Sel reedel Sirbis

Sel reedel Sirbis riiklikult tähtsad kultuuriehitised:

Selgus saabub jaanipäevaks
Riigikogu kultuurikomisjoni esimees vastab Sirbi küsimustele kultuurirajatiste riikliku tähtsuse kohta.
Aadu Must: „Anname endale aru, et praegu tahaks küll teha väga häid otsuseid, aga peame valima kõigest rahuldava ja hea vahel.“

JAAK ALLIK: Kultuuriehitistest minevikus ja tulevikus
Riigikogu nimekirja pääsemine ei ole kellelegi elu ja surma küsimus.
5. novembril 1996 võttis riigikogu vastu otsuse „Eesti Muusikaakadeemia, Eesti Kunstimuuseumi ja Eesti Rahvamuuseumi ehitamise kohta“. Otsusega määrati muusikaakadeemia ehitamise lõpptähtajaks 1999. aasta, kunstimuuseumi ehitamise algusjaks 1999. aasta ja ERMi ehitamise alguseks aasta 2002. Ehituste finantseerimise allikaks määrati riigieelarve ning kohustati valitsust otsima selleks ka eelarveväliseid võimalusi. Äsja loodud Eesti Kultuurkapitalile mingeid kohustusi seoses nende ehitustega ei pandud.

MERLE KARRO-KALBERG: Uue kultuurimaja ootuses
Sirbi toimetuse vestlusringis arutatakse, mille järgi määratleda riiklikult tähtsat kultuuriobjekti, miks betooni investeerida ning millised kitsaskohad vajavad kultuuriilmas lahendamist.
Juba sellest ajast alates, mil uute riigile tähtsate kultuuriobjektide otsimise konkurss välja kuulutati, on toimetuses sel teemal tuliselt arutatud. Ometi on valikuprotsessist teada nii vähe, et selget seisukohta võtta ei saa. Loodetavasti esitab riigikogu kultuurikomisjon mai alguses oma ettepaneku, millist hoonet kultuurkapitali rahaga järgnevatel aastatel ehitama hakatakse.
Seekord arutlevad valiku ja konkursi üle muusikatoimetaja Maria Mölder, kunstitoimetaja Reet Varblane ja arhitektuuritoimetaja Merle Karro-Kalberg.

RAGNAR NURK: Linnakindlustused ja kultuuriobjektid
Kuigi uusehitised muldkindlustus- ja haljasvööndis ei ole välistatud, on olemas põhimõtted, mida pealiskaudselt ja kiirustades tehtud otsustega poleks kuidagi mõistlik hüljata.
Kahe võimaliku riiklikult rahastatava kultuuriehitise asukohaks on pakutud Tallinna ajaloolist linnakindlustuste ala: ooperiteater soovib laieneda Tammsaare parki (täpsemalt Uue turu platsile) ja Helioru kontserdimaja, mida alguses plaaniti Harjuoru veerele, loodetakse ära mahutada Skoone bastionile või suisa selle sisse. Kahjuks on avalikkusele nende ideede kohta jagatud infot väga napilt ja alles nii-öelda viimasel tunnil. Muinsuskaitse ekspertidest koosnev ICOMOS Eesti on teinud hoiatava avaliku pöördumise, milles soovitab leida mõlemale Eesti kultuurile olulisele ehitisele vähem problemaatiline asukoht.

MATTIAS MALK: Hea näite otsingul Tallinnast
Tallinna avamine merele venib nagu härjaila. Kas Vanasadama arendusplaan 2030+ teeb lõpuks lubatut ning näitab kogu pealinnas teed paremale avalikule ruumile?
Viimase aasta erakorralised olud on loonud võimalused üle maailma linnu ruumiliselt uuendada. Kuivõrd reisimine ja ostlemine on piiratud, on linlased järjest enam avastanud just kohalikke ja avalikke kohti: parke, promenaade, platse ja mänguväljakuid. Seeläbi on ka selgemaks saanud tarbimisvabaduse tähtsusi ja avaliku ruumi roll rahvatervise edendamisel. Ka liikumine ja liikumisviisid on teisenemas. Näiteks ollakse ettevaatlikumad ühistranspordi kasutamise osas. Kohati on hakatud viirusehirmus rohkem autot kasutama. Mitmetes linnades on aga toimunud järsk nihe jalakäijate ja ratturite poole. Häid hiljutisi lahendusi avaliku ruumi ja linnaliikluse parendamiseks on võtta Lissabonist Londonini ja Torinost Tartuni. Ka Tallinn on viimasel ajal silma paistnud – kahjuks siiski erakordse saamatusega.

JÜRI SAAR: Esimene ja teine Eesti – müüt või tegelikkus?
Sotsiaalteadlased, kes püüavad üles äratada teise Eesti nimelist kolli ja otsivad hoolega vaeseid ja viletsaid kui suurt gruppi, teevad meie ühiskonnale ja poliitilisele kultuurile karuteene.
Inimmõtlemisele, mis sageli toimib nn binaarsete opositsioonide abil, sobib hästi kõikvõimalike nähtuste jaotamine kaheks: maa ja taevas, öö ja päev, põrgu ja paradiis, must ja valge jne. Binaarsed opositsioonid on vastandpoolused nagu yin ja yang, mis muu hulgas defineerivad vastastikku teineteist, üht pole ilma teiseta. Inimesedki saab mitmel viisil jagada kaheks, näiteks vastavalt jõukusele rikasteks ja vaesteks. Tuntud laulu moodi: „… Kes on rikas, sõidab autos lüües laulu, kes on vaene, see vaid lisab kondiauru. Kes on rikas, sellel siid ja samet seljas, kes on vaene, sellel küünarnukk on paljas …“

MIKAEL LAIDRE: Konservatiivne rohepööre
Pelgamata kõike materiaalset, rakendaks heaperemehelik rohekonservatiivsus maa ressursid inimkonna heaolu teenistusse, teadvustades ühtlasi, et aineline ei ole ainus hüveline.
XVIII sajandil arutles prantsuse loodusteadlane Georges-Louis Leclerc de Buffon, kuidas rakendada vulkaanide soojust planeedi jahenemise vastu. Mõte on naasnud kõverpeeglis ja mõni isehakanud geoinsener loodab vulkaanilist tuhka imiteerides päikese blokeerida ning kliima soojenemist pidurdada. Mastaabi erinevusest hoolimata võib aruteludest vastu kajada teisigi vanu näiteid. Rooma impeeriumi tööstussaaste jälgi on avastatud Mont Blanci ja võimalik et isegi Gröönimaa jääst. Seevastu hilisantiigis tõusis hüdro- ja tuuleenergia Euroopa majanduse mootoriks.

TIINA GEORG: Keskkonnaotsustes saab osaleda tihti vaid kohtu kaudu
Keskkonnaorganisatsioonide kaasamine keskkonnaotsustesse on hoogustunud, kuid kahjuks on harva sisuline ning tõhusad osalemisvõimalused annavad end oodata.
Eesti on kirjutanud 1998. aastal alla ning riigikogu 2003. aastal kinnitanud Århusi konventsiooni, millest tulenevad õigus keskkonnateabele, õigus osaleda keskkonnaasjades ja juurdepääs keskkonnaasjades õigusemõistmisele. Århusi konventsioon on käsitletav välislepinguna, mis tähendab, et selle vastuolu korral mõne riigisisese õigusnormiga tuleb kohaldada konventsiooni sätteid.

ARKO OLESK: Kunst ja teadus – ühtviisi arusaamatud mõlemad?
Võime leppida määramatusega ja avatus ebakindlusele võiksid olla komponendid, mis aitaksid suhestuda nii teaduse kui kunstiga.
Nii kunstile kui ka teadusele heidetakse sageli ette võõrandumist ning tahtmatust selgitada enda tegevust nii-öelda inimesele tänavalt. Selle mõjul on hoogu kogumas seisukohad, et õigustamaks oma kohta ühiskonnas peavad kunst ja teadus suutma end igaühele arusaadavaks ning huvitavaks teha. Probleemid tunduvad tekkivat selle pinnalt, et ühiskonna ootus kunstile ja ka teadusele on veidi teine, kui see, mida teadlased või kunstnikud ise tahaksid teha ja saavutada.
Euroopa tuumauuringute keskuses CERN kunstnike ja teadlaste koostöös valminud näituse „Murtud sümmeetriad“ publikuprogrammi kuulunud vestlusel kunsti ja teaduse kommunikatsiooni sarnasuste ja erisuste üle osalesid füüsikadoktorant ja arhitektuuriajakirja Maja peatoimetaja Kaja Pae, kunstnik Taavi Suisalu ning füüsik, Eesti Noorte Teaduste Akadeemia esimene president Els Heinsalu. Vestlust suunas teaduskommunikatsiooni õppejõud ja teadusajakirjanik Arko Olesk.

KEIU KRIKMANN: Aasta privaatseid fantaasiaid avalikust küllusest
Enese tajumine avaliku elu osana on hädavajalik, sest see aitab vastu seista eluliselt tähtsate teemade tõrjumisele privaatsfääri üksikisiku ainuvastutuse alla.
Eelmise aasta märtsis varjusin mõneks nädalaks ajaloolistesse fantaasiatesse: alguses ilukirjandusse, siis filmidesse ja sarjadesse. Tahtsin sõna otseses mõttes ajalukku vaadata nii detailselt kui võimalik. Algul eeldasin, et tahan mõtted mujale viia, olevikust võimalikult kaugele põgeneda, kuid järele mõeldes üritasin elu suhtes mingitki perspektiivitunnet tagasi saada. Olevik seda enam ei pakkunud, argisündmused olid tähelepanuta jäänud ja kihutasid metsiku kiirusega teadmata suunas, perspektiivitunne oli läinud ja nägemisulatus ahenenud.

SILLE KAPPER, KRISTIINA SIIG: Kuidas paluda iseennast tantsule?
Sille Kapper: „Folklooriliikumise juhendajad on ka piirangute ajal olulised ja vajalikud suunajad, aga nad peavad nutikalt ja paindlikult kasutama uusi võtteid.“
Eesti folkloorinõukogu juhatuse liige Laura Liinat pöördus meie poole küsimustega koroona ja folklooriliikumise kohta. Tantsuõpetajatest ema ja tütrena* arutasime asja ning jõudsime arusaamani, et folkloori ja pärimuskultuuri valdkonnas on sobiv aeg pöörata rohkem tähelepanu inimese individuaalset arengut ja heaolu toetavatele tegevustele ning jätta ajutiselt tagaplaanile väljundid nagu esinemised ja suurüritused.

TRISTAN PRIIMÄGI: Reklaamiklubi vaksali ooteruumis
Oscari-tseremoonia oli kui mäest alla veerev vanker, millel käigupealt rattad ära tulevad, aga mis suutis siiski veel langedes teha paar ootamatut anarhistlikku pööret.
Tänavuse Oscari-gala korraldajatel seisis ees võrdlemisi keerukas ülesanne, milliseid kompromisse valida, et üritus võimalikult valutult ära teha. Ma pole seda projekti paberil näinud, aga tundub, et üheks eesmärgiks oli mõistagi püüd vabaneda maskidest, ja teiseks säilitada füüsilisus, s.t tuua inimesed kohale, lasta neil endil rääkida, taanduda ekraanidest ja digilahendustest. Mingil põhjusel otsustati lahkuda alates 2002. aastast Oscarite kätteandmist võõrustanud Los Angelese Dolby Theatre’ist ja valida uueks asukohaks Union Stationi raudteejaam. Kuna tänavuse gala lavastaja on suur filmifriik, lavastaja Steven Soderbergh, siis pole seda valikut raske mõista. Union Station on tuntud legendaarse võttepaigana, kus on filmitud mitmeid meeldejäävaid stseene: „Blade Runneris“ muudeti jaam politseijaoskonnaks, Brian De Palma „Äraostmatutes“ on see hoone aga peaosatäitjaks meeldejäävas varitsus- ja tulistamisstseenis, kus üritatakse tabada Al Capone raamatupidajat, kui nimetada vaid paari näidet pikas nimekirjas.

Arvustamisel
Merle Karusoo „Panso 100. Nii palju kui andsid koerale …“
Adam Culleni, Veronika Kivisill ja, Øyvind Rangøy „Kolm sõlme“
Kaitsepolitsei aastaraamat 2020-21
Rein Veidemanni „Lunastatud“
Dubravka Ugrešići „Romaanijõe forsseerimine“
Mark Raidpere näitus „Kaugekõne“
teatrifestivali „Kuldne mask“ programm „Russian Case“
mängufilm „Halb reis“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht