Sel reedel Sirbis

Kesta katsumuste kiuste. Maarja Pärtna intervjueeris Mathurat
Mathura: „See, millist ilu või sügavust on inimene oma parimal hetkel võimeline väljendama, on kaalukaim argument, miks elu ei saa määratleda pelgalt biokeemilise reaktsioonina.“  
 Mitmekülgse looja Mathura kümnes luulekogu „Lahusolek“ on kaua küpsenud teos, mille kujundikeelde on kätketud ühtaegu nii siseheitlus kui ka ajastule iseloomulikud pinged. Vahetasime autoriga kevade jooksul meilitsi mõtteid uue raamatu tagapõhja, usu ja selle kaotamise, looduse pühaduse ning loomingu eksistentsiaalse tähenduse üle. 

MARTIN AIDNIK: Sotsialismi ei saa samastada Nõukogude Liiduga 
Võrreldes Euroopaga on Ameerika teinud pandeemiast rohkem õigeid järeldusi, tõestades, et poliitilise tahte korral riigi osalus ühiskonnaelus kasvab märkimisväärselt. 
Olaf Mertselmanni kommentaar (Sirp 4.06) minu artiklile „Sotsialism kui vajalik utoopia keset COVID-19 pandeemiat“ (Sirp 21.05) on tervitatav. Pole kahtlust, et sotsialism on jätkuvalt tundlik teema ning sotsialismist positiivses toonis kirjutamine tekitab küsimusi. Kas pole aga aeg jõudnud nii kaugele, et sotsialismist tuleks rääkida mitte kui minevikuigandist, vaid kui tulevikualternatiivist? Elame ajastul, mil kapitalism väärib senisest suuremat problematiseerimist. Valitseb vajadus utoopiate järele. 

THOMAS-ANDREAS PÕDER: Usuteaduslik haridus luterlikus vaates 
See, mis seob ja kohustab absoluutselt ehk tingimatult, on üksnes Jumal ise. Seetõttu on südametunnistuse vabadusel evangeelses kirikus nii suur osa. 
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Usuteaduse Instituudi (EELK UI) asutamisest möödus tänavu 75 aastat. Sel puhul on kohane arutleda usuteadusliku hariduse tähenduse ja rolli üle luterlikust vaatepunktist. Lähteolukorraks ei ole siinjuures juba valitsev üksmeel, vaid arusaamiste ja vaadete paljusus. Mitte kõigile omase terve mõistuse või väljavalituile omase autoriteedimõistuse enesestmõistetavus, vaid mitmesuguste arusaamade põrkumine, pinge ja konflikt. Usuteadusliku hariduse alal toimub igal juhul taju teravnemine selles osas, et eri arusaamade, erimeelsuste olemasolu ei ole mitte ebatavaline ja ebanormaalne, vaid vastupidi, kõige tavalisem olukord.  

KIRKE KARJA: Muusikaõpe annab vajalikke oskusi kogu eluks 
Muusikakoolis käivad lapsed suudavad teistest palju paremini süveneda, pingega toime tulla ning oma aega planeerida.  
Kolm aastat tagasi esines Tallinna džässiklubis Philly Joe’s Põhja-Ameerikast pärit, ent Berliinis resideeriv maailmakuulus trummar Jim Black. Kontserdi järel jäime kontrabassisti ja helilooja Raimond Mäega džässiklubisse juttu ajama ning ülejäänud publik valgus tasapisi laiali. Kui olime märkamatult jäänud viimasteks külalisteks, tuli vahepeal hotelli trummitaldrikuid ära viima läinud Jim tagasi – ka temal oli tahtmine kellegagi natuke vestelda ja muljetada. 

Eesti rütmimuusika vajab rohkem õpetajaid. Marje Ingel intervjueeris Jaak Sooäärt
Jaak Sooäär: „Eestis on läbi aegade olnud suhteliselt vähe džäss- või üldse rütmimuusikuid, kellest omakorda väga vähesed on saanud õpetajakoolitust.“ 
Maikuus jõudis minuni info, et tänavu sügisest hakatakse Eesti muusika- ja teatriakadeemias instrumentatsioonipedagoogika klassikaliste erialade kõrval koolitama ka džäss- ja rütmimuusika ansamblipillide õpetajaid. Jaak Sooääre kaaskirjas seisis, et džäss- ja rütmimuusika pilliõpetaja õppekava loomine on „nii muusikaakadeemia jaoks kui ka laiemalt Eesti muusikaelu silmas pidades märgiline hetk ning pedagoogika algastme peaaegu et puudumine on meie džässi kõige nõrgem lüli“. 

ALARI PURJU: Nokia kukkumine olematusse ja uus tõus 
Nokiast võib rääkida kui pikaajalisest äriprojektide jadast, kus andekad ärimehed kaubastasid paljudel turgudel väga erinevaid tooteid. 
Jorma Ollila, Harri Saukkoma, Võimatu edu. Kasvulava Nokia. Tõlkinud Kadri Jaanits, toimetanud Signe Rummo. Kujundanud Rein Soonsein. Äripäev, 2015. 496 lk. 
Risto Siilasmaa, Catherine Freeman, Paranoiline optimist. Tõlkinud Triin Aimla-Laid, toimetanud Kristi Kallaste. Pegasus, 2020. 410 lk. 
Nokiast on kirjutatud palju. Eestlastele on räägitud Nokiast kui insenerifirmast, mis lõi uuendusliku toote ja vallutas maailma. See on liiga lihtne ja ühekülgne. Sama hästi võib rääkida loo Nokiast kui pikaajalisest äriprojektide jadast, kus andekad ärimehed kaubastasid paljudel turgudel väga erinevaid tooteid. Nii Ollila kui ka Siilasmaa tippjuhi-kogemuses on olulisel kohal ettevõtte õige positsioneerimine turgudel sobiva tegevusalade ja toodete valiku toel ning efektiivset tootmist võimaldava ettevõtte struktuuri kujundamine. Kuna Nokia on olnud kiiresti muutuva tehnoloogiaga ja mitmeid valdkondi ühendavate toodete valmistamisega seotud üleilmne ettevõte, siis on siin esitatud kogemus unikaalne.  

Võõrasse kogukonda sukeldujad. Tambet Kaugema intervjueeris Liia Kanemäed
Liia Kanemägi: „Rakendusteatri lavastuse valmimine on pidev dialoog: kogu aeg tuleb küsida, kuidas rühmas ühte või teist asja nähakse ja tajutakse, ning vastavalt sellele pilti korrigeerida.“ 
Rakendusteater hõlmab katusmõistena hariduslikest, poliitilistest ja/või isiklikest eesmärkidest lähtuvaid teatrivorme (kogukonnateater, foorumteater, luguteater jt), mis on olemuselt uurimuslikud ning mille keskmes on osalejad oma lugudega. Sellise teatri eesmärk on muuta hoiakuid kas suhtluses või suhtes ühiskonnaga. Enamasti sünnib see väljaspool tavapärast teatriruumi ning meetoditena kasutatakse koosloomet ja improvisatsiooni.* Eesti Teatri- ja Draamahariduse Seltsi (ETDS) eestvedamisel jõuab juuni esimesel poolel publiku ette kolm rakendusteatri projekti, millest räägib näitleja, rakendusteatri juhendaja ning ETDSi liige Liia Kanemägi. 

TIMO MARAN: Kuidas mõista looduskultuuri? 
Globaalse keskkonnamuutuse tingimustes võiks elujõuline looduskultuur olla Eestis, kus keskkonna ja sotsiaalsete süsteemide toimimine on aina juhuslikum ja ettearvamatum, esmajoones väärtustatud. 
Loodust ja kultuuri käsitletakse tavaliselt vastandliku mõistepaarina, kuid on võimalik rääkida ka looduskultuurist. Mõiste viitab arusaamisele, et loodus ja kultuur on omavahel olemuslikult seotud. Eesti keeles on sõna „looduskultuur“ teadaolevalt esimest korda kasutatud 2005. aastal, mil ilmus kogumik „Eesti looduskultuur“. See raamat annab ülevaate looduse ja keskkonna avaldumisvormidest kirjanduses, kunstis, teatris, rahvakultuuris jm kultuurivaldkondades.

Arhitektuur kõneleb inimesest. Merle Karro-Kalberg intervjueeris Ingel Vaiklat
Ingel Vaikla: „Hoonet pole võimalik kogeda kujutisena. Arhitektuuri kogetakse sensoorse ja akustilisena – olulised on lõhnad ja helid, valgus ja selle muutumine.“ 
Augusti lõpuni on arhitektuurimuuseumis vaadata näitus „Võimu vaatlus“, mis on kokku pandud arhitektuurimuuseumi fotokogu materjalidest. Näitusel küsitakse, kelle pilk esindab kollektiivset ruumimälu. Linnaruumi vaadatakse näitusel kui arhitektuuriatlast, skulptuuriparki või ajalooraamatut, kus kajastub mineviku ideoloogia. 
Näituse kuraatori, visuaalkunstniku ja filmitegija Ingel Vaiklaga tuleb siinkohal juttu majade ning fotograafia suhtest, näitusest ning arhitektuuri esitlemise võimalustest. 

Arvutamisel
Kalju Lepiku „Vaid üks eesti kirjandus“
Sally Rooney „Normaalsed inimesed“
Heiki Pärdi „Eesti talu. Uuem taluarhitektuur 1850–1950“
Kreegi päevade kontserdid
näitused: Ly Lestbergi „Paigad sinus eneses“, Evi Tihemetsa „Sületäis nostalgiat“, Eesti Maalikunstnike Liidu näitus „7 Eesti kunstnikku“ Helsingis ja Tiit Pääsukese „Härjad rukkis ja muud“ ning „Nostalgiata“
Eesti Noorsooteatri ja EMTA lavakunstikooli „Kõige all ja kohal on …“
mängufilmid „DAU. Nataša“ ja „DAU. Degeneratsioon“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht