Sel reedel Sirbis

„Animist“ – meie oma animafestival. Tristan Priimägi vestles Mari Kivi ja Priit Tenderiga
August tundub Eesti festivalimaastikul tulevat väga tihe. Traditsiooniliselt toimub augusti alguses, 2. kuni 7. augustini, Tartu armastusfilmide festival „Tartuff“. Nüüd leiame augustist ka teist korda oma toimumisaega edasi nihutanud HÕFFi ehk Haapsalu õudusfilmide festivali, mis leiab aset 13. kuni 15. augustini. Kohe HÕFFi järel on toimuma planeeritud üks uus algatus, mille mõte, tõsi, on olnud õhus juba mõnda aega. 18. kuni 21. augustini on Tallinnas võimalik osa saada verivärskest animafilmide festivalist „Animist“.
Sellest, mis loom see on ja kuidas ta täpselt ellu kutsutakse, räägivad festivali tegevjuht Mari Kivi ja kunstiline juht Priit Tender.

PEETER LAURITS: Kunsti roll ühiskonnas ja biosfääris
Kunst pole mitte ainult teistsugune kommunikatsioon, vaid annab ka võimaluse teisiti mõelda nendest kogemustest, millest otsesõnu rääkida ei saa.
Alustuseks nendin, et mõiste „kunst“ all pean silmas loomingulist spektrit kõige laiemas mõttes, nii muusikat, teatrit, kirjandust kui ka visuaalseid kunste. Papa Marx pidas inimühiskonna aluseks tootlikke jõude ja majandussuhteid, kultuur oli n-ö pealisehitis. Sama meelt on ka liberaalne kapitalism. Lääne kultuuriruumis laialt levinud hoiaku kohaselt on kunst luksuskaup, perifeerne meelelahutus, jõudeaja täiteks mõeldud trall.
Kui üritada ettevõtjaportaalis registreerida loomeettevõtet, siis tuleb rahvusvaheliselt ühtlustatud tegevusalade klassifikaatoris määrata oma ettevõtte tegevusala. Meiesugustele on seal ette nähtud jaotus R90: kunst, meelelahutus ja vaba aeg. See hõlmab – tsiteerin – elanikkonna kultuuriliste ja meelelahutuslike huvide ning vaba aja veetmisega seotud tegevusi, k.a lavakunst, muuseumide tegevus, hasartmängud, sporditegevus jm vaba aja tegevused. Sealjuures mõõdetakse kunsti edukust tarbijaskonna hulga ja läbimüügi näitajate ehk tiraaži, piletitulu, edetabelite või oksjonihinna alusel.

MARTIN AIDNIK: Ökosotsialism kui vajalik utoopia keset COVID-19 pandeemiat
Eeldati, et koroonapiirangud teevad protestimisele lõpu. Selle asemel on konfliktid süvenenud. Koos Prantsusmaaga on USAst saanud sotsiaalses käärimises maailma liider.
Sotsialism kuulub maailma tähelepanuväärsemate ühiskonnavisioonide hulka. Kerkinud esile industrialiseerimise algusaegadel pärast Prantsuse revolutsiooni, seisneb sotsialismi tuum koostööl põhinevas võrdses ühiskonnas. Kesksel kohal on inimväärikuse tagamine. Sotsialismi voole iseloomustab emantsipatsioon, s.t sootsiumist rõhumise ja sunduse väljajuurimine. Käesolevas artiklis vaatleme traditsioone, kus rõhuasetus on utoopial, kapitalismil ja keskkonnal. Sel viisil jõuame tänapäeva maailma ja COVID-19 pandeemia juurde, mis on levinud kõikjal, tunnistamata riigipiire ja Suurt Hiina müüri. Sotsialismi aktuaalsus on taas suurem kui esmapilgul paistab. Sotsialismi potentsiaali ei ammenda kaugeltki pikaleveninud Nõukogude eksperimendi ebaõnnestumine. Kulunud ettekujutused sotsialismist tuleb kõrvale heita ja teha ruumi kujutlusvõimele.

JAAN KAPLINSKI: Vajame looduskeerulisemat ümbrust
Oleme liiga korralikud, see aga tähendab elutust, eluvaenulikkust, karptube kastmajades, rohelisi kõrbeid, linnulauluta kevadeid ja kiiruga alleel jalutatavaid koersõpru.
Favela, slum, bidonville – halval lapsel mitu nime. Räpasus, raskused elektriga, puhta veega, kuritegevus, narkootikumid, tulekahjud … Ent kord, kui vaatasin internetis favela pilte, taipasin üht lihtsat asja. Favela kõrval seisis kaks kõrghoonet, peaaegu pilvelõhkujat, kõrget enamvähem siledat valkjat kasti. Jäin mõtlema, kus siis ikkagi inimestel on parem elada, kas favelas, oma jõududega juhuslikust materjalist kokku pandud majakeses, vahel päris hurtsikus, või sellises valges kastis, kus kindlasti on elekter ja vesi, tõenäolikult isegi soe vesi. Sain aru, et ei ole vastuses kindel. Jah muidugi, mugavused on suur ja oluline asi. Ent on midagi, mis uue aja ökonoomselt ehitatud majades ja linnades puudub. See on mitmekesisus, oma kodu ehitamise-kujundamise võimalus, võimalus ehitada ja elada ilma eeskirjade ja ametnike, ent ka arhitektide, linnaplaneerijate diktaadita. Ja mitmekesine ümbrus. Favelades on kreatiivsust, mis uutel elurajoonides puudub, on surutud kitsastesse siseruumidesse, mille seinugi ei saa inimene oma vajaduste ja arusaamade järgi nihutada.

TUI HIRV: Järelemõtlemise aeg
Kultuur on nii mõtestaja kui ka mõtestatav, avab, aga seda on ka vaja avada. Aga et see oleks üldse võimalik, peab ta kõigepealt olema relevantne.
Ansambel U: „Residentuu:r. Muusikakriitika“. Neli arutelu 4. II – 27. IV veebis.
Meie kultuurimaastik on väike ja kirju. Ühelt poolt on see noor: kutseline muusikaelu ja omakeelne muusikateadus on meil vanade riikidega võrreldes üsna hiljutine. Teiselt poolt on enamik väljaandeid, mis diskussiooni jätkuvalt ülal hoiavad, päritud eelmisest riigikorrast. Põhiseaduses seisab selgelt – ja seda võetakse oi kui tihti üles –, et Eesti kultuuripoliitika ülesanne on tagada eesti kultuuri säilimine. Ma ei tea, millal selle kultuuri „parim enne“ tähtaeg on, mis ainetest see tehtud on, kui kaua see on mõeldud säilima ja mis võtetega seda on mõtet veel kauem säilima panna, aga igatahes jääb eemalt vaadates selline mulje – et keskne mõte on säilitamine. Säilitatakse kultuuri ja muusikat ennast, asutusi, maju, väljaandeid, žanre, käsitlusi ja hoiakuid. Miks säilitatakse? Enesemääratlemise pärast. Milles see enesemääratlemine seisneb? Küllap selles, et on rahvas, kes tajub ennast eestlastena, väljendab ennast eesti keeles ja eesti kultuuri tegemise, tarbimise ja sellest rääkimise kaudu. Aga kas selline homogeensus on üldse võimalik, eriti tänapäeva infotulvas?

JUHAN HELLERMA: Tähelepanekuid 2020. aasta luulest
Aja kujustamine, paigavaim, inimlik lähedus, sõprus ja armastus – mitmeid möödunud aastal ilmunud eestikeelseid luulekogusid läbivad just universaalsed teemad.
Aare Pilve põhjaliku eestikeelse luule ülevaate järgi ilmus 2020. aastal ligi sada algupärast uudisteost (vt Looming, nr 4). Kui lisada tõlkeluule, kordustrükid ja kogumikud, saab see arv veelgi suurem. Tervikpildis moodustavad siin vaatluse alla tulevad teosed möödunud aasta luulesaagist üpris väikese kimbu, kuid võimaldavad ehk siiski välja pakkuda mõningaid eristusi ja rühmitusi.

KARIN PAULUS: Fassadism – kas väärastav või vääristav kompromiss?
Pärand pole ainult „Kalevipoeg“, vaid ka vanad majad. Ka vanades majades, nagu vanades inimesteski, ei tohiks näha ühiskonnale koormat, vaid tänu nendele on meie maailm rikkam.
Tallinnas on saanud viimastel kuudel imetleda, kuidas üpris tempokalt on tühjaks õõnestatud kunagise teaduste akadeemia maja nurk Estonia teatri vastas. Tänava poolt on pilt enam-vähem sama – stalinistlik esindusarhitektuur –, ent õue poolt on näha, et tegu on fassaadi, toestatud välisseinaga, aga ülejäänud hoone on selle tagant kadunud. Kohe-kohe peaks vaakumi täitma Andres Alveri kobeda büroo looming. Nimevalikuga – Teatri Maja residents – on arendaja teinud projektile turvalise ja sovetlikku minevikku kustutava (teadus ei eruta ostjat?) otsuse.

AARE TOOL: Muusikakriitika – muusikaelu kuri vaim
Muusikakriitika on lakkamatus kriisis, aga ilmub siiski. Selle funktsioon on määratlematu, adressaat selgusetu ja kõlapind kaheldav.
Ei ole midagi näotumat kui kritiseerida ja olla seejuures ise väljaspool kriitikat. Seepärast on muusikakriitika ajalugu ühtlasi lugu rahulolematusest kriitikaga. Lausa tsüklilise järjekindlusega peetakse seminaridel ja ümarlaudadel aru muusikakriitika olukorra üle Eestis, ja kriitika kriisi tunne on olnud õhus lakkamatult. Mis on muusikakriitika ülesanne, kuidas see toimib ja kes seda veel üldse loeb? Heal kriisil ei tohi lasta raisku minna, mistõttu ajendagu see siinkohal asetama probleem ajaperspektiivi.

MÄRT LÄÄNEMETS: Aasia sajand III. Kas Indiat saabki enam demokraatlike riikide hulka arvata?
Indias süveneb apartheidipoliitika. Muslimi meestel keelati abielluda ja isegi suhelda hindu naistega.
Kui Hiinal on tänapäeva maailmas õigustatult oma jõudu tunnetanud efektiivse ja agressiivse, globaalse haardega autoritaarse suurvõimu kuvand, mis ähvardab muuta kogu meie maailmakorda, siis Aasia teine suurvõim – India – on üsnagi Hiina varju jäänud. Peaaegu sama suure rahvastikuga Lõuna-Aasia riik jõuab meie uudisteportaalide esikülgedele peamiselt vaid siis, kui seal juhtub midagi, mis läheb kuidagimoodi ka meile korda. Näiteks Indias vangi pandud Eesti kodanikest laevakaitsjate väljanõudmise pikaleveninud saaga mõni aasta tagasi, või siis praegu lahvatanud koroonapandeemia. Muidu jõuavad India uudised meieni üsna harva.

KERTTU MÄNNISTE: Kuidas portreteerida telefonikõnet?
Teatrid pöörduvad lavastusteks tehnoloogilisi vahendajaid otsides vahel telefoni poole, sest ekraaniküllastumuse ajastul mõjub see turvalise, nostalgilise ja inimlikumana.
Mulle ei meeldi telefonikõned. Telefonikõne on nõudlik, sekkub minu füüsilisse, mentaalsesse ja emotsionaalsesse aega ja ruumi, tahab tähelepanu ja reageerimist kohe. Räägitakse, et see olevat isiklikum ja intiimsem meedium, vestluskaaslase hääle kuulmine loovat meie vahel ehedama ja vahetuma ühenduse. Seejuures jätab telefonikõne meid siiski ilma enamikust suhtluse mitteverbaalsetest komponentidest – miimikast, žestidest ja kehakeelest, üldisest kehalisest kohalolust.

JONAS NAHKOR: Vahtranina lend
Vanapagana kaudu teame, ei olegi mingisugust tuld, mis inimese puhtaks põletaks, vaid ikka tuleb oma hingega ise hakkama saada.
Kord on nii, et autol tuleb maanteel sõites üks rattapolt lahti ja kukub küljest. Kui rattapolt kukuks ära ühe korra, siis ilmselt me ei oota temast enamat, kui et ta tee äärde ära mädaneks. Kui ta kukub ära tuhat korda tuhat korda, kas siis võiks polt teeäärses mullas õppida rattaks või koguni uueks autoks kasvamise? Nii et temast viimaks tekiksid uued autode liigid – rekad, vormelid ja põrnikad?

SIRGI SAAR: Nemad ongi leegion
Antropotseenis ei seisa inimkond eraldi kõigest muust elavast, taimede oskustele ja ökoloogilistele seostele tasub pöörata tähelepanu varem, enne kui nad ise esiplaanile tungivad.
Nad jälgivad oma tuhande silmaga. Ei, mitte meid – mitte ilmtingimata meid, vaid valgust ja üksteist. Neil pole üht fookust, erinevalt meist on nad rööprähklemise maailmameistrid. Sügavad ja haaravad oma tuhande sõrmega. Valu neid ei huvita, selle tundmine ei annaks neile mingit eelist. Liigseid kannatusi tuleb siiski vältida, need on objektiivselt halvad ja vajavad ratsionaalseid lahendusi. Kõlab nagu mingi müütiline koletis?

AIN RAAL, KRISTEL VILBASTE: Eesti ravimtaimedest XII osa. Lugu kõige kangemast rohust ehk Eesti otsib superstaari
Sarja viimast lugu kirjutama asudes mõtlesime, mis võiks olla see eriline taim, meie ravimtaimenduse lipulaev, millest kirjutada. Või nagu noorem rahvas kõneleb: Eesti otsib supertaime.
Veeretasime taimekesi siia- ja sinnapoole ning paistis, et kõik kanged on juba eelnenud üheteistkümnes osas lahti seletatud. Arutasime kuldvuntsi, eelmiste aastate moeröögatust, mis pidavat viima vähktõve ja hommikul sööduna andma ülienergia. Aga mis Eesti taim ta on, kui peame teda akna peal potitama? Või petersell, mille rohelist nii maitse- kui ka ravimtaimena pruugitakse ja mille kohta juba vanarahvas ütles, et päevas ühe lehekese söömine viib väsimuse sootuks. Mida kõneleda taimest, mille lõhn on paljudele täiesti vastuvõtmatu? Korra vilksatas ida poolt isegi uhke ženšenn, mille heades omadustes vist keegi ei kahtle. Kuid mida rääkida taimest, mis meie rohtudesse ja taimesegudesse alati vaid kuivatatult ja pulbrina jõuab? Muidugi on viimase aasta jooksul palju räägitud ingverist, mis alistavat isegi koroona, selle maailma lukkukeeraja. Tema headus on küll teada, aga palju sellest headusest võib olla hoopiski uskumuse teene.

PIRET KARRO: Võim ja sugu. Palestiina vabadus on feministlik küsimus
Eelmisel laupäeval, 15. V oli Nakba – palestiinlaste mälestuspäev, mis märgib 1948. aastal toimunud katastroofi, kui Palestiinas sunniti sajad tuhanded araablased lahkuma oma kodust. 14. V 1948 oli asutatud Iisraeli riik. Praegu pommitab Iisrael Gazat. Seda vägivaldset vastasseisu nimetatakse Eesti meedias välisallikate eeskujul konfliktiks ning toimuva vähesed kajastused on peaasjalikult kontekstivabad otsetõlked ERRi ja Postimehe veebisügavustes. Jõudude ebavõrdsust võib aimata arvudest: „Gaza sektoris … on nädal aega kestnud pommitamises hukkunud 174 inimest. [Nende] seas 47 last“ ning „Iisraelis [on] saanud surma kümme inimest“

Kuidas me koos elame? Merle Karro-Kalberg intervjueeris Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni komissari Raul Järge

Arvustamisel
Mart Kanguri „Armkude“
Livia Viitoli „Suur suleaeg“
näitus „Terve öö üleval. Reivikultuur lähivaatlusel“
näituse „Hõbetüdrukud. Fotograafia retušeeritud ajalugu“ kataloog
Kaose Koguduse „Kaose käsiraamat“
Paide teatri ja Pariisi Théâtre de la Ville’i „Poeetilised konsultatsioonid“
voogedastusplatvorm Mubi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht