Sel reedel Sirbis

Elavas järjekorras klassikanälga kustutamas. Anne Aaviku intervjuu Eesti Kontserdi peaprodutsendi Maarit Kangroniga
MAARIT KANGRON: „Võimas tunne haarab eeskätt siis, kui istud ja hoiad toolist kinni ja mõtled: kui tore, et olen elus ja praegu siin ja saan olla selle hetke tunnistajaks!“
21. novembril 2020 sai Eesti Kontserdi peaprodutsendiks Maarit Kangron, kes on viimased tosinkond aastat elanud väljaspool Eestit. Enne õpinguid Hispaanias ja Londonis Guildhalli muusika- ja teatrikoolis töötas ta rahvusooperi Estonia orkestris tšellistina. Inglismaal tegi ta karjääripöörde, asudes algul assistendi ja siis juba mänedžerina tööle tippagentuuri IMG Artists. Londoni muusikamaailma kuumust soovib ta tuua ka siinsesse kontserdiellu.

„Lamp on süüdatud!“ Veronika Kivisilla kõnelused Eva Lillega laupäevast laupäevani 
EVA LILLE: „Eesti on olnud üks imeliste seoste jada. Või tihti hoopis imede pundar, sest on olnud harutamist, et imedeni jõuda.“ 
Eile, 13. mail tähistas 80. sünnipäeva soomlannast estofiil, kõigi soome estofiilide emaks nimetatud Eva Lille. Tähistatagu seda kindlasti ka Eestis, kus, nagu mõistagi ka Soomes, on arvukalt neid, kellele ainuüksi ta nimi juba ütlebki kõik – selles on kogu tema seotus ja tegevus Eesti heaks 1964. aastast siiani. „Estofiil“ võtab ehk kõige üldisemalt kokku tema elutöö ja pühendumise. Millest kõigest koosneb see estofiilsus, saab siinsete jutuajamiste toel loodetavasti teatavaks ka neile, kes kas või oma nooruse tõttu Eva Lillest suurt ei tea. 
Eva Lille isik on niivõrd oluline, et mulle tehti keset katkuaega erand, et võiksin sõita Helsingisse temaga kohtuma.  Varustatuna Soome saatkonna paberite, Sirbi kaaskirja, piirivalve eriloa ja loomulikult negatiivse koroonatestiga sõidan 24. aprilli inimtühja Megastariga üle lahe.

MARJU LAURISTIN: Riigivalitsemine vajab uuenduskuuri 
Erakondade keskendumine omavahelisele võimukonkurentsile ja oma huvidele soodustab poliitikute võõrandumist, suurendab ühiskonnas vaenu ja umbusu levikut ning kobestab pinnast populismile. 
Kaja Kallase valitsuse mesinädalad on otsa saanud ja kätte jõudnud poliitika argipäev. Esimese tõsisema proovitööna on valitsus saanud valmis oma esimese eelarvestrateegia, mille kärpekavast õhkub tosina aasta tagust reformierakondlikku kopituslõhna. Koroonakriisis nägime valitsuse otsustusvõimetust ja vabandasime seda kogenematuse ja erakordse survega. Valminud eelarvestrateegia reedab hoopis sügavamat poliitilise otsustusvõime kriisi, mille on põhjustanud meie noore (esindus)demokraatia takerdumine erakondliku poliitika ideoloogilistesse kammitsatesse.  

TRISTAN PRIIMÄGI: Jälle kordub kõik, kordub uuesti
Ajasilmusefilmid on käesoleval sajandil tegelenud jõudsasti teemaga, mis juhtub siis, kui inimene mõnd oma elulõiku kordama jääb.
Filmi kui kunstiliiki saab üsna täpselt kokku võtta kirjeldusega „audiovisuaalne pettus“. Eks aja ja ruumi mõistega manipuleerimine on kohandatav üldse narratiivsetele kunstiliikidele, kuid kui näiteks kirjandus ja teater on aja loomuliku kulgemisega võimelised samuti efektiivselt töötama, siis film toetub manipulatsioonile rohkem kui teised kunstiliigid – montaažiga lõhutakse aegruumi ja tekitatakse petlik mulje aja kulgemisest ja ruumis paiknemisest, sundides meid, vaatajaid, omaks võtma aja kujutamise viisi filmikunsti reeglite kohaselt.

MERLE KARRO-KALBERG: Me kõik oleme erivajadusega 
Kuhu saab minna ja kuidas pääseb liikuma, kui oled ratstoolis, vajad valge kepi abi, oled väänanud välja jala või lükkad lapsekäru? 
Aastakümneid pole ligipääsetavusele ei linnaruumi ega avalike hoonete kavandamisel mõeldud. See on jätnud oma jälje: meil on näiteks omajagu raamatukogusid, kus ratastooliga riiulite vahele ei mahu, hulgaliselt linnaruumi, kus justkui jalakäijate kaitseks kavandatud tänava äärekivi on tegelikult ületamatu takistus. Jää on siiski hakanud liikuma ning järjest kohandatakse elukeskkonda ümber nii, et see oleks kasutatav ja ligipääsetav kõigile. Mõned lahendused on lihtsamad, nt kaldtee lisamine või suurema ruumi jätmine, mõni nii võimatult kõikehõlmav, näiteks linnaruumi sidus lahendamine, et käed võivad jõuetult rüppe vajuda, enne kui tulemused käes.  

KAIJA-LUISA KURIK: Uus sumin vanas majas 
Vanalinna võimaluste laiem mõtestamine on oluline nii kultuuripärandi hoidmise kui ka linnade arengu seisukohalt. 
Väikelinnade kahanemisest, ääremaastumisest ning tühjade hoonete rohkusest on ruumiplaneerimise, arhitektuuri ning urbanistika vaatepunktist räägitud aastaid. „EV 100“ ruumiprogrammi „Hea avalik ruum“ raames valminud linnaväljakute järelkaja, Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti näitus „Plats! Väärikas kahanemine“ ning tühjadele hoonetele tähelepanu juhtivad ajakirja Maja erinumbrid on ainult mõned näited, et need küsimused on ruumiloome valdkonna spetsialistidel meelel ja keelel. Vähem on lahatud kahanemise ning tühjade hoonete mõju kultuuripärandile. Pärandivaldkonnas on nii kliima- kui ka COVID-19st tingitud kriisi valguses laialt levinud hüüdlause „Kõige kestlikum on hoone, mis on juba olemas!“, kuid sellele tuleb lisada, et jätkusuutlikkus eeldab ka kasutamist.  

TIIT MARAN:  Looduskultuurist ja looduskultuuritusest  
Praeguse tsivilisatsiooni süvenev keskkonnakriis on seda kandva kultuuri raskekujuline tervisehäire, mida võib nimetada progresseeruvaks looduskultuuri puudulikkuse sündroomiks. 
Sõnade „loodus“ ja „kultuur“ kasutamine on nii enesestmõistetav, et enamasti ei juurelda selle üle, mis sõnasildi taga. Seda tehes aga mõte takerdub ja õhku jäävad vastuseta küsimused. Mis on kultuur, mis on loodus? Kus on nende piirid? Kes on kultuuri kandjad? Missugune on kultuuri ja looduse suhe? 

HELEENE TAMBET: Kuidas maitseb kliima ehk Olukorrast õunariigis
Kui supermarketite riiulid on viimaste kümnenditega näiliselt aina kirjumad, siis tarbimine on liikunud järjest kaugemale looduslikust mitmekesisusest.
Õunad, nagu paljud teised viljad, on hea näide, kuidas muutuv kliima ja inimtegevus ei ole puuvilja ainus vaenlane. Sageli on pea sama palju seda tarbijate iluideaal ning tõrksus mitmekesise, mitte alati täiusliku välimusega vilja vastu.
Oli aeg, mil läikiv, sümmeetrilise kuju ja kauni tumepunase värvusega õun nimega Red Delicious oli USA õunaturu liider, moodustades kuni 90% riigi õunatoodangust. Sort oli hea täpselt selles, milleks ta oli loodud: vili oli silmatorkav, alati ühelaadse välimusega, ja mis kõige tähtsam, kõva koorega, võimaldades transportimist tuhandete kilomeetrite kaugusele ja kuudepikkust säilivust.

KAJA KANN: Uus teater. Tellimustöö 
RIHO PARAMONOV: Lurich – moderniseerumise tunglakandja 
ILMAR VENE: „Dekameroni“ autori kuulsad naised 

Arvustamisel
Pavel Varunini Rääbu-lugude omailm 
Johanna Venho „Esimene naine“
Ene-Liis Semperi „Mari-Liis Küla“
Andres Noormetsa „Päevik“
ERSO kontsert „Elts ja Pärt“
näitused: maalikunstnike liidu näitus Ajutine pind, Krista Möldri „Sinilind. Teisele minale“, Helene Schmitzi  „Mõeldes nagu mägi ja Jaanus Samma „Muster 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht