Sel reedel Sirbis

Arhitektuuri ja elu vahendaja. Merle Karro-Kalberg vestles Tõnu Tunneliga
Tõnu Tunnel: „Kes see ikka usub, et lastetoas on mänguasjad iga päev suuruse järjekorda pandud? Elu võiks arhitektuurifotolt ikka välja paista.“
Arhitektuurist pole võimalik rääkida fotota. Eesti arhitektuurifotograafiast ei saa rääkida ilma Tõnu Tunnelita, kes ilmselt on üles pildistanud viimaste aastate kogu arhitektuuriparemiku. Tema leidlikud rakursid ja elu täis pildid on hinnatud nii arhitektide, arhitektuuriajakirjade toimetajate kui kinnisvaraarendajate seas.
Kuni 12. XII on Tartus galeriis Ag47 avatud Tunneli fotonäitus „Vanaroosa“ nõukogudeaegsest modernistlikust arhitektuurist ja kuni 16. I 2022 saab Tallinnas Fotografiska I korrusel vaadata pildiseeriat „Tunnel Vision [Liivalaia]“, mis on osa arhitektide liidu kuraatorinäitusest „ Tänav I “.
Kuidas arhitektuuri fotole püüda ning mis vahe on maalil ja fotol, sellest alljärgnevalt Tõnu Tunneliga vestlemegi.

Mis on pehme linn? Mattias Malk intervjuuris arhitekt David Simi
David Sim: „Ei ole mõtet äärmustesse langeda, et tähtsad on ainult autod või ainult jalakäijad. Olulisem on näidata, kuidas muutused ellu viia.“
Eesti keeles on ilmunud inimkeskset ja inimmõõtmeliset linnaplaneerimist tutvustav raamat „Pehme linn“. Raamatu autor on šoti päritolu David Sim, kes on kaua töötanud koos taani urbanismiguru Jan Gehliga. Raamatu on tõlkinud Aino Kuntsel ja Yoko Alender ning koostöös välja andnud Yoko Alender, arhitektuurikeskus ja kunstiakadeemia.

HASSO KRULL: Kujutluse poliitika. Ilmar Laaban ja tuhandeaastane traditsioon
1
Kujutlus on vabaduse riik. Ühtegi riiki ei saa luua ilma kujutluseta, aga kujutlus on ainsana puhas vabadus, sellal kui vabaduse kaudu loodud riik jääb parimal juhul ainult vabariigiks, kus vabadus paratamatult on piiratud. Teisisõnu, vabadus võib küll luua vabariigi, aga vabariigiks saades on ta juba hangunud vabadus, midagi seesugust, mida noor Hegel nimetas „surnud positiivsuseks“ või mida Theodor Adorno iseloomustas kui „identsusmõtlemist“

LEONORA PALU: Muusikast ei saab kõnelda, laabanlikult
Luulekogu „Ankruketi lõpp on laulu algus“ annab aimu Ilmar Laabanist kui omanäolisest muusikakriitikust.
„Kord elas üleni läbipaistev kuningas. Hämaras troonisaalis seisis tihedalt üksteise kõrval sadandeid laipu, kelle kõdunevaisse kehisse termiidid olid ehitand uued selgrood. Kuningas troonil oli vaevalt nähtav, üksnes temas murduvad kuukiired, mis valgustasid tagaseisvat paazhi kõigis spektrivärves, reetsid teda. Paazh hoidis käes ummistund oboed, millest rajasid läbipääsu üksteise järele plahvatavad dünamiidilaengud …“

MIKAEL RAIHHELGAUZ: Kriitika ja algoritm
Laureaadi kõne Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna saamise puhul 8. detsembril 2021
See, kelle nime ei tohi nimetada (pean silmas Kaur Kenderit), ütles kunagi, et tema konkureerib Quentin Tarantino, mitte Jaan Krossiga. Kenderi mõtet võiks laiendada. Kindlasti peame avaldama kaastunnet luuletajatele, kes peavad võistlema räpparite Kendrick Lamari, Lupe Fiasco või Oxxxymironiga. Aga kellega konkureerivad kriitikud? Meie olukord on vahest kõige nirum, sest meie ei heitle isegi inimeste, vaid Goodreadsi ja Amazoni soovitusalgoritmidega. Kui statistilise masinõppe kursus on mulle midagi õpetanud, siis just seda, et suurte andmemahtude korral ei ole nende andmete sisuline mõistmine ennustuste tegemiseks enam kuigi tähtis.

TARMO SOOMERE: Inimene piiril eri teadusvaldkondade vaates
Universumi seatud piiride tajumine, kompamine ja mõnel õnnelikul juhul ka nihutamine on ühtviisi omased nii inimese kasvamisele, kultuuri arengule kui ka teadustööle.
Teadus on oma olemuselt loodud piire kompama ja neid nihutama. Eriti meie teadmiste horisonti – seda kujuteldavat piirjoont, mis lahutab meile omaseks ja selle kaudu mugavaks saanud asju nendest, mida me veel ei tea. Märksa sagedamini on sõna „piir“ aga kategooria, mis lahutab mitte ainult teadmist teadmatusest, vaid ka eri kultuure, väärtusi, hõime, rahvaid ja riike.
Sama oluline on piiri ühendav funktsioon. Piirjoon ühendab neid osi, mis sellest seespool on. Vahel isegi seob üheks tervikuks, mis on suurem kui osade summa. Piirpinnal on veel suurem roll, olgu see siis raku membraan, jalgpalli kest või inimese nahk. Nendeta ei saaks me üldse eksisteerida. Miski peab olema seespool ja oma. Aga see ei tähenda, et väljaspool on ainult vaenulik keskkond.

Turvatsoonist välja, turistidest eemale. Reet Varblase intervjuu Eelco van der Lingeniga
Eelco van der Lingen: „Giardinist väljaminemine on investeering tulevikku. Et mõelda ja tegutseda teisiti. See on uus algus.“
Holland on osalenud oma väljapanekuga Veneetsia biennaalil juba 110 aastat, esimest korda 1912. aastal. Ikka biennaali keskpunktis – Giardinis. 1953. aastal rekonstrueeris vana paviljoni arhitekt Gerrit Thomas Rietvald. 1956. aastal esindasid Hollandit seal modernismi suurkujud Constant Anton Nieuwenhuys, Bart van der Leck, Piet Mondriaan ja André Volten. 1995. aastast peale vastutab Veneetsia biennaali Hollandi väljapaneku eest Mondriaani fond.
Järgmise aasta aprillis avataval LIX Veneetsia biennaalil on Giardinis Rietvaldi paviljonis aga hoopis Eesti väljapanek, Holland on leidnud paiga Veneetsia põhjaosas, Misericordias ühes vanas kirikus. See on ühekordne vahetus, sest nii näeb ette biennaali kodukord. Mondriaani fondi juhataja Eelco van der Lingen on kindel, et see pole pelgalt korraks enda proovilepanek, see on uus algus.

RAIVO KELOMEES: Kõrbe ilu
Abu Dhabi II Eesti kunstikuul pandi proovile meie kunstnike kohanemisvõime ja toimetulek, kuid sealne kultuurielu, kunstimess ja Expo pakkusid lisaväärtust.
Sõna „kunstikuu“ seostub kogu linna haaravate sündmustega, kus osalevad multitalendid. Siinne ülevaade hõlmab eesti kunstnike kuupikkust resideerumist Abu Dhabi kunstikeskuses (Art Hub), selle Al Khateemi residentsis, mis paikneb Abu Dhabist 80 kilomeetrit kõrbes. Kunstikuu oli see Toomas Altnurmele, Katrin Karule, Kertu Siplasele, Toomas Kuusingule ja Einar Venele, sest nõndapalju oldi kohal, aga lühemalt võtsid peale minu sellest osa veel Hannes Võrno ja muusik Emma Johanna Lepasoo. Eelmine samanimeline sündmus sai teoks viis aastat tagasi sama kunstikeskuse korraldatuna. Seekord oli kaasatud talentide spekter laiem: laulja ja muusikakirjutaja ülesastumine seltskondlikel üritustel ja ka kunstikuu avaüritusel oli asjakohane ja lisas hääletule maalikunstile värvi.

Jakuutia rikkalik filmimaardla. Artur Veeber intervjuuris filmilavastaja Dmitri Davõdovit
Dmitri Davõdov: „Pakases tuleb kärmelt tegutseda – ju ilmneb mõttekiirus ka meie loomingus.“
Detsembris saab Eesti kinodes haruldusena vaadata ka üht Jakuutia filmi, Dmitri Davõdovi „Hirmutist“i, mis on pälvinud ühe Venemaa olulisema filmialase tunnustuse, võitnud filmifestivali „Kinotavr“ peaauhinna. „Hirmutis“ on tugevate õudussugemetega mütoloogiline draama kummalisi meetodeid kasutavast külaravitsejast, kelle võimed viivad ta samm-sammult lähemale hävingule. „Hirmutis“ avab ehk ka jakuudi kultuuri huvitavaid tagamaid. Filmi oli nõus siinsele vaatajale lähemale tooma lavastaja Dmitri Davõdov.

Arvustamisel
„Eesti digikultuuri manifest“ ja Dominique Cardoni „Digikultuur“
Hannes Rummi „Ülo Nugis. Mees, kes vormistas iseseisvuse“
dokumentaalfilm „Riigikogu direktor“
dokumentaalfilm „u.Q.“
mängufilm „Kupee nr 6“
lühimängufilm „Mia ja Liki“
IV Tallinna rahvusvaheline pianistide konkurss
kontsert „Für Galina“
Fausto Romitelli „Professor Bad Trip“
Ellerheina ja Vox Clamantise tähtpäevakontsert
Tallinna Linnateatri „Muusikale“
Eesti Draamateatri „Igatsuse rapsoodia“
Vanemuise „Luikede järv“