Sel reedel Sirbis

ANDRES KUUSK: Suveaeg ja talveaeg
Ühegi teise mõõdusüsteemi üle ei ole otsustatud rahvahääletusega ega teinud valikut poliitikud, kelle otsuseid mõjutab loodetav häältesaak.
Suveaeg ja talveaeg on aastaajad. Kui inimestelt küsida, kas teile meeldib suveaeg või talveaeg, vastab enamik, et suveaeg. Suvel on päevad pikad, päike käib kõrgelt, pole vaja kodu kütta ega talveriideid, saab päevitada ja supelda – loomulikult meeldib suveaeg rohkem kui talveaeg. Seda on osavasti ära kasutatud kellakeeramise küsitlustes, et saada õigustust riigi kella keeramiseks naabrite aega näitama.
Ajaarvestuse ühikud on sekund, minut, tund, ööpäev, nädal, kuu, aasta, sajand. Ööpäev jaotati 24 tunniks juba antiikajal. Ka Läti Henriku kroonikas räägitakse päevaajast tunnise täpsusega, aga sel ajal varieerus tunni kestus sõltuvalt aastaajast. Kuni aega seati päikese järgi, oli igal linnal oma aeg. Nii erines Tallinna aeg Riia ajast ja Tartu ajast. Varasemad linnade tornikellad olid ühe osutiga. Kellaaja minutite lugemiseni jõuti XVII sajandi keskpaigas.

MARIN MÕTTUS: Populism, puust ja punaseks. Türgi vaade
Populistidega vaidlemise asemel tuleks tugevdada solidaarsuse kudet ühiskonnas ja kaitsta neid, keda rünnatakse. Arutleda saab ja tuleb nendega, kes arutleda ka soovivad.
Pärast Ly Seppel-Ehini suurejoonelisi Orhan Pamuki tõlkeid – neist on nüüdseks juba peaaegu kümnend möödas – on türgi kirjasõna eestlase lugemislauale jõudnud napilt. Türklasi lugeda ja kuulata – ma ei mõtle siin ainult ühe mehe poliitilisi avaldusi – on omal kombel avatud mõtlemise kool. Tore, et eesti keeles on olemas menuautori Elif Şafaki „Armastuse 40 reeglit“ ja „Arhitekti õpipoiss“, mis aitavad mõista ajaloo suurkujude Mevlana Džalal ad-Dini ehk Rumi ja arhitekt Mimar Sinani pärandit. Kuid hiljuti lahvatanud Mägi-Karabahhi konflikti valguses mõtlesin, et taustalugemiseks oleks siinmail ära kulunud ka sama autori romaan „İstanbuli sohilaps“ („The Bastard of Istanbul“, 2006), mis paneb sõrme otse türklaste ja armeenlaste tüli kõige kuumemale punktile.

OTT PUUMEISTER: Konspiratiivne ratsionaalsus
Mari-Liis Madisson ja Andreas Ventsel, Strategic Conspiracy Narratives: A Semiotic Approach. Routledge, London 2020, 134 lk. 
Mis juhtus rahvaga?
Internet on üks mõistatuslik ruum. See ei ole ei avalik ega privaatne. Ühismeedialehed on pakkunud meile võimaluse kujundada end võrguisiksuseks – millel ei pruugi olla midagi pistmist meie võrguvälise isiksusega –, astuda teistega suhtlusse ja sedaviisi moodustada uusi kogukondi. Ses mõttes on internet ühiskondlik ja poliitiline ruum, kuid ka privaatsuse terminites mõistetud ruum, milles oleme harjunud käituma nagu oma kodus. Selles mõttes on internet vägagi isiklik ja intiimne. Kolmandaks on ta muidugi suures osas korporatsioonide suure viisiku (Amazon, Apple, Alphabet, Facebook ja Microsoft) kontrollitud ja hallatav ruum.

JAAK PROZES: Meid ühendavad keeled ja mured

Venemaa soome-ugri rahvaste tuleviku võtmeküsimus on, kuidas moderniseeruda ja jääda linnas elades oma rahvuskeele juurde.

Tänavuste hõimupäevade konverents „Soome-ugri rahvaste emakeeled ja küberruum“i Eesti rahvusraamatukogus 16. oktoobril oli pühendatud Venemaa Föderatsiooni soome-ugri rahvaste emakeelte õpetamisele ja õppimisele. Selgemaks läks pilt, milliseks on kujunenud soome-ugri keelte õpetamise olukord pärast seda, kui 2018. aastal võeti riigiduumas vastu seadus, mille kohaselt on Venemaal elavate soome-ugri rahvaste, aga ka teiste rahvuste keelte õppimine vabatahtlik. Teisest küljest sai ülevaate, milliseid tehnilisi vahendeid ja tehnoloogiaid kasutatakse soome-ugri keelte õppimiseks ja kuidas on kaasatud metoodika väljaarendamisse teadusasutused. Konverentsist võtsid seekord osa eesti, komi, mari ja udmurdi emakeeleõpetajad, teadlased ja õppejõud.

KADRI LAAS-LEPASEPP: Naked Island on võimatute erilahenduste kompleks
Rael Artel: „Baltimaade kontekstis on tegemist unikaalse projektiga, maailma mastaabis on selliseid keskusi päris palju. Lihtsad ideed jõuavadki Eestisse palju hiljem.“ 
Paljassaarele rajatavat töökodade kompleksi Naked Island võib pidada Eesti üheks suuremaks eraalgatuslikuks kunstitaristu arendusprojektiks. Ligi 1300 ruutmeetri suuruses töökojahoones, mis avatakse 2021. aasta kevadel, ootavad kasutajat mitmesuguste tehniliste võimalustega töölauad, täisfunktsionaalne metalli- ja puidutöökoda, professionaalne värvikamber, välitööala ning mitmeotstarbeline projektiruum. Korraldatakse koolitusi ja loomeinimesed saavad kasutada ka meistrite teenuseid. Eesmärk on luua terviklik kompleks, kus igasuguse idee saab teostada lõpuni. Kohtusin Naked Islandi asutajate Rael Arteli, Bruno Kadaku, Flo Kasearu ja Tõnu Narroga, et uurida, miks nad pidasid Naked Islandi projekti vajalikuks ja mida see nendele tähendab.

ELE ARDER: Kuidas õpetada õpetamatut ehk  Ekskurss tudengi-Oscari võidufilmi taustsüsteemi
Ühel kaunil anonüümseks jääda soovival hilispäeval või varasel õhtupoolikul võtavad mustal (kunst)nahkdiivanil istet kaks inimest: Meister ja Õpipoiss. Kohtutud on varemgi, korduvalt, juba aastaid. Käesoleva kohtumise põhjus on aga spetsiifiline: see on Õpipoisi hea töö ja edulugu. Õpipoiss German Golub nimelt on astunud ajaloolise (inimesele väikse ja Eesti rahvale suure) sammu ja toonud Eesti filmiga esimest korda siia tudengi-Oscari tiitlivõidu. Kuidas selliste tulemusteni jõuti, arutavadki Meister Peeter Simm ja German.
Jutt algab enne kui ükski küsimus on kõlanud, arutlema peab ju käimasolevate projektide üle, ikkagi kolleegid. Ometigi eksitasin veidi neid filmiinimesi oma küsimustega.

EKATERINA VELMEZOVA: Ikka Võšgorodiga! 
Eesti venekeelset kirjandusajakirja Võšgorod kujundas siinne vabadusevaim. Ajakiri on osa Eesti kultuurist.
Вышгород 1994–2019. Именной указатель. Tallinn, Русская энциклопедия, 2020. 
Nomina sunt odiosa, nimed on vihatud – kuid ikka mitte alati. Hiljuti avaldas Tallinna kirjastus Vene Entsüklopeedia kirjandus-, kunsti- ja ühiskondlik-poliitilise ajakirja Võšgorod „Nimeindeksi“ aastatest 1994–2019. See sündmus on tähelepanuväärne, kuigi – peab tunnistama – kurvavõitu. Eelmisel aastal tähistas ajakiri oma 25. aastapäeva. Ajakirja peatoimetaja Ljudmila Gluškovskaja sissejuhatav artikkel Võšgorodi viimases numbris kandis pealkirja „Nägemiseni“ („До свидания“). Sõna „nägemiseni“ ei mõju vene ega eesti keeles sama lõplikuna kui „hüvasti“ („прощай“). See jätab lootuse, et ajakirja ilmumist jätkatakse. Isegi „Nimeindeksi“ koostamine võib sellele viidata. Kuid „Nimeindeksi“ sissejuhatuses, mille on kirjutanud Tallinna ülikooli professor ja Võšgorodi toimetuskolleegiumi liige Irina Belobrovtseva, tehakse selgeks: „Ajakiri Võšgorod on oma tegevuse lõpetanud. Nüüd on selle koht vene kultuuri ajaloos.“

PIRET KARRO: Võim ja sugu. Kes saab endale lubada erialast tööd?
Eelmisel reedel andis kultuuriministeerium teada, et loovisikute loometoetuse eelarve on selleks aastaks ammendunud. See 584eurone pooleaastane kuutoetus oli peaaegu tuhandele inimesele õlekõrs, millest pandeemia põhjustatud töö- ja sissetulekukaotuse lainetes kinni haarata. Pressiteadet lugedes kangastus mulle päästepaat, kuhu olin viimasel minutil sisse saanud. Suvel, kui mu taotlus sai positiivse vastuse, istusin parasjagu sõprade seltsis ja tundsin, et jään ellu. Sinnani olin jõudnud tänu eelmisele õlekõrrele, kulka eriolukorra kriisitoetusele, ning tolle kohani olin end vinnanud eelmise ühekordse sissetuleku najal. Olin vaene, kuna päevatöö asemel õppisin parasjagu välismaal ning mul ei olnud oma varasemast ametist (kultuurilehe toimetaja!) kogunenud mingeid sääste. Loomevaldkondade töötajad, kellel puudub regulaarne sissetulek, teavad liigagi hästi, mis tunne see on: kuigi teed kogu aeg tööd, on kuust kuusse vaja lahendada küsimus, kust saada üüriraha ja tatart. See rikub tervist, eriti vaimset.

AIN RAAL, KRISTEL VILBASTE: Eesti ravimtaimedest
VII osa. Punastav naistepuna ehk Kuidas inetust pardipojast maailma tipptegija sai
Olgu siiski ära öeldud, et ilu on vaataja silmades ja naistepuna on üks ütlemata ilus lill, mille õite filigraansus on omal ajal olnud inspiratsiooniallikaks nii pitsipunujatele kui ka kullasseppadele. Õite kuld ja viietine kuningakroon vajab vaid palju-palju lähemalt imetlemist.
„Pane tunde järgi“
Vanarahva nõiaköögis on ikka olnud tähtis osa tunnetel. Nii toitudesse kui ka rohtudesse lisati üht või teist taime tunde järgi, seepärast ongi raske üht või teist vana retsepti täpselt järele teha. Küll on „tunde“ mõõtühikuks peetud siiski näpuotsatäit, aga seegi on sama umbmäärane mõõt.

Arvustamisel
Mari-Liis Madissoni ja Andreas Ventseli „Strategic Conspiracy Narratives: A Semiotic Approach“
Piret Põldveri „Alati nii järsku“.
Kopli liinide promenaad ja Saue vallamaja
rahvusvaheline festival „Jazzkaar“ ja Viljandi kitarrifestival
Eesti Rahvusmeeskoori kontsert ja uudisloomingu kontsert „Tärkav. VaskID“
näitus „Nagu kivid voolavas vees“
Eesti Noorsooteatri „Tulipunane vihmavari“, Tartu Uue teatri „Ümarlaud“, Kinoteatri „Niagara ületamine“ ja Külli Roosna ning Kenneth Flaki tantsulavastus „Two Body Orchestra“
mängufilmid „Põleva tütarlapse portree“ ja „Suveniir“

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht