Sel reedel Sirbis

„Vahepealsuse lokkavad ruumiunistused“, Merle Karro-Kalbergi intervjuu Ingrid Ruudiga.
Ingrid Ruudi: „Üleminekuühiskonna avatus on erakordselt inspireeriv: oli valmisolek kaaluda kõikvõimalikke ideid, arhitektuuri ja kunsti väljendusvahenditega esitatu resoneeris ühiskonnas.“
Eelmise aasta lõpus kaitses Ingrid Ruudi kunstiakadeemias doktoritöö „Ruumiline interreegnum. Muutused Eesti arhitektuuris ja kunstis 1986–1994“. Järgnevalt räägimegi Ingridiga üleminekuaja arhitektuurist ja feministlikust ruumist.

MADLE LIPPUS: Kas Rävala puiesteest saab sel suvel Tallinna (auto)vaba puiestee?
Rävala puiestee liikluse ajutine ümberkorraldamine annaks Tallinna linnavalitsusele võimaluse natukenegi näidata, et avalikust ruumist hoolitakse.
Eksperimenteerimine annab ruumist mõtlemiseks vabaduse, sest kõike ei pea kohe ära otsustama, betooni valama. Peale planeerija mängurõõmu saab lustimisse kaasata ruumi kasutajaid, et koos nendega saavutada parem tulemus. Tallinna linnaruumis pole kohaliku võimu ettevõtmisel ajutisi eksperimente seni tehtud, kuid arhitektide liidu ettepanek keskse asukoha ja tähtsusega Rävala puiestee tuleval suvel autovabana hoida pakub nüüd selleks ideaalse võimaluse. Selmet tänav projekteerimistingimuste põhjal kiirelt valmis joonistada võiksime aja maha võtta ja mõelda, kuidas teha üledimensioonitud bulvarist nüüdisaegne sõbralik linnaruum. Tartu Autovabaduse puiestee möödunudsuvine fenomenaalne populaarsus võiks maha võtta ka hirmu autovabaduse ees.

ANDRES LEVALD: Aleksander Niine märgiline pärand Tallinna südalinnas
Tallinna kesklinnas pole nüüdisaegseid parke, läbimõeldud tänavaruumi ja puhkealasid just palju. Rävala puiesteel, kus pole läbivat liiklust, võiks luua midagi head ja toimivat.
Eelmisel aastal tähistati Eesti maastikuarhitektuuri grand old man’i Aleksander Niine (1910–1975) 110. sünniaastapäeva rahvusvahelise seminariga „Maastikuarhitektuuri väljakutsed kliimamuutustes“. Siinkohal tutvustan Aleksander Niine Tallinna südalinnas paikneva märgilise pärandi tekkelugu, olevikku ja tulevikku. Sellega seonduvad nii Tallinna avaliku rohelise linnaruumi tähendus ja väärtustamine kui ka tänavaruumi, inimeste ja linnavõimu suhted.

KAI LOBJAKAS: Tihedaks elatud elu
Bruno Tomberg pani Eestis aluse disainiharidusele, kuid tema haare oli võrratult laiem ja ta tähendus eesti kunsti- ja disainiajaloos on suur.
Bruno Tombergi tuntakse ja hinnatakse eelkõige Eesti disainiharidusele alusepanija ning pikaaegse õppejõuna. Tema roll õpetajana on Eesti disaini sõjajärgses arengus erakordselt suur ja oluline. Tombergi tegevusest kiirgab palju teemasid, mille kaudu kõneleda siinse disaini ja tarbekunsti arengust ning visandada mitme kümnendi ulatuses võrdlemisi detailne pilt. Ta seisis mitmete disainiajaloo oluliste algatuste juures ja oli ka oma loomingus mitmekülgne. Tema leebe autoriteet tugines mõistagi tema eruditsioonile, oskusele sõnu valida ja end täpselt väljendada. Ta oli väärikas, vaimukas ja enesekriitiline, võluv inimene ja vestluskaaslane.

ANTI SAAR: Igavene õhtuoode
Jaan Rannapi „Koolilood“ sobisid õhtuooteks hästi: lugu või paar korraga, siin pole juttugi mingist lõpmatust süvenemisest, pigem üürikestest satsidest … ja nende igavikupikkusest summast.
Maailmaga toimetulemise huvides kasvatab täiskasvanu endale varakult selga korraliku soomuse, kontrollib oma emotsionaalset ja meelelist vastuvõtlikkust ega lase uuel infol end niisama lihtsalt rööpast välja viia. Siiski tuleb ka temal ette ilmutusliku abituse hetki. Silmilt langeb kae ja vikat käib südame alt läbi – ta on kokku puutunud millegi suurega, aimab, et jääb seda hetke endaga kaasas kandma, annab sellele kiiresti nime ja paigutab käepärasesse mälupessa: seal ja siis juhtus minuga niisugune asi.

PEETER OLESK: Säärane Mutt
Diogenesel olid ta suveräänsus, üleolek kõigest maisest ja sokraatiline arutlusoskus. Mis on Mihkel Mutil? Suveräänsus küll, kuid mitte üleolek maisest maailmast siinpool Styxi.
Mihkel Mutt, Maailmas peegelduv veetilk. Arutlusi Eestist, kultuurist, ajaloost. Toimetanud Iti Tõnisson. Sarja kujundanud Kaljo Põllu. Sari „Eesti mõttelugu“. Ilmamaa, 2020. 334 lk.
Kui on valida, kas lugeda mõnda ajalukku juba kuuluvat küünikut ehk täpsemalt seda, mida on ajalugu küünikutest meelde jätnud, või Mihkel Muti värsket artiklikogu, mis on koostatud sellest, mis võiks Mihkel Mutilt ajalukku kuuluda, siis vähemasti küll minusugune eelistab lugeda hoopiski seda, mida on Diogeneselt mulle arusaadavais keelis tõlgitud. Ma ei tee seda trotsiks, kaugeltki mitte. Lihtsalt kui Mihkel Mutt kirjutab kellestki või millestki, teeb ta seda kiusakalt varjatud juhul isegi seal, kus ta kaheldamatult on leidlik, nagu näiteks käsitluses „Umbisikuline käskiv kõneviis“ (2017, lk 263–269), mis on minu meelest on sädelev.

Uni annab tiivad. Tristan Priimäe intervjuu režissöör Mati Kütiga.
Mati Kütt: „Tahan ka oma loominguga ärgitada vaatajat niipalju, et see ei magaks. Tahaks talle anda signaali, et kui ta millestki aru ei saa, siis vähemalt on tal võimalus ise oma lugu hakata punuma mu märguannete põhjal.“
„„Tõde ja õigus“. Mul oli sellest tead täitsa kõrini. Asi filmiti iga nurga alt üles ja räägiti aasta aega ette.. Ja siis vaatad, et kas tegu ka tuli. Pani õlgu kehitama.“
Animafilmide režissöör Mati Kütt on põhimõtteline nagu alati. Hoolimata sellest, et ta pole oma populaarsuse suurendamiseks karjääri jooksul teinud pooltki küsitavat populistlikku sammu, langes talle tänavu osaks Kultuurkapitali Audiovisuaalse Sihtkapitali elutööpreemia.

EVI ARUJÄRV: EMIKi käsikirjade digiarhiiv avatud!
Töö andmebaasi sisuga täitmiseks on kestnud kuus pingelist aastat. Praegu hõlmab EMIKi digitaalne noodikogu ligi 220 000 lehekülge.
Eesti muusika infokeskus (EMIK) kuulutas aasta alguses tellijatele avatuks oma käsikirjade digiarhiivi. See otsus sündis hoolikalt läbi mõeldud kokkuleppe alusel ja koostöös EMIKi hea koostööpartneri Eesti muusikafondiga, mille käsikirju on EMIK digiteerinud alates 2017. aastast.

PEETER MÜÜRSEPP: Tehnikafilosoofia uuemaaegne areng kaante vahel
Tehnikafilosoofia on silmitsi küsimusega, kuidas elada kooskõlas tehnika kiireneva arenguga, nii et inimlikkus ei kao ja tehisintellekt või muu tehnika võimust ei võta.
Mõni aasta tagasi sai Sirbi veergudel analüüsitud tehnikafilosoofia põhisuundumusi ja võrreldud neid teadusfilosoofiaga. Seekord piirdun tehnikafilosoofia enese uuema arengu tutvustamisega. Põhjalikuma ülevaate saab, kui lugeda Tallinna tehnikaülikooli õiguse instituudi ning Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühenduse koostöös ilmuva ajakirja Acta Baltica Historiae et Philosophiae enne aastavahetust ilmunud 8. aastakäigu teist numbrit. Ajakirjale on avatud juurdepääs (open access) ja leitav on see veebiaadressilt www.bahps.org/acta-baltica. Olgu lugejad ette hoiatatud, et tegemist on ingliskeelse väljaandega. See on ka käesoleva kirjatöö üks põhjusi. Peame hoidma emakeeles mõtlemise traditsiooni, aga eesti keeles publitseerides paraku rahvusvahelises diskussioonis osaleda ei saa.

Kliimakriisi aeglustamiseks peavad institutsioonid muutuma. AIRI Triisbergi intervjuu kunstnik Alma Heikkiläga.
Alma Heikkilä: „Institutsioonid peavad tunnetama oma vastutust – neil on lihtsam teadmisi omandada ja vahendada ning olla muudatuste katalüsaatoriks.“
Alma Heikkilä on kunstnik ja Soome kunstiorganisatsiooni Mustarinda asutaja. Mustarinda koosneb teadlastest ja kunstnikest, kelle ühine eesmärk on keskkonnasõbralik üleminek fossiilkütuste järgsesse ühiskonda. 2017. aastal panid Alma Heikkilä, Pauliina Leikas ja Antti Majava kokku kestlikkust puudutava küsimustiku, mida kunstnikud võivad esitada institutsioonidele või institutsioonid iseendale. Avalikkuse ette jõudis dokument alles hiljuti, kui Helsingi rahvusvaheline kunstiprogramm (Helsinki International Artist Programme, HIAP) korraldas 27. jaanuaril selle üle arutelu. Tegemist ei ole lõpetatud projektiga ja seda küsimustikku saab oma ettepanekutega täiendada.

Moderniseeruva kultuuri tajumustrid
Kumus saab kuni 21. veebruarini vaadata Ado Vabbe näitust „Wunderbar“. Kunstiteadlane Tiina Abel ja kirjandusteadlased Mirjam Hinrikus ning Jaan Undusk räägivad modernistlike kunstnike ja kirjanike seostest ja nende tööde kultuuriloolisest taustast.

URMAS LÜÜS: Olulised asjad Asjalikud inimesed
Nagu osutab sarja pealkiri „Olulised asjad“, avan selle artikliga autoriveeru, kus arutlen disaini ja rakenduskunsti, esemelise kultuuri tähenduste üle. Käibetõena vastandatakse materiaalsust tihtipeale üllaste vaimuväärtustega. Asjad on saanud meile sedavõrd omaseks, iseenesestmõistetavaks, lahustunud inimloomusse, et vaimsetest väärtustest kõneldes unustatakse need väärtused võimalikuks teinud esemeline tugistruktuur.

Arvustamisel
Mihkel Muti „Maailmas peegelduv veetilk“
Jüri Engelbrechti ja Robert Kiti „Komplekssüsteemid ehk Tervik on suurem kui osade summa“
Margo Laasbergi „Rasked valikud“
Alexander Normani „Dalai-laama. Erakordne elu“ ja Tenzin Geyche Tethongi „Tema Pühaduse XIV dalai-laama illustreeritud elulugu“
Pärnu nüüdismuusika päevad „Kompositsioonimudelid 4. Mikrotonaalsus“
Veljo Tormise „Eesti ballaadid“
kontsert „Kruusmaa – Mozart – Ravel“
näitus „Ado Vabbe. Wunderbar“
Endla teatri „Pimevalge“ ja Rakvere teatri „Oi, Johnny“
mängufilm „Ma Rainey must tagumik“