Sel reedel Sirbis

Sel reedel Sirbis teemaks kultuurivahendus ning Eesti teatri auhindade laureaadid ja žüriiliikmete kommentaarid

Ei saa me läbi Lätita, ammugi siis Maima Grīnbergata. Veronika Kivisilla vestlus tõlkija Maima Grīnbergaga. Maima Grīnberga: „Olen üsnagi traditsiooniline tõlkija, kes lähtub ikka kontekstist ning usub, et nii nagu tõlkes alati midagi kaduma läheb, on ka võimalik üht-teist leida.“ 
Selle jutuajamise sissejuhatuseks tahakski muidugi kohe hüüatada: „Ei saa me läbi Lätita!“ Vahel naljaga pooleks öeldu on siinse intervjuu peategelase puhul tõsi mis tõsi. Eestil ja eesti kirjandusel on vedanud, et meil on läti tõlkija Maima Grīnberga. Õnneks on tema tööd tõepoolest märgatud ja tunnustatud. Mõistagi ei saa siin kopeerida tema pea kümnel leheküljel CVd, kus kõik ligi 80 tõlget eesti ja soome keelest ning nende eest saadud tunnustus üles on loetud. Lisaks leiab Maima tõlkeid ka arvukalt ajakirjandusväljaannetest ning internetist. 

PILLE-RIIN LARM, REET VARBLANE: Kriis abielu kahekümne kuuendal aastal
Ühtaegu hapra ja tugeva ämblikuvõrgulaadse nähtuse lõhkumisest oleks väljaannete Estonian Art ja ELM kadumise puhul kõige rohkem kahju. Tähtis ei ole mitte vahend, millega võrku kootakse, vaid võrk ise. 
Estonian Arti (EA) kolleegiumi kuuluvad Katrin Maiste (Eesti Instituut), Kadri Laas-Lepasepp (Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus / Kai kunstikeskus), Kadi Polli (Kumu), Triin Ojari (Arhitektuurimuuseum), Elnara Taidre (EKM), Kai Lobjakas (Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum), Kaarin Kivirähk (Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus) ja Joanna Hoffmann (Tartu Kunstimuuseum). Ajakirja toimetaja on Annika Toots, kujundaja Jaan Evart. EA veebiaadress on estonianart.ee. 
Estonian Literature Magazine’i (ELM) toimetuse kolleegiumi moodustavad Tiit Aleksejev (Eesti Kirjanike Liit), Adam Cullen (Eesti Kirjanike Liit), Helena Koch (Eesti Lastekirjanduse Keskus), Ilvi Liive (Eesti Kirjanduse Teabekeskus), Helena Läks (Eesti Kirjanike Liit) ja Piret Viires (Tallinna Ülikool). Ajakirja toimetaja on Berit Kaschan, seda kujundab Piia Ruber. ELMi veebiaadress on elm.estinst.ee. 

+ Kultuuriministeeriumi välissuhete osakonna juhataja Kalmar Kursi kommentaar

Kes on ELMi lugejad? Intervjuu Estonian Literary Magazine’i toimetaja Berit Kaschaniga.
Eesti kirjandust tutvustavat ingliskeelset ajakirja vajavad nii kirjanikud, tõlkijad, toimetajad ja kirjastajad kui ka väliseestlased, estofiilid, õpetajad, üliõpilased, uussisserändajad …
Kultuuriministeeriumis on välja kuulutatud Eesti kirjanduse ingliskeelse erialaväljaande ideekonkurss, millega kaasneb viieks aastaks väljaande avaldamise leping. Seni on seda ülesannet täitnud ajakiri Estonian Literary Magazine (ELM), mida annab välja Eesti Instituut. Küsisin ELMi käekäigu ja ulevikuplaanide kohta ajakirja toimetajalt Berit Kaschanilt.

Süvitsi pakilistest teemadest. Intervjuu Estonian Arti toimetaja Annika Tootsiga.
Annika Toots: „Estonian Arti eelis on, et seda annab välja Eesti Instituut ning kolleegiumisse kuuluvad nüüdiskunsti, -disaini ja -arhitektuuri valdkonna tähtsamad esindajad.“  
Eesti Instituudi 1997. aastast välja antavat kunstiajakirja Estonian Art on toimetanud mitmed meie kunstiväljal tuntud tegijad: aastatel 1997–2001 Karel Zova, 2002–2015 Liina Siib ja Eero Epner, 2016–2019 Stacey Koosel ning kolm viimast ajakirja, 2019. aasta teisest numbrist peale, on valminud Annika Tootsi käe all.

SVEN VABAR: Rahvuskirjandusest globaalsete võrgustike poole
Paljud eesti kirjanduse tõlgete lugejaist ei ole niivõrd huvitatud eesti kirjandusest, vaid mõnest rahvusülesest nähtusest, mida võib vahendada ka eesti autor.
Eestlastele on esimesest ärkamisajast saadik olnud põletavalt, eksistentsiaalselt tähtis küsimus, kas ja kui palju muu maailm Eestit ja eesti kirjandust tähele paneb.
Eesti kirjanduse suurem edu maailmas jääb 1990. aastatesse, kui idabloki vabanemise tuules loeti läänes Jaan Krossi, Jaan Kaplinski ja Emil Tode teoseid. Eesti kirjandus-establishment on lootnud selle huvi taastärkamist ning selle nimel ka tööd teinud, üritades maailmas tutvustada Eesti populaarsemaid ja auhinnatumaid kirjanikke, kes on ühel või teisel kaalukal viisil oma loomingus käsitlenud Eesti ajalugu, saatust ja eestlase identiteeti. Prominentseim näide on vahest Andrus Kivirähk, kelle romaan „Mees, kes teadis ussisõnu“ on menukas olnud Prantsusmaal, Hollandis jm.

TÕNIS SAARTS, HAUKE SCHULZ: Parempopulistid ja koroonakriis 
EKRE kuulus valitsusliitu ning pidi teistega arvestama, vandenõuteoreetiliseks improviseerimiseks jäi vähe ruumi. Austria Vabaduspartei võis opositsioonis endale retooriliselt lubada peaaegu kõike. 
Nii paradoksaalselt, kui see ka ei kõla, siis Eestil vedas, et koroonakriisi läinudkevadise laine ajal oli EKRE valitsuses, mitte opositsioonis. Selleks et seda mõista, tasub võrrelda EKRE käitumist mõne teise Euroopa parempopulistliku sõsarparteiga. Mis sobiks võrdlusaineks paremini kui Austria Vabaduspartei (FPÖ – Freiheitliche Partei Österreichs)? See üks edukamaid parempopulistlikke erakondi oli koroonapandeemia puhkemise ajaks siiski pagendatud opositsioonipingile. Kontrast EKRE ja Austria Vabaduspartei vahel on muljetavaldav: vabadusparteilaste vandenõuteooriad vs. ekrelaste olukorra tõsidust mõistev ratsionaalsus. Kõnekad on ka kahe partei sarnasused: mõlemad kasutasid koroonakriisist tingitud ebakindluse varmalt ära, et tõsta kilbile ja julgeolekustada oma lemmikteema – sisseränne.

JÜRI SAAR: Head ajad, halvad ajad
Valitsus peab ütlema, et olukord on täna selline, otsustasime teha seda ja seda ning vastutavad need ja need. 
Ühiskond on nagu organism, mis võib olla erinevas seisundis: kord kogub rasva ja on rahulolev, siis aga vappub palavikus ja hingeldab. Riik oleks nagu ühiskonnaorganismi pea, mis juhib elutegevust institutsioonide ja ressursside jaotuse kaudu sõltuvalt sellest, millises seisundis on sootsium. Praegu elame küll oma Eesti riigis, mille oleme loonud vabal tahtel just sellisena, nagu soovisime, ent juba üle aasta koroonapandeemia tingimustes ehk meil, nagu kogu maailmas, on halvad ajad.

MÄRT LÄÄNEMETS: Hiina maailmakord? 
Hiina mitte ei koputa meie ukselevaid laiutab juba elutoas ja on hakanud meie majapidamist enda järgi ümber korraldama. 
Aasia sajandi kontekstis räägitakse üha sagedamini Hiina maailmakorrast, mis olevat kohe tulemas või juba tulnud. Kui vaadata üldisi majanduse näitajaid, siis tõepoolest, Hiina juhtivas osas nii Aasias kui ka kogu maailmas ei saa kahelda: Hiina RV ligi 15 triljoni Ameerika dollari väärtuses SKT ületab Jaapani oma umbes kolm korda, India oma üle viie korra ja kaalub sellega üksi üles kogu ülejäänud Aasia. Maailmas jääb Hiina majandus koguhulga poolest alla ainult Ameerika Ühendriikidele ja Euroopa Liidule tervikuna.

STEN SALUVEER:  Kas digilõhe või digipööre?
Eesti ja Euroopa filmitööstuse tulevik sõltub sellest, kas koroonakriisi toodud pöördumatud muutused võetakse omaks. 
See aasta on globaalsele sõltumatule filmitööstusele alanud kui business as (un)usual – kõik on nii, nagu (eba)tavaliselt. Koroonapandeemia, mis ei ilmuta siiani raugemise märke, on seisanud suurema osa sõltumatust ja ka riiklikust filmitootmisest, rääkimata kaasproduktsioonidest või väikeriikide tootjatele hädavajalikust reklaamitööst ja välismaale suunatud tootmisteenusest. Aset on leidnud ka kolm filmiaasta alguse suurt festivali – „Sundance“, Rotterdami oma ja „Berlinale“ – ettearvatavalt virtuaallinastuste ja tööstusele suunatud lõputute Zoomi-kohtumiste vormis. Meeleolu indie-filmitegijate hulgas on nukker, olgu nad Euroopast, USAst või Aasiast. Samade väljakutsetega seisavad silmitsi kõik: hangunud rahastus, tootmise peatumine, kinode pankrotistumine ja muu selle kõigega seonduv. COVID ei vali ohvreid: pankrotti lähevad ühtmoodi nii väikesed kui ka suured tegijad, viimase šokiuudisena pandi müüki maailma iseseisvate kinokettide tippu kuuluv legendaarse mainega Alamo Drafthouse.

TÕNIS JÜRGENS: Mitte ainult krüptokunstist 
NFTde tasakaalustavad investeeringud on ilus mõte, kuid mõjuvad paisuva krüptokunstituru ja plokiahela tehnoloogia ressursinõudlikkuse puhul nagu indulgentsikirjad. 
Krüptokunstist rääkimine algab harilikult rahast. Veebruarikuu lõpus ületas peavoolumeedia künnise uudis Kanada muusiku Grimesi ja tema venna Mac Boucheri koostöös tehtud krüptokunsti kollektsiooni „Sõjanümf“ („WarNymph“)i pea kuue miljoni dollarilisest müügitulust. 11. märtsil aga müüdi tuntud oksjonimaja Christie’s veebiplatvormil digikunstniku Mike Winklemanni (alias Beeple) kollaaž „Argipäevad: esimesed 5000 päeva“ („Everydays: The First 5000 Days“),ii mille lõpphinnaks sai rohkem kui 69 miljonit dollarit. Kuulsuste kõrval on krüptokunstiga kopsakaid summasid teeninud tuhanded vähem tuntud loojad ja investorid. Digiteoseid vahendatakse veebiturgudel, -galeriides ja oksjonitel (Super Rare, OpenSea, Nifty Gateway jpt) ning tihtilugu mitmekordistuvad müüdavate teoste hinnad minutite või lausa sekunditega. Edulood on pehmelt öeldes üllatavad.

LONA PÄLL: Euroahistamine, metsasõda ja remmelgas  
Missugusest keskkonnakriisist loeme uudistest? Kuidas keskkonnateemade kajastamise harjumused Eesti meedias mõjutavad meie võimet keskkonnakriisiga toime tulla?   
Ekspress Meedia teatas aasta alguses, et hakkab oma ökoloogilist jalajälge mõõtma ja vähendama. See on tervitatav ettevõtmine, ent milles õigupoolest seisneb meedia peamine roll keskkonnakriisiga hakkama saamises: kas otstarbekas paberikasutuses ja serverihalduses või täpses, asjakohases ja ausas käsitluses? Madis Vasserii on tõdenud pärast kolme mõjuka uudistekanali põgusat meediavaatlust, et keskkonnateemade käsitlus on napivõitu ja ebaühtlane, selge keskkonnaseosega teemade puhul on jäetud keskkonnaaspekt sageli välja toomata. Alljärgnevalt pakun mõned selgitused, mis võib olla juhusliku, ebaühtlase ja sageli ka eksitava meediakäsitluse põhjuseks, ning toon esile mõned tähtsamad proovikivid keskkonnateemade uudismeedias kajastamisel.  

TOOMAS KIHO: Ajakirjanduse võim ja valu koos ühe anatoomilise näitega Postimehe mäsu ajast
Rail Balticu kirja lugu
Sel talvel näitas ajakirjandus oma võimu, kui ETV Pealtnägija põhjustas mitme laialt harrastatava spordiala sponsorraha kriisi – senine helde toetaja Toomas Annus otsustas oma raha ülekohtuse meediakajastuse tõttu spordile enam mitte anda. Ülekohtune oli see kajastus muidugi sponsori meelest, kuna ajakirjandus, neljas võim ise, lihtsalt kehtestas oma võimu.  
Harilikult lähevad meedia võimukehtestamised mööda vaikselt, seekord tõusis teema avalikkuse huviorbiiti, sest rahaline kaotus on suur.  
Meenutagem mõnd varasemat ajakirjandusvõimu võitu. 2019. aasta septembris lahvatas vastuolu kultuuriministri ja Postimehe vahel – toonane minister Tõnis Lukas oli nimelt avaldanud arvamust, et Eestis töötavad teenindajad peaksid oskama eesti keelt. Postimees vaidles sellele vastu, jättes viimase sõna endale: ajakirjanik Martin Laine kuulutas oma lõppartiklis ajalehe juhtveeru all Lukase seisukohad aegunuks, kitsarinnaliseks ja ksenofoobseks. Ja seda hoolimata sellest, et päislauses kuulutas Postimees nii siis kui ka praegu, et seisab eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest läbi aegade.  

MARKO MÄGI: Kevadine raie viib metsalinnu hukule? 
Kuna kokkuvõte kevadsuviste raiete mõjust linnustikule ei ole ilmselt erametsaomanikeni jõudnud, tuleb kommenteerida mõningaid raierahusõja argumente. 
Kevade saabudes alustavad metsalinnud pesitsemisega, ettevalmistused algavad märtsis, mõnel liigil ka varem. Raierahu – igakevadine teema – saab üha rohkem ja rohkem tähelepanu, sõltuvalt vaadetest pooldatakse või laidetakse. Pooldajate argument on lihtne: lindude pesitsemise nurjamine ei ole eetiline ning häiringul on pikas plaanis laostav mõju metsade elustikule ning ka inimesele. Looduskaitses/-hoius kehtib tõesti põhimõte, et sigimisajal isendeid ei kütita/häirita/hävitata, sest mõju asurkonnale võib olla korvamatu, erandiks on nn kahjurliigid. Eetilised piirid on suuresti igaühe südametunnistuse küsimus, inimesed ongi erinevad. 

Arvustamisel
Anton Ivanovi ja Aleksandr Vassiljevi fotoprojekt „Soovige meile rahu“ ja Emmanuel Tussore’i skulptuuriprojekt „Seebiuurimus“
veebikontserdid: Floridante vanamuusikapäeva kontsert „Bach kahele“ ja „Funk Embassy TV Fest“
Erki Pärnoja plaadi „Anima mea“ esitlus veebis
Vabamu „Kuuluvusharjutused“
Tartu Uue teatri „Anne lahkub Annelinnast“

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht