Sel reedel Sirbis

Sel reedel Sirbi vahel Diplomaatia.

Siiski mitte täiesti harilik biblionaut. Pille-Riin Larm intervjueerib BERIT KASCHANIT.
Berit Kaschan on kirjanduse praktilises väärtuses veendunud: inimene mõtestab oma elu lugude abil ja sõlmib iseendaga rahu just keele kaudu.
Aprill
ei ole õel,
ta on lihtsalt kohati tõre
nagu sõjaaegne ämmaemand,
keda ärritavad banaalsed loosungid
lõputu progressi ja varjudeta maailma võimalikkusest.
Nõnda algab üks luuletus Berit Kaschani raamatus „Hommikune vahetus“. Kaschan ilmutab harva ja napilt, kuid see ei ole ilmselt ainus põhjus, miks on uus teos soojalt vastu võetud. „Hommikuse vahetuse“ luuletused on mitmekihilised ja -tähenduslikud, argine on neis sageli põimitud müütilisega ning iga trükitud sõna on kindlasti hoolega kaalutud. Amps võib olla väike, kuid selle maitsepalett on isikupärane ja kestev. Aeg tutvustada autorit.

MARI PEEGEL: Estonian Literary Magazine – mõõdetud sammuga stabiilsel rajal
Ajakiri Estonian Literary Magazine tähistab tänavu 25 ilmumisaastat. Mida on eesti kirjandusest huvitatule viimaste aastakäikude numbrites pakutud?
Kui ajakirja Estonian Literary Magazine (ELM) esimene number 1995. aasta sügisel Krista Kaera ja Piret Viirese toimetatuna ilmus, oli väljaande üks peamisi eesmärke näidata välismaalastele, kui palju head kirjandust on siin raudse eesriide taga kirjutatud ja kirjutatakse. „Tööd oli tohutult palju ja alustasime täiesti tühjalt kohalt. Igal juhul tähistasid algust Kristjan Jaak Petersoni luuletused „Kuu“ ja „Laulja“ Eric Dickensi tõlkes,“ on Kaer ajakirja sünnilugu meenutanud. Lehitsedes praegu (virtuaalselt!) esimest ELMi numbrit – mustvalget kergelt kohmaka layout’iga trükist, tekib paratamatult nostalgia üheksakümnendate järele. Kõik oli lubatud ja mitte miski polnud võimatu!

MARIA MUUK: Viirushaigus ei ole ainult disainiväljakutse
Kui üllitatud digilahendused ka reaalseid probleeme ei kõrvalda, saame taas heisata kõrgele e-riigi lipu: oleme õelusega võidelnud, sealjuures kellegi tervist otseselt ohtu seadmata.
„Keegi ei funktsioneeri keerulistes situatsioonides ja ebakindluses paremini kui kunstnikud ja disainerid.“ Seesugust avaldust lugesin oma telefoniekraanilt ühel hetkel keset paanilist digitaalset söömaaega, milleks kujunes pandeemia väljakuulutamisele järgnenud nädal. Tegu oli Instagrami lühipostitusega, mis ringles minu võrgustiku USA-poolses otsas. Kuvatõmmist sellest võimestussõnumist, mille autor oli Rhode Islandi disainikooli president Rosanne Somerson, katsid protestisõnumid ja petitsioonid. Nähtavasti oli kooli juhtkond palunud kõigil õppejõududel ja -koordinaatoritel ilmuda 16. märtsil veel mõneks päevaks füüsiliselt tööle, et kiirelt ja tõhusalt otsustada, kuidas õppetöö täpselt ümber korraldada – radikaalselt taasmõtestada . Õpetajaskond oli juhtkonna lühinägelikkusest hämmastunud. Allkirjastatud palved suhtuda sotsiaalse distantsi hoidmise meetmetesse ning koolipere tervisesse tõsiselt võttis kokku meeldejääv hüüdlause „Viirushaigus ei ole disainiväljakutse“.

ENE KANGRON: Üldhariduskooli muusikaõpetus tänapäeval ja tulevikus
Muutuste aeg eesti koolimuusika arenguloos algas Heino Kaljuste initsiatiivil ning selle vältel saavutatu on mõjutanud suuresti meie muusikaõpetust ja ka koorikultuuri.
Sisenenud Eesti muusika- ja teatriakadeemias hetkeks rahvusvaheliselt tunnustatud organisti, teoreetiku ja publitsisti Eduardo Maria Bellotti meistrikursusele, tabab kõrv ootamatult nime Guido Arezzost. Professor Bellotti, suurte kogemustega pedagoog, kes õpetab Trossingeni muusikakõrgkoolis ning mitmel pool mujal Euroopas renessanss- ja barokkorelit ning improvisatsiooni, käsitleb meistrikursusel parasjagu continuo-mängu spetsiifilisi küsimusi. Professionaalsetele muusikutele vajalik elitaarne teema – milleks siin veel Arezzo Guido? Kuid tõepoolest, kõrv ei petnud, professor soovitab võtta improvisatsiooniliste struktuuride loomise (ka heksakordide transponeerimise) aluseks Guido relatiivse solmisatsiooni!

LEN MURUSALU: Kunstnikufilmist ja filmikunstist
Kunstnikufilmi valdkond on erakordselt võluv, maagiline, hingele andev maailm, millesse tasub uskuda ja mille arendamise nimel pingutada.
Kunstnikufilm (ingl. k. artists’ film) on termin, mis seondub eelkõige Suurbritannia kunsti- ja filmiajalooga, või täpsemini, nende omavahelise puutepunktiga.
Millal mõiste täpselt esile kerkis, on tänaseks kadumaläinud tarkus ja paradoksaalsel kombel jäävad antud küsimusele vastuse võlgu ka enamus neist, kes on antud protsesside ja arengute keskmes viibinud. Kuigi täpset momenti ajajoonel on väga raske kaardistada, tekkis jõulisem termini esilekerkimine ja juurutamine vahemikus 2009 – 2012. Põhjuseks ei olnud uus žanriline liikumine, vaid praktiline vajadus liikuva pildiga töötavatele kunstnikele mõeldud tugistruktuuride ja sellega kaasnevalt uue definitsiooni järele.

MERLE KARRO-KALBERG: Ka sina, Tartu?!
Linnaplaneerimine on pikk protsess. Tartus näitavad Anne kanali äärsed uued majad, et eelmise kümnendi põhimõtete järgi kavandatut ei peaks siiski valmis ehitama.
Majanduse vabalangemine jõudis ehitusele buumi harjal. Kui Skandinaavia maade pealinnades hakkas suurem ehitamise laine juba mööduma, uued elamurajoonid valmis saama, ajakohastatud planeerimisviiside ja põhimõtete veadki välja tulema, samuti ka Helsingis, siis meile jõudis linna tihendamise trend ja vajadus uute eluasemete järele hilinemisega. Praegu on pooleli või kohe-kohe valmis saamas palju uut. Peamiselt Tallinnas ja Tartus. Taaralinna on nimetatud Eesti avaliku ruumi pealinnaks, sest möödunud aastate arhitektuurivaldkonna preemiajagamistel on koore riisunud ülikoolilinna projektid. Oma tõrvatilk on selleski meepotis. Anne kanali ja Emajõe ääres hakkavad ilmet võtma kaks uut maja, mis tahes-tahtmata tekitavad küsimuse, kuidas on juhtunud, et nii vanamoodsat ruumi ehitatakse hea avaliku ruumi poolest tuntud linna looduskaunisse puhkeväärtusega paika.

INGMAR KURG: Ususõnad eesti usukeeles
Ususõnastiku tegijad on valinud tee, mida mööda on juba aastakümneid käinud Eesti Kirikute Nõukogu – oikumeenilise tee märgistada ühtsust konfessioonide erisustes.
Eesti üldkeelt sisaldav „Eesti keele sõnaraamat“ on nüüd koha leidnud internetipõhises Sõnaveebis, millega ühendatakse ka erialasõnastikud, sealhulgas ususõnastik. Seetõttu võib kasutajale mõni märksõna avaneda koos üllatavalt mitmelaadsete definitsioonidega.

EBE PILT: Poliitika muudetud mängureeglid
Millised reeglistikud kehtivad uute demokraatiavormide puhul?
Kuidas saab iga inimene, grupp või kogu rahvas mõjutada seda, mida otsustatakse, kuidas otsustatakse ja mille üle otsustatakse? Millised on demokraatlikus ühiskonnas levinud võtted, meetodid ja reeglistikud? Miks on demokraatia põhimõtted muutumas? Mis on nügimine või müksamine ja kuidas võiksid seda uuendusliku võttena kasutada kodanikualgatajad, aga miks mitte ka rahvasaadikud? Mõtteid vahetavad demokraatia ning kodanikuühiskonna poliitika ekspert Hille Hinsberg ja Tartu ülikooli afektiivse psühholoogia vanemteadur Andero Uusberg.

AIN RAAL, KRISTEL VILBASTE: Eesti ravimtaimedest III
Püha pärn ja kuri koroonaviirus
Suhtumise järgi kujult meremiini meenutavasse COVID-19 haigust põhjustavasse koroonaviirusesse võib inimkonna taas jagada kaheks. Üks äärmus on need, kes koju jäämise soovitustest ei hooli, põhimõtteliselt maski ei kanna ning poeriiulite vahel vastutulijas võimalikku puujalaga katku ära ei tunne ning rõõmsalt kogunedes koroonaviiruse nagu armsa elusolendi sünnipäeva tähistavad. Teise äärmuse moodustavad need, kes tualettpaberit, desinfitseerimisvahendeid ja toitu täis autoga maamajja põgenevad ning jahimehest naabrimehel igaks juhuks padruneid kokku lugeda aitavad. Nende kahe keskel kõrgub, täpipealt nagu mullu ja muistegi, iidne püha hiiepärn.

Lähis-Ida analüüs peaks muutuma. Valle-Sten Maiste intervjueerib Hille Hansot.
HILLE HANSO: „Sõjapropaganda toimib nii, et vaenlasest tehakse mingi inimlike omadusteta tähtsusetu olend, „terrorist“, kelle hulgast kümme või sada „neutraliseeriti,“ „tehti kahjutuks.“
Hille Hanso on inimõiguste kaitsmisele pühendunud Lähis-Ida uurija. Alljärgnevas intervjuus väljendab ta veendumust, et Lähis-Ida analüüs peaks elulähedaseks muutuma. Eesti käsitlustes taandub Lähis-Ida teema ikka suurel määral julgeolekule ja usule, nagu siin muud ei tehtakski, kui ainult sõditaks ja palvetataks.

KAISA LING: Tuttava linna tuled. Metsik lääs anno 1998
Minu elu esimesed 16 aastat möödusid aadressil Kuivastu maantee 5, Orissaare, Saaremaa (pärast haldusreformi Kuivastu põik 1, võeh!). Juba sel ajal, üheksakümnendate keskpaigas, oli see „maantee“ vaid kõrvalepõige suurelt Kuivastu-Kuressaare maanteelt Väina tammi ja Mehama risti vahel ja seda kasutasid kohalikud, s.t Tornimäe, Orissaare, Tumala, Ariste, Maasi ja Saikla inimesed, mujale sõitmiseks oli Kuressaare tee palju otstarbekam ja on seda tänini. Liikluskoormus sellel maanteel ei olnud seega iialgi suur. Seda enam meenutan mõnuga oma lapsepõlve uinumisi, mis olid vältimatult seotud aknast mööduvate autodega („Autod ei maga, vaid hüüavad mulle …“). Akent ja maanteed eraldas toona veel üpris madaluke hekk. Pool tundi pärast seda, kui Muhus oli maabunud praam, sõitis „praamilaine“ läbi Orissaare.

Arvustamisel
Berit Kaschani „Hommikune vahetus“
Mihkel Kaevatsi „Võpatus“
Kerri Kotta „Muusikateooria õpik“
Peet Lepiku „Universaalid ja islam“
Loomingulise platvormi e⁻lektron Kõheda Vastasmõju festival online’is
Ugala teatri „Piruka magus põhi“ ja Kellerteatri „Canterville’i kummitus“
mängufilm „Lihvimata kalliskivid“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht