Sel reedel Sirbis

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

JÜRI SAAR: Uut Gorbatšovi oodates
Läänemaailma efektiivse poliitika Venemaa suunal saab kokku võtta kahe mõistega: ohjeldamine ja dialoog.
Veebruaris 1946. aastal saatis George Kennan (1904–2005), Ameerika ajutine asjur Nõukogude Liidus, välisministeeriumile nn pika telegrammi, märgukirja, millest sai külma sõja päevil punaimpeeriumi heidutusdoktriini alus. Kennani märgukiri tähistab muutust: võitjate koalitsioonist eraldus stalinlik Nõukogudemaa, mille juhtkond interpreteeris äsja lõppenud suurt sõda ja selle tulemeid maailmarevolutsiooni kontekstis. Edaspidi oli kogu maailm jagunenud kaheks antagonistlikuks leeriks, kus sotsialistlik ja kapitalistlik pool pidasid omavahel lepitamatut võitlust. Külm sõda kestis kuni 1991. aastani, mil leidsid aset uued geopoliitilised vapustused, mis ei jäänud mastaabilt alla Teise maailmasõja tulemustele.

ÜLO MATTHEUS: Elu vaimsel prügimäel
Sotsiaalmeedia mõttekaaslased on kui tugigrupid, mis aitavad leida oma veendumustele kinnitust, pinged maha laadida ja endas tasakaalu leida. Võib-olla on see tänases prügilareaalsuses ainus võimalus.
Me ilmselt ei mõtle eriti selle peale, et peale otsese keskkonnasaaste toodame ka mentaalset ehk vaimset prügi. Kurjad sõnad, vaen, ärritus – see on prügi, mida me pillume sageli ja hooletult end ümbritsevasse ruumi. Oma kodu põrandale me ei sülita, ei loobi sinna plastpudeleid ega biojäätmeid, käime kenasti WCs ja peseme pärast vetsupoti puhtaks. Aga psühholoogilise ruumi puhtusele me väga ei mõtle. Ükskord peame ilmselt endale otsa vaatama ja olukorda hindama. Kui puhas on meie vaimne ruum? Kas pole sellest kogemata saanud jäätmehoidla, kus me oleme pidevalt ärritunud ega oska oma vihahooge enam taltsutada?! Kas me suudame selle ruumi jälle puhtaks küürida nagu oma füüsilise kodu? Kas me tahame? Kesk kõiki neid kriise, mis meid piitsutavad.

EERO EPNER: Maastiku vaatamisest eesti vanemas maalikunstis
Igasugune loodusmaal on loodusest võõrandumise tunnistaja, ent eesti maalikunstis on püütud leida viise, kuidas asendada turisti pilk kohalolija omaga.
Kunstiajaloo problematiseerimine lähtuvalt praeguse aja vaatenurgast võib ohtlikult külgneda kõrkusega, kus aja jooksul kogunenud teadmiste mäetipult võetakse mineviku suhtes mitte ainult kriitiline, vaid ka üleolev hoiak. See on kolonialismi teatud invariant, kus kunstiajaloolased ajavad oma tõlgenduste aedikusse primitiivsed minevikuinimesed ja koondavad nad oma patroneeriva vihmavarju alla, neid korraga mõista püüdes, kuid nende algelisi impulsse nähes siiski ka nukralt pead vangutades. (Midagi sellesarnast teeb ka alljärgnev.)

Sophie maailm. Tristan Priimägi intervjueeris Sophie Marceaud
Sophie Marceau: „Mul ei ole eutanaasia osas kindlat seisukohta, kuid sellest tuleb rääkida ja mõelda, mitte teeselda, et seda teemat pole olemas.“
Ma pole vist kunagi varem intervjueerinud Bondi-tüdrukut. Selle mõttega alahindan kahtlemata sellist näitlejat nagu Sophie Marceau, kes mängib pärast mitmeaastast näitlemispausi François Ozoni uues filmis „Kõik läks hästi“ peaosa, neurootilist tütart, kes peab hakkama aitama oma haigel isal siit ilmast lahkuda. Film põhineb Emmanuèle Bernheimi samanimelisel autobiograafilisel romaanil (2013) ja Marceau mängibki Bernheimi, kellel tuli oma isaga see kadalipp läbi teha. Nii raamat kui ka Ozoni film püüvad kaitsta eutanaasia vajalikkuse ja võimalikkuse mõtet.

AURORA RUUS: Aja- ja rahvavaim postsovetlikus muusikas
Konverents „Baltic Musics After the Post-Soviet“ ehk „Baltimaade muusika pärast Nõukogude Liitu“ 21. ‒ 23. I veebis.
Paradoksaalsel kombel algas kolm päeva väldanud konverents tõdemusest, et keegi ei oska päris täpselt seletada, mis oli sovetlik, mis oli või on postsovetlik või post-postsovetlik muusika. Märkimisväärne on ka asjaolu, et mitu korda toodi Baltimaade hulgast esile just Eesti, mis on Nõukogude ajast justkui üle saanud ning kvalifitseerub seeläbi omal moel suisa kategooriaväliseks. Kuigi siin on nii vaidlemis- kui ka tõlgendamisruumi, võib ehk teatava ettevaatlikkusega tõesti nentida, et eesti muusikast on saanud võrdlemisi iseseisev nähtus, mille jõudsat ja hoogsat arengut pole enam niivõrd sageli kombeks seostada ei Nõukogude aja ega ka laiemalt ning põhjapanevamalt Balti riikidega.
Siinkohal räägib Eesti arhitektide liidu võistluste töögrupi juht Marika Lõoke 2021. aasta võistlustest ja koostööst tellijate ning omavalitsustega põhjalikumalt.

Kooserdamise kiituseks. Merle Karro-Kalberg intervjueeris Tauri Tuvikest
Eelmise aasta septembris sai Tallinna ülikool linnauuringute professori. Tauri Tuvikene on linna kui kultuuri mõtestanud nii akadeemilisel kui rohujuure tasandil. Ta on uurinud autostumist, kõndija õigusi ja piiranguid, mõtestanud postsotsialistlikku tänavaruumi. Praegu on ta lõpetamas ühissõidukeid kui avalikku ruumi uurivat rahvusvahelist projekti ning asub kureerima linnakorralduse magistriõppekava.

Võisteldes parema ruumi poole. Intervjuu EALi võistluste töögrupi kuraatori Marika Lõokesega

MARTI JELTSOV: Teel süsinikust vabaks I. Võidujooks ajaga
Võitlust kliimamuutusega tuleb alustada energeetikasektori puhastamisest, sest ligi kolmveerand kõikidest kasvuhoonegaasidest on pärit energeetikasektorist.
Sügisel ja talvel on koroonaviiruse kõrval saanud põhiteemaks elektri hind. Kui viirusega oleme tasapisi õppinud elama, siis elektritootmises seisavad katsumused alles ees.
Energeetikast rääkimise põhjus on selge – energiat vajame kõik, pidevalt ja kõikjal. Energiat on tarvis soojendamiseks ja jahutamiseks, toidu valmistamiseks, transpordis, suhtlemiseks, kaitseks ja meelelahutuseks – seega elus püsimiseks. Ja see, mis juhtuma hakkab, kui näiteks elekter kaob, võib olla üsna hirmus. Raamatus „Blackout“ („Elektrikatkestus“, sks 2012, ingl 2017) kirjutab Marc Elsberg, et esimesel päeval on kõige tähtsam omada sularaha, teisel toiduvaru ja tikke ning kolmandal päeval on võitja vaid relvaomanik. Kui palju sellest fiktsioonist tõsi võiks olla, ma tegelikult teada ei soovigi.

Arvustamisel
Olga Tokarczuki „Rändajad“
Urmas Vadi „Hing maanteeserval“
Kiwa „Kummiliimiallikad“
näitused: „Ars academica. Tartu ülikooli kunstikogu“, „Eesti Energiad. Harjumuse jõud“ ja Vano Allsalu „Maailm peas“
Arkadi Snegirjovi ja Adele Sildmetsa maalide näitus
„Autoritunni“ sarja avakontsert „Sinu hommikuvalguse hetk“
kontsert „URR-32: Eesti asi“
Eesti Noorsooteatri ja EMTA lavakunstikooli „Sihtisid pole sel sillal“
Kellerteatri „Hingede tund“
Netflixi sarjad „Teenijatüdruk“ ja „Narkokaubitsejad“

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht