelevald iga suguharu ja rahva ja keele ja paganahõimu üle“ (Ilm. 13,7). Jumala plaani kohaselt peaksid maailma asju korraldama suveräänsed rahvad, kes seisavad vastu globaliseerumisele ja keda seetõttu on väär nimetada rassistideks. „Globalism, mida me näeme enda ümber arenemas, põhineb Jeesuse Kristuse tagasilükkamisel, sõnakuulmatusel Piibli vastu ja mässul Jumala vastu. Piibli järgi on antikristus totalitaarne metsaline, kes mõrvab tõelised Jumala inimesed,“ kirjutab Kurylyk .

GEIT KARURAHU: Miks ja kuidas reguleerida eksootiliste loomade kaubandust?
Eelmisel aastal toodi Eestisse umbes 3000 eksooti. Kuna siin registreerimiskohustus puudub, siis puudub ka ülevaade käest kätte liikuvatest loomadest.
Teadaolevalt on Euroopas üle 300 miljoni lemmiklooma, kelle hulgas on nii imetajaid, linde, roomajaid, kalu kui ka kahepaikseid. Suurele osale neist ei suuda me pea kunagi pakkuda loomuomaseid elutingimusi. See võib tuua kaasa käitumishäireid ja terviseprobleeme, lisaks võivad võõrliigid vabadusse pääseda ning ohustada inimeste ja loomade tervist. Muret tekitab ka selliste lemmikute päritolu, kuna sageli tuleb ette loomalaste röövimist ja nende vanemate tapmist.

KADRI TAPERSON: Kas tunned suutmissurvet?
Nii erivajadustega inimestesse kui loomadesse suhtumise ja nende kohtlemise alused peavad lähtuma nende endi isikust, loomade puhul liigile omastest tingimustest ja mõlema puhul sellest, mis nende elu elamisväärseks teeb.
Ingliskeelne termin ableism, mida saab tõlkida nii puudevaenulikkuseks kui suutmissurveks, rõhub vähemalt kahte isikute gruppi. Ühte neist kuuluvad mitteinimloomad ja teise puuetega ehk erivajadustega inimesed. Suutmissurve kuulub nähtusena samasse gruppi spetsietsismiga, mis tähendab, et ühte liiki eelistatakse teisele, suutmissurve omakorda, et kelleltki oodatakse oskusi, mida tal ei ole ja ei peagi olema. Suutmissurve sunnib inimest või looma väärtustama tunnuste järgi, mis on eelistatud liigil või inimgrupil. Sestap ongi nii loomaõigusliikumisel kui puuetega inimeste esindusorganisatsioonidel palju ühist, ehkki viimastele ei pruugi selline võrdlus alati meeldida. Eelkõige põhinevad nii puuetega inimeste kui loomadega seotud eelarvamused hirmul.

VEIKO MÄRKA : Tasa sõuad, Sauele jõuad
Sauest sai alev 1973, linn 1993. See on ainus väikelinn Eestis, kus sellest ajast tänaseni on elanike arv kasvanud – ja mitte vähe.
Kui peaksin oma pikaaegsest kodulinnast raamatu kirjutama, paneksin pealkirjaks „Unustatud Saue“, sest Saue on kõige lootusetumalt kadunuma läinud ajalooga linn Eestis. Isegi Narvaga ei saa võrrelda.

Arvustamisel
Tõnu Õnnepalu „Lõpmatus“
Vaapo Vaheri „Hiiumaa kirjanduse lugu“
Rein Raua „Tegelikkus ja sotsiaalsed konstruktsioonid“
Vaapo Vaheri „Hiiumaa kirjanduse lugu“
Jüri Reinvere ooper „Minona“
Eesti Draamateatri „Päikese lapsed“, Endla teatri „Tango“, Scapino Balleti „Katedraal“
dokumentaalfilm „Varda nagu Agnès“
mängufilm „Hüljatud“