Sel reedel Sirbis

Sirbi vahel on Eesti Kultuurkapitali 2021 IV jaotuse vihik.

JAN KAUS: Kuidas siduda kunst elamisega?
Huupi maalide petlik staatika kutsub rännakule juba teostatud või veel teostumata, alati ümbermängitavate võimaluste lõputult avanevasse aegruumi.
1.
Huupi pildiseeria „Päeva palee“* kehtestab selge omailma. Selle maailma võlu avaneb tõsiasjas, et ühelt poolt mõjub see arusaadavalt, teiselt poolt aga täiesti võõralt. Äratundmine ja võõristus ilmnevad Huupi vaateid jälgides korraga, samaaegselt.
See, mida „Päeva palee“ maalidel kujutatakse, tundub lihtne. Näeme keskpäevases või varapärastlõunases valguses seisvaid ehituslikke objekte ja nendest moodustuvaid kombinatsioone (täpsemalt vaateid kombinatsioonidele). Objektid on oma olemuselt samuti selgepiirilised, enamasti mitmesugused risttahukad, nende lihtne vorm ja omavaheline asetus liigitab neist tekkivad kompositsioonid ilmselgelt arhitektuuri-, mitte loodusvaadete hulka.

VALLO KEPP: Kirjanduskauge arutlus eesti kirjanduse päevast
A. H. Tammsaarel on juba niigi koormust küllalt: kaks muuseumi ülal pidada ja va Vilde kah naabriks trüginud. Ja miks peakski tulevane eesti kirjanduse päev just tema sünnipäeval aset leidma?
Ei, eesti kirjanduse ülempreester Rein Veidemann (Aivar Kulli määratlus), veel kord ei! Mida on Tammsaare paha teinud, et rakendada ta meie kirjanduse vankri ette ja asuda eesti kirjandust välja tõmbama tundmatuse ja unustuse (nõukogude võimu poolt unustusse sunnitud) soodest ja rabadest, kus oleks vaja 101 Tori raskeveo hobuse jõudu! Kes oleks veel pädevam teadma, et meie kirjanduse põhiprobleemid asuvad just 101 kännu taga kinni, kui teie, kes te kirjanike liidu liikmena olite valitud pühitsetute ja seatute hulka – ja tulemus: isegi Underi kuju ei asu rahvusraamatukogu ees, et saaksin Mariele iga kord sinna minnes tere öelda, vaid autoparkla nurga taga!

+ Loe lisaks Pille-Riin Larmi kolumni „Kirjandussõbra südames lehvib lipp iga päev“

JOOSEP SUSI: Suitsu nurk XIII. Paul-Eerik Rummo „Nüüd jälle alatasa mõtlen oma koduveinlikust pööriöömaast“

MARIA MÖLDER: Varia. Kelle pidu?
Viktoriinides on sageli küsimuste kategooria „varia“. Vahest kuluks muusikaauhindadegi puhul ära kategooria, kuhu toppida kõik see, mis voolab üle žanripiiride?
26. jaanuaril antakse taas üle Eesti muusikaauhinnad (EMA), mille nominendid on välja valinud 180 muusikaspetsialistist koosnev žürii. Ehk on hea vahelduseks vaadata auhinnagala seekord teistpidi, mõelda paralleelreaalsusele, mis oleks võinud olla. Mitte selleks et tagantjärele rusikatega vehkida, vaid et mõista: iga auhinna taga on otsapidi juhus, aga ka mõistlikud valikukriteeriumid. Kes tahab, võtab galaüritust jälgides kõrvale ka nominentide nimekirja, sest juba valitute hulka pääsemine on paljudele muusikutele auasi.

VAT-teatri mikrokosmose üüratult suur maailm. Tambet Kaugema intervjuu Aare Toikkaga
VAT-teater alustas eelmisel nädalal tegevust Sakala 3 teatrimajas, kuhu koliti seniks, kuni kestab rahvusraamatukogu remont. Esimese lavastusena teatri repertuaarist jõudis uues mängupaigas publiku ette „Alias“, sellele järgnevad „Faust“, „Toulouse“, „Kauka jumal“, „Tallinnville“ ja „Pál-tänava poisid“. „Romeo ja Julia“ etendamist jätkatakse Vaba Laval ning „Juudit“ jääb sel hooajal veel Kumu auditooriumi. „Esimene päriselt Sakala saali tehtud lavastus „Oidipus. Antigone“, mis esietendus mullu septembris, annab aimu totaalse teatri suunast, mida uues mängupaigas peaksime edasi arendama,“ ütles VAT-teatri kunstiline juht Aare Toikka.

Ideaalne põgenik

Marko Raat ja Hille Hanso räägivad pagulasteemalisest animadokist „Põgenemine“ ja püüavad jõuda selgusele, kas see on tõetruu pilt põgeniku teekonnast või heaoluühiskonnale mugav ideoloogiline konstruktsioon. 

KURMO KONSA: Mis meist järele jääb?
Vähemalt teoreetiliselt võivad inimese tegevusjäljed jääda kõige kauemaks püsima Maast väga-väga kaugele.
Üks ilmsemaid tõdemusi on see, et kõik inimesed on surelikud. Mis saab aga pärast? Sellele küsimusele on antud isesuguseid vastuseid. Märksa selgepiirilisem ja lihtsam on küsimus: mis meist järele jääb? Seda küsimust saab käsitleda mitmel ajaskaalal alates ühe inimese elueast ja lõpetades kogu inimliigi ning miks mitte Maa ja isegi kogu universumi lõpuga.

Kas teadusfilosoofia aitab teadust edasi viia? Peeter Müürsepp intervjueeris Endla Lõhkivi
Endla Lõhkivi on Tartu ülikooli teadusfilosoofia kaasprofessor ja pikaajaline õppetooli hoidja. Tema juhtimisel on TÜ teadusfilosoofidest moodustatud konkreetse suunitlusega uurimisrühm, kus siiski iga osaleja saab juhinduda oma huvidest ja eelistustest. Endla on mitme rahvusvahelise erialaorganisatsiooni ja tippajakirja toimetuskolleegiumi liige. Pidevalt on ta tegev mõne konverentsi organiseerimisel või programmitoimkonnas. Eestis on ta õpetanud teadusfilosoofia kursusi peaaegu kõigis ülikoolides kõigil õppeastmetel.

MATTIAS MALK: Avalik arutelu Tallinna moodi
Vanasadama trammiliini projekteerimistingimuste arutelust paistab pealinna soov avalikkust kaasata. Tulemusliku kaasamiseni on siiski veel arenguruumi.
Neljapäeval, 13. jaanuaril arutati Tallinna kesklinna valitsuses Vanasadamat ja tulevast Rail Balticu Ülemiste reisiterminali ühendava trammiliini projekteerimistingimuste eelnõu avalikult väljapanekult saadud tulemusi. Arutelu toimus keset tööpäeva, kuid sellega oli võimalik liituda ka videosilla kaudu. Kohtumisel osalemise esimeseks takistuseks osutus sel päeval Nunne tänavale jõudmine.

MIHKEL KAEVATS: Päriselu ehk eilse päeva laat
„Päriselust“ on saanud arguse ja mugavuse sünonüüm, patriarhaalne mõtteviis tekitab lisaks tundetusele ka lihtsalt väga halbu ja ajakohatuid hinnanguid ning otsuseid.
Viimasel ajal on jälle noored ja väga noored inimesed need, kes soovivad radikaalset muudatust ühiskonnas. Nad tunnevad, et peavad tuleviku eest seisma, sest täiskasvanud ei tee seda. Nii tulevadki noored tänavale ning nõuavad praeguse elu- ja majandusmudeli muutmist. Mitte nii, et viskame pakendi puhastatult spetsiaalsesse konteinerisse, vaid korraldame tootmise ja kaubanduse sel kombel, et seda pakenditki ei oleks. Mitte nii, et kavandame linna autodele, tehes sellega linna linlastele ohtlikuks, ebamugavaks ja kõledaks, vaid mõeldes jalgratastele ja eelkõige inimestele.

Arvustamisel
Christiana Figuerese ja Tom Rivett-Carnaci „Tulevik on meie teha. Jonnaka optimisti teejuht kliimakriisis“
Bernard Williamsi „Eetika ja filosoofia piirid“
Maarja Kangro „Õismäe ajamasin“
Heli Kendra „Kärkä“
kontserdid: „Jubilate. Ester Mägi 100“ ja „Talveromantika“
näitused: Neeme Külma ja Alice Kase „Edevuses üksi“ ning Olga Jürgensoni „Le Bordel Synthétique“
Eesti Draamateatri „Katsed elu kallal“ ja Vanemuise „Metamorfoosid“
minisari „Stseenid ühest abielust“