Sel reedel Sirbis

Hedi-Liis Toome, „Vihmar ja vene klassika“ Alari Purju, „Inflatsioon ja mida sellega peale hakata“ Riho Paramonov, „Looduse kõneisikud demokraatiaprotsessis“ Rein Einasto, „Hingekirurgiast vaimumaastikel“ Art Leete, „Komid ja arktiline animism“ Aimar Ventsel, „DIY Ida-Euroopas: punk’s not dead!“ Vestlusring „Mul on savi!“ Mari Poom, „Elu linna taga. Valglinnastumise alternatiivid“ Tüüne-Kristin Vaikla, „Poeetilise ruumi äratamine“ Anne Lange, „Ajalugu ja tõlkimine“ Kadri Vider, „Sõna vabadusest, andmepõhiselt“ Margus Ott, „Argidialektika VIII. Spetsialist ja generalist“ vIntervjuu Eesti Filharmoonia Kammerkoori tegevjuhi Esper Linnamäega luuletaja Talvike Mändlaga Artishoki biennaali kirjutaja Inga Lācega režissöör Andres Puustusmaaga

Järgmine Sirp ilmub 1. juulil.

HEDI-LIIS TOOME: Vihmar ja vene klassika
Tšehhovi ja Gorki tekste ühendab reaalsuse ja unistuste vastandlikkuse rõhutamine, rahulolematus olemasolevaga, aga ka oskamatus sellest välja saada.
Ingomar Vihmari kolm viimast lavastus põhinevad vene klassikal: 2021. aasta novembris esietendus Endla teatri Küünis Anton Tšehhovi „Kolm õde“, sama teksti tõi Vihmar lavale märtsis Tartu Mustas Kastis ning mais jõudis Endla suures saalis publiku ette Maksim Gorki „Suvitajad“. Minu hinnangul moodustavad need kolm lavastust mõttelise rea, kuna nende vahel saab luua seoseid, nii otseseid kui ka kaudseid, ning siinkohal markeerin neist mõningad. Seega, ma ei analüüsi lavastusi tervikuna, vaid jätan selle ülesandeks teistele.

AIMAR VENTSEL: DIY Ida-Euroopas: punk’s not dead!
DIY kui tegevusprintsiip oli külma sõja ajal peamiselt lääne fenomen. Ida-Euroopas oli samizdat ning suuremates Nõukogude Liidu linnades tehti korterikontserte.
DIY ehk do-it-yourself ehk „tee ise“ on midagi, mida peetakse punkkultuuri peamiseks tunnuseks. Tegelikult ei leiutanud DIY-loosungit punkarid, vaid see võeti üle 1960ndate ja hilisema aja underground-kultuurilt, nagu skiffle, hipide kompromissitum osa ja garage rock’i seltskond. DIY on tänapäevaks laienenud igasugusesse elukeskkonda ja tegevusse, ent 1970ndatel oli see seotud peamiselt muusika tegemise ja levitamisega.

Koorielu köögipool suure muusika kõrgliigas. Taavi Hark vestles Esper Linnamäega
Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFK) on kahtlusteta üks rahvusvaheliselt tuntumaid Eesti muusikakollektiive ning ühtlasi ka meie koorikunsti hinnatuim esinduskogu. EFK on küll koor, aga mitte lihtsalt üks kaunilt kõlav anonüümne instrument, vaid meisterlik tervik, mille loovad huvitavad ja erilised lauljad, dirigendid ning taustajõud. Fanaatiliste paleuslaste unistusest sündinud EFK on nelja aastakümne jooksul jõudnud maailmas professionaalse helikunsti tipptegijate hulka. Sel teekonnal on koori kunstiliselt juhtinud asutaja Tõnu Kaljuste, Paul Hillier, Daniel Reuss ja Kaspars Putniņš ning inspireerinud suured loojad Veljo Tormis, Arvo Pärt, Erkki-Sven Tüür, Tõnu Kõrvits ja paljud teised. Tänu heliloojatele, interpreetidele ning publikule kogu maailmas on koori 40 aastat täidetud loendamatute eredate sündmustega, salve on saanud ligemale 80 plaati ning rohkelt raadioülesvõtteid. Pean rõhutama, et nende uhkete saavutuste taga peitub peale kunstilise kaadri ka korralduslik vägi, milleta jääks see ilu ilmselt sündimata. Sestap otsustasin, et huvitav vestluspartner oleks EFK tegevjuht Esper Linnamägi, kes on veerandsajandi jooksul töötanud kooris laulja, produtsendi ja ka tegevjuhi ametis.

ALARI PURJU: Inflatsioon ja mida sellega peale hakata
Kui silmas pidada vajadust suurendada kaitsekulutusi 3-4%-ni SKTst, siis ei saa see toimuda nii, et veelgi kõrgema käibemaksuga maksustatakse neid, kes 70–80% kulutavad toiduainetele ja eluasemele.
Enamikule rahvast tähendab inflatsioon üldise hinnataseme muutust. Hinnatõusu võrra odavneb ka riigis kasutatav rahaühik. Kui riigis on inflatsioon näiteks 20%, siis tähendab see 20% kõrgemat hinnataset võrreldes eelmise aastaga ning seda, et 1 euro eest saab osta 20% vähem kui aasta tagasi. Alustame hinnapoolest. Inflatsiooni põhjused jagunevad kõige üldisemalt nõudlus- ja pakkumispoolseteks. Võib rääkida mingite üksikute kaupade hinnatõusu ülekandumise tagajärjel tekkinud inflatsioonist ja üldise rahapakkumise kasvu mõjust hinnatasemele.

RIHO PARAMONOV: Looduse kõneisikud demokraatiaprotsessis
Kuna inimesele on omane enesepettus ja tal on raske aru saada, et kestlik ühiskond saab olla vaid loodusühiskond, ongi parim, mida teha, looduse otsustav tõmbamine demokraatiaprotsessi.
I
12. septembril 2021. aastal tapetakse Fääridel Skálabotnuri rannal 1428 delfiinlast. Selles piirkonnas on delfiinitapp vana traditsioon, kuid tavaliselt on ohvreid 250 ringis või vähem. Ajalehed kirjutavad, et tapjad (küttideks ei paindu keel neid nimetama) arvasid ka seekord ajavat madalasse rannavette 200–300 delfiini. Nende laibad lebasid kiviklibusel rannal reas nagu märjad küttepuud, osa neist vigastatud veesõidukite propellerite poolt veel enne surmamist. Vesi laipade ümber oli veripunane. Vähem kui kaks nädalat hiljem tapeti veel 52 delfiini. Need delfiinid taheti teadusliku uurimise eesmärgil märgistada ja ookeani tagasi lasta, aga kuna töökäsi ei olnud piisavalt, otsustati nad hukata.

REIN EINASTO: Hingekirurgiast vaimumaastikel
Kas peaksime sihiteadlikule omakasule orienteeritud egokesksed metsarüüstajad, rohealade tihehoonestusega „täistegijad” linnaruumis jt ülikasumite ahnitsejad hingekirurgilisele sundravile saatma?
Järgnev on paekihtidesse peidetud looduse ajaloo uurija aus arusaam vaimuilmas toimuvast ja saladuslikest võimalustest sõnaga hinge aidata. Kui loodusteadlased otsivad põhjusi, siis vaimu-uurijad – tähendusi, nagu tabavalt üldistas üks „Plekktrummi“ saate külalisi.
Kui on olemas südamekirurgia, peaks võimalik olema ka hingekirurgia, kus skalpelli asendab vahe sõna. Südameasjad kuuluvad ju enamasti vaimuilma, kus „mahe ja muhe mõte väelise tunde jõul võlusõna vahendusel hingele tuge annab ja pahelise kaugemale kannab1“. Siililegi on selge, et südametarkus on aastatega vaimuilmas aina olulisemaks üldinimlikuks väärtuseks võimendunud, eriti rahvastevahelises suhtlemispoliitikas. Meie kaasaja tormistel kultuurmaastikel on inimese ja looduse, võimu ja vaimu, vabaduse ja orjuse, korra ja kaose liigne vastandamine kaugele üle taluvuse piiri lahvatanud ja üleilmse katastroofieelse kriisi tekitanud. Tulirelvadega hävitussõjas on raske ette kujutada võitjaid, kui kestab kujuteldamatu loodud püsiväärtuste purustamine, elusa looduse ja inimeste massitapmine.

ART LEETE: Komid ja arktiline animism
Mõnikord säilivad nähtused just äärealadel ja ebamääraselt, nii et pole lihtne aru saada, et midagi üldse olemas on.
Usundiloolane Ivar Paulson (1922–1966), kelle sünnist möödus hiljuti sada aastat,i käsitles nii Põhja-Euraasia rahvaste usundit üldiselt kui ka permi rahvaste religiooni eraldi.ii Paulsoni sünteesi kohaselt ühendab ja vormib Põhja-Euraasia rahvausku sarnane kliima ja eluviis, permi rahvaste uskumuste iseloomu määrab aga soome-ugri keelesuguluse ühendav mõju. Komid elavad Põhja-Euraasia lõunapoolses servas ja moodustavad koos udmurtidega permi rahvaste grupi. Paulson ei maini komisid Põhja-Euraasia elanikena (isegi mitte nende naabritena) ja algupärane permi usund on tema järgi udmurdi usund. Komidel pole usundiloole justkui midagi mõistlikku öelda. Milles siis asi? Miks komid Paulsoni arust millekski ei kõlba?

KADRI VIDER: Sõna vabadusest, andmepõhiselt
On äärmiselt ebatõenäoline, et korrektse kirjakeele saab tõenduspõhiselt tuletada laialdaste keeleandmete pealt.
2020. aastal EKI sõnastikureformiga lahvatanud arutelus keelekorralduse, reeglite ja normingute üle toodi ühe argumendina välja, et „kui isegi keeleharitud inimesed ei suuda teatud normingut (s.t kokkulepet) järgida, siis on selge, et see on kunstlik“ii. Samas arvamusloos teeb Peeter Päll siiski möönduse: „.. oleme me kõik kirjakeele normi koolis õppinud ning sageli teeme järeldusi inimese tõsiseltvõetavuse üle selle põhjal, kui hästi nad selle normi või normingu on omandanud ning kui hästi nad kirjutavad.“

ANNE LANGE: Ajalugu ja tõlkimine
Tõlkeuuringuis ei piirduta teksti lingvistilise analüüsiga, vaid uuritakse murrangulistele muutustele aluse pannud isikute ja kultuurivahendusviiside lugu, tõlke toimimist kultuurikontekstis.
Konverents „History and Translation: Multidisciplinary Perspectives“ ehk „Tõlkimine ajaloos multidistsiplinaarses vaates“ 25. – 28. V 2022 Tallinna ülikoolis.
Küllap on Eesti meedias navigeerivale lugejale/vaatajale meelde jäänud praegu Kose gümnaasiumi VII klassis õppiv Ukraina poiss Daniil Tšetšel, kes on oma sõjapõgenikest koolikaaslaste tugiisik ja tõlk ja aitab neil eestikeelses koolis hakkama saada. Ka oli meil uudistes teade Rimi ühe toidupoe teenindajast, kes poe ainsa vene keelt valdava inimesena on oma hoole alla võtnud ukrainlannast uue töötaja, et ta saaks kiiremini ja hõlpsamalt kauba lettidele panna: „piim“ või „lemmikloomakaubad“ ei pruugi mõnenädalase Eestis olemise järel olla arusaadavad. Ajalooliste juurtega Ukraina sõda ei ole veel ajalugu, ent need paar nappi näidet juhivad tähelepanu tõlkesunnile, mis käib kultuuris osalemisega kaasas.

Terekäsi Talvikesele. Pille-Riin Larm vestles Talvike Mändlaga
Talvike Mändla luulekogus „Käed“ on esil eneseotsingud, oma koha leidmine, inimeste head ja vead ja leppimine ebatäiuslikkusega.
Tutvusin Talvike Mändlaga 30. aprillil bussis teel Rupsile. Talvikese luuletus „Olen seest tühjaks uuristatud känd“ luulekogust „Käed“ oli Liivi luuleauhinna kandidaat. Hea tekst ja huvitav noor autor, mõtlesin ja mõtlen nüüdki. Möödunud nädalal saime Tartus „Linnujämmil“ taas kokku.

+ Talvike Mändla luulesalv

MERLE KARRO-KALBERG: Mul on savi!
Traditsioonilisel viisil ei ole enam ammu ehitatud. Nüüd on aeg siinsete ehitusmaterjalide võimalused taas avastada ning neile tänapäevalgi kasutus leida.
Siinses vestlusringis arutame savi kui ehitusmaterjali üle. Tervislik eluviis hõlmab ka tervislikku keskkonda ja säästlikku ehitust. Üks osa sellest mõtteviisist on näiteks ehitamine materjalidest, mis on saadaval 50 kilomeetri raadiuses. Olukorras, kus energia ja ehitusmaterjalide hind tõuseb ettenägematutesse kõrgustesse, on ehk aeg hakata ka ehitustegevuses vaatama materjalide poole, mis on siinsamas võtta ja mille vedamise, valmistamise ja kasutamise CO2 jalajälg on väike.
Vestlusringis osalevad stuudio Kuidas.works disainer Hannes Praks, Mooste Saviukumaja tegevjuht ja asutaja Marko Kikas ning arhitektuuribüroo KTA arhitektid Mihkel Tüür ja Ott Kadarik.

MARI POOM: Elu linna taga. Valglinnastumise alternatiivid
Eeslinna avaliku ruumi kvaliteedi parandamise ja uue ruumiga saab muidu igava ja üksluise elukoha kujundada atraktiivsemaks ja sotsiaalselt sidusamaks.
Me elame linnastumise ajastul. Elanike arv linnades kasvab, linnade territooriumid laienevad ebaproportsionaalselt. Teisisõnu, urbaniseerumise käigus linna struktuur üha hõreneb ja ruumi kasutatakse väiksema intensiivsusega. 2030. aastaks on võrreldes XXI sajandi algusega linnastunud alad kasvanud kahekordseks.i Kui linnastumine toimub kontrollimatult ja planeerimata ning tekivad ümbritsevaga funktsionaalselt ühendamata asumid, on tegemist valglinnastumisega.

TÜÜNE-KRISTIN VAIKLA : Poeetilise ruumi äratamine
Ruumilooja saab vahekasutuse ja installatsioonidega unustatud hoone taas rambivalgusesse tõsta ning suurendada linlaste huvi ümbritseva keskkonna vastu.
Praeguses muutlikus maailmas seisab suur osa ajaloolisi tööstushooneid, kirikuid, rahvamaju, koolimaju ja teisigi hooneid kasutuseta. Osa neist muudetakse ümberehituse käigus noobliks elamuks, kontoriks, teatriks, restoraniks või spordisaaliks. Seesugune uue sisu ja vana vormi vastuolude atraktiivne ja tihe kooslus on intrigeeriv. Ajaloolise ruumi elustamine ja kasutusse võtmine on ülimalt aktuaalne teema nii rahvusvahelistel arhitektuuri- ja kunstibiennaalidel kui üliõpilaste töötubades ja näitustel.

Ökoloogia poliitilise muudatuse esilekutsujana. Ann Mirjam Vaikla vestles Inga Lācega
VIII Artishoki biennaal „Taimed kui tunnistajad“ toob Tallinna botaanikaaeda kümme kunstnikku või kunstnike rühmitust ja kümme kirjutajat. Biennaali avamaraton toimub 29. septembrist 8. oktoobrini, mille jooksul esitletakse kümme uut kunstiteost ja sada kunstikriitilist teksti. Näitus on avatud oktoobrikuu lõpuni.
Inga Lāce on üks Ann Mirjam Vaikla kureeritud VIII Artishoki biennaali „Taimed kui tunnistajad“ kirjutajatest.

Kuidas leida ja kaotada iseennast? Tristan Priimägi vestles Andres Puustusmaaga
Andres Puustusmaa: „Viimasel Venemaa-aastal tuli nii palju tööpakkumisi, et mul oli kaks aastat ette planeeritud ja olin tõelise dilemma ees, mida siis teha. Siis algas sõda ja kõik oli ühtäkki selge.“
Algul rohkem näitleja, aga hiljem lavastajana tuntud Andres Puustusmaa vestles Sirbiga paarikümnest Venemaa filmitööstuses veedetud aastast, järsust tagasitulekust, kinodes jooksvast ühe kaadri filmist „Minsk“, kus ta osales hoopis produtsendina, ja uuest projektist „Ühemõõtmeline mees“, mis sai just rahastajatelt päri oleva vastuse ning räägib nõukogudeaegsest minevikutraumast. Ja loomulikult ka niisama juttu nii filmidest kui eluolust.

MARGUS OTT: Argidialektika VIII. Spetsialist ja generalist
Spetsialist (ladina sõnast species ’liik’) süvendab teadmist. Kuna kõrvalised asjad segaksid teda ning jõudugi ei jätkuks kõigele, siis ta ahendab oma fookust, nii et teadmised on ainult ühest kitsast vallast. Kuid ka see vald on alati liiga lai ning selle sees saab omakorda spetsialiseeruda, süvendada mingit alalõiku. Sama kordub aga ka selle kitsama lõigu puhul.

Arvustamisel
Catherine Beltoni „Putini inimesed“
kogumik „Kohtumised. Tõlkija joonistab kirjanikku“
Reijo Roosi luulekogu „kured kotkad kajakad“
almanahh „Grafomaania“
festival „Odessa Classics“
EKA lõputööde näitus „Tase’22“
Cooperi ja Gorferi näitus „Nende volditud seinte vahel. Utoopia“
Peeter Lauritsa näitus „Pühad kümblused“
Jaak Sooääre noodikogumik „Laulud ja lood“
Endla teatri „Issanda loomaaed“ ja „Suvitajad“
mängufilmid „Keeris“ ja „Juuraajastu maailm. Ülemvõim“