Sel reedel Sirbis

Mirjam Mesaki soolokontsert „Igatsus“ „Olla seal, kus on vaataja“, Tristan Priimägi vestleb Edith Sepaga Sten Saluveer, „Surf digilaine harjal“ Vestlusring tehisintellekti mõjust loomevaldkonnale Paolo Girol ja Karl Erik Laas interaktiivsetest võrgulahendustest etenduskunstides Margus Lattik, „Pärast koroonakriisi. Teaduse vastutusest ühiskonna ees“ Ülo Mattheus, „Kas Vene terror lõpetab ka Putini ajastu?“ Silvia Pärmann, „Superstaarid, minevikuvarjud, tulevikusähvatused“ Katrin Kivimaa, „Empaatia, väärtusruum ja punamonumendid“ Rein Meripõld, „Sõna ökoloogiline valik“ Kristel Vilbaste, „Looduspimedus“ Angela Hollo, „Jäätmed ja keskkonnavastutus“ Lilli Luuk, „Millest mõtled, kirjanik? Mida surnud tahavad?“ Intervjuu ökohüdroloog Jaanus Terasmaaga lavastaja Timofei Kuljabiniga arhitektuuriajaloolase Beatriz Colominaga

IRIS OJA: Vaba, siiras ja kammerlik esitus   

Mirjam Mesaki soolokontsert „Igatsus“ 20. X Estonia kontserdisaalis. Mirjam Mesak (sopran) ja Ewa Danilewska (klaver). Kavas Eduard Tubina, Ester Mägi ja Sergei Rahmaninovi laulud.  

Baieri riigiooperi solist, eesti sopran Mirjam Mesak andis 20. oktoobril Estonia kontserdisaalis oma esimese täispika soolokontserdi Eestis. Siinne publik on saanud teda kuulda ka varem: 2021. aastal osales ta Ain Angeri juubeligalal Saaremaal ning suurel Vanemuise suvekontserdil Tartus, samuti võib meie rahvusooperi laval nautida tema esinemist Norina rollis Donizetti koomilises ooperis „Don Pasquale“.  

TRISTAN PRIIMÄGI: Olla seal, kus on vaataja
Edith Sepp: „Valdkond on väga kiires muutuses, aga ma ei näe seda nii mustades toonides kui mõni teine.“
19. oktoobril otsustas Eesti Filmi Instituudi nõukogu lubada kolmandal ametiajal jätkata EFI juhtimisega senisel juhil Edith Sepal. Sepp oli nõus Sirbiga rääkima tulevikuperspektiividest ja väljavaadetest, mis järgnevatel aastatel võivad ees oodata.

STEN SALUVEER: Surf digilaine harjal
Eesti filmivallas on vaja valida, kas jääda passiivseks ning loota imedele riigieelarve läbirääkimistel või kujundada valdkonna visioon ümber, et tagada Eesti filmi nähtavus globaalses sisuookeanis.
23. septembril avaldas audiovisuaalsektoris teed näitav ja mõjukas Briti Filmi Instituut (BFI) pommuudisena verivärske ning senise filmipoliitikaga võrreldes radikaalse kümneaastase strateegia „Ekraanikultuur 2033“ („Screen Culture 2033“).

OLIVER LAAS: Kellele kuulub loovus?
Taavi Suisalu vaatles EKKMi isikunäitusel „Tähelepanufiguurid“ tehnoloogia arengu mõju inimese psüühikale, eelkõige kujutlusvõimele ja kujutamistungile. Loovuse tähendus on masinõppe programmide tekkega muutumas, tuues endaga kaasa visuaalkultuuripöörde.
22. septembri vestlusringis „Meie kujutame teda, aga kuidas kujutleb tema meid?“ arutleti tehisintellekti mõju üle loomevaldkonnale ja pilditajule. Vestluses osalesid Tartu ülikooli arvutusliku neuroteaduse spetsialist Madis Vasser, kunstnik ja riigikantselei Euroopa Liidu sekretariaadi digilahenduste endine nõunik Valdek Laur, Tallinna ülikooli sotsiaalmeedia ja visuaalkultuuri professor Katrin Tiidenberg ning vestlust juhtis Tallinna ülikooli filosoofiadoktorant ja Eesti kunstiakadeemia nooremteadur Oliver Laas.

PAOLO GIROL, KARL ERIK LAAS: Nii kaugel, kuid siiski nii lähedal
Mida on vaja näiteks kahel muusikul, kes paiknevad üksteisest kaugel, aga soovivad muusikaliselt reaalajas suhelda?
Konverents „Networking Performance Art Production Workshop“ (NPAPW) 12. – 14. IX Eesti muusika- ja teatriakadeemias.
EMTAs toimus etenduskunstide valdkonnas kasutatavaid interaktiivseid võrgulahendusi käsitlev konverents NPAPW, mis toob kokku spetsialistid tervest maailmast. Infot vahetati mitmesuguste andmesidetehnoloogiaid rakendavate lahenduste kohta, mille abil võib näiteks luua reaalajas interaktiivset kunsti, anda distantsilt meistriklasse, tantsida partneriga samas virtuaalkeskkonnas üksteisest füüsiliselt kaugel olles või esitada kahes kontserdisaalis kahele publikule korraga Debussyd nii, et tšellist on Tallinnas, aga pianist hoopis Vilniuses.

LISETE VELT: Rahvakandlega suurde ilma
Maailmamuusikamess ja esitlusfestival WOMEX (World Music Expo) 19. – 23. X Lissabonis.
Lissabonis peetud WOMEXil kohtusid fado sünnimaal tuhanded pärimus- ja maailmamuusika professionaalid. 28. korda aset leidnud suurüritus on märkimisväärne ka seetõttu, et festivali esitlusprogrammi valiti sel aastal ansambel Duo Ruut ning Music Estonia eestvedamisel esindas Eestit üks aegade suuremaid, 35-liikmeline delegatsioon.

MARGUS LATTIK: Pärast koroonakriisi. Teaduse vastutusest ühiskonna ees
Teadus on tänapäeva ühiskonnas ammu enamat kui elu äärealal toimiv väike omaette maailm. Teadus, eeskätt empiiriline, katseliselt korratud ja kinnitatud teadus, on see, mille poole oma tõeotsinguis vaatame – õigupoolest pole vist liialdus öelda, et empiirika tunnistamisest reaalsuse adekvaatseima mõõdupuuna on saanud ühiskonna sõnatu aluskokkulepe. See kokkulepe ütleb, et sõltumata kellegi esteetilistest, usulistest või poliitilistest vaadetest pakub empiiriline, katseline teadus meile ühise ja kõigile võrdse aluse maailmas toimimiseks.

ÜLO MATTHEUS: Kas Vene terror lõpetab ka Putini ajastu?
Ukraina relvajõudude edusammud ja Putini režiimi kaotused rindel on pannud Putinit kasutusele võtma laiaulatusliku terrori ja šantaaži. Hävitatud on umbes kolmandik Ukraina energia- ja soojatootmise võimest, üles on kerkinud nn räpase pommi kasutamise oht, Kahhovka hüdroelektrijaama tammi õhkimine ja Hersoni maatasa pommitamine.

SILVIA PÄRMANN: Superstaarid, minevikuvarjud, tulevikusähvatused
Euroopa kultuuripealinna Kaunase programmi koostajad on vastust otsinud küsimusele, kuidas kultuuri toel mõista mineviku julmusi.
Küsimusi, millega aasta jooksul nii tihedas programmis tegeldakse, on mitmeid. Kitsam, pigem esialgne eesmärk oli äratada ellu linna mineviku varjud ja panna tärkama linna tulevikumüütide alged. Selle õnnestumise kindlustamiseks on kaasatud maailmakultuuri raskekahurvägi alustades Yoko Onost ja Marina Abramovićist ning lõpetades William Kentridge’i ja Robert Wilsoniga. Juba paar kuud enne finišit on selge, et see aasta on olnud Kaunase suur edulugu, mis ei lõpe suurnimede näituste kokkupakkimisega.

KATRIN KIVIMAA: Empaatia, väärtusruum ja punamonumendid
Vaade punamonumentidele on ka erialaringkonnas üsna heterogeenne ja näib, et ühel nõul ollakse ainult selles, et arutelu on vaja.
Viimasel ajal punamonumentide teemal avalikult sõna võtnud kolleegide arvamusest on jäänud ehk mulje, nagu oleks enamik kunstiteadlasi ja Nõukogude pärandi uurijaid Nõukogude sümboolika ja monumentide küsimuses ühel meelel ja nende avalikust ruumist eemaldamise vastu. Nii see siiski pole. Tegelik vaade asjale on ka erialaringkonnas üsna heterogeenne ning näib, et ühel nõul ollakse vaid selles, et arutelu on vaja.

Kodu kohvris. Maris Johannes intervjueeris Timofei Kuljabinit
Venemaalt on Euroopasse ja mujalegi pagenud plejaad silmapaistvaid teatritegelasi, kelle loomingu paremikku on Eestis mängitud teatrifestivalil „Kuldne mask“. Kuulsate vene lavastajate tööplaani on tekkinud ajaaknad, kuna koduteatritesse neil enam asja pole. See olukord annab harukordse võimaluse teha Eesti teatritel koostööd parimatega, keda Vene diasporaast võimalik leida. Septembri lõpul oli Tallinna Vene teatri trupil kokkusaamine Timofei Kuljabiniga, kes tuleb siia lavastama „Kolmanda Reich’i hirmu ja viletsust“ Bertolt Brechti näitemängu ainetel.

Ei võida see, kel on surres rohkem asju. Aija Sakova intervjuu Jaanus Terasmaaga
Tallinna ülikooli ökoloogia keskus tähistas septembri lõpus 30. tegutsemisaastat. Algselt ENSV Teaduste Akadeemia koosseisus asutatud ökoloogia instituut liitus 1997. aastal Tallinna pedagoogikaülikooliga. Tänapäeval tegutseb keskus Tallinna ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi koosseisus teaduskeskusena.
Alates 2018. aastast on keskuse tegevust vedanud ökohüdroloogia professor Jaanus Terasmaa.

KRISTEL VILBASTE: Looduspimedus
Ökoloogilist jalajälge ei saa arvutada, tundmata looduse numbreid ja tähti.
Pimedus. Mis saab olla õudsemat kui pimedus. Ühiskonnas suheldakse üha enam üksteisega silmitsi, nägemise abil. Me saadame e-kirju, suhtleme ühismeedias arvuti abil. Isegi emotsioonide, mis varem olid tuntavad inimese kõne järgi, näitamiseks oleme loonud emotikonid. Kummalisel kombel märkasin kaheksa aastat tagasi, et naerunäod olid äkki tunginud ka mu raamatutekstidesse, õnneks rookis keeletoimetaja need tehismonstrumid kõik välja.
Täielik pimedus. See on hirmutav.

ANGELA HOLLO: Jäätmed ja keskkonnavastutus
Kas tagajärgedele keskendumisega välditakse keskkonnaprobleemide olemust?

REIN MERIPÕLD: Sõna ökoloogiline valik
Kui unustame kergekäeliselt oma keele väljendusrikkuse ja reostame keelt mõttelaisalt võõrapärasusega, siis reostame hoolimatult muudki enda ümber.
Kuigi ökoloogia seostub tavaliselt keskkonna ja loodushoiuga, tähistatakse selle mõistega inimese säästvat ning kestlikku mõtteviisi üldisemaltki. Sõna „ökoloogia“ on hoogsalt levinud paljudesse valdkondadesse ja alates 1972. aastast räägitakse tänu Ameerika keeleteadlasele Einar Haugenile ka keeleökoloogiast. Haugen defineerib nimetet teadusharu keele ja keskkonna (konkreetset keelt kasutava ühiskonna) vastasmõju uurimisena, mille laiem eesmärk on keelte säilitamine. Keeleökoloogiat iseloomustab interdistsiplinaarsus: see põimub lingvistilise antropoloogia, keelesotsioloogia ja psühho-, sotsio- ning etnolingvistikaga. Kuidas aitab aga keel kaasa ökoloogilisele käitumis- ja mõttelaadile?

Positiivsele tulevikule keskenduv arhitektuuriajaloolane. Hannes Aava intervjuu Beatriz Colominaga
Tallinna arhitektuuribiennaali „Söödav. Ainevahetuse arhitektuur“ konverentsi „Söödav“ peaesineja oli sel aastal arhitektuuriajaloolane Beatriz Colomina, kes rääkis oma ettekandes „Arhitektuuri jõuetu keha“ meditsiini ja arhitektuuri ajaloolisest sidemest ning kaasavama ruumiloome vajadusest

LILLI LUUK: Millest mõtled, kirjanik? Mida surnud tahavad?
Sündis sõja ajal ja suri sõja ajal.
Elu saab ka niimoodi ühte lausesse kokku võtta. Ega mina taolist ajajoont kohe ära ei tabanudki, selle sedastas tema vend, ise sündinud rahu ajal, küll napilt, noore rahu ajal. Sügisel, hingedeajal, mõtlen surmast rohkem kui muudel aegadel, lauseid, mis elu võimalikult täpselt edasi annaksid, neid otsin iga päev.

Joonas Veelmaa luulesalv
Kristjan Raua nimeline kunstipreemia

Arvustamisel
Douglas Murray „Hulkade sõgedus“
Jelena Tšižova „Naiste aeg“
Mariana Leky „Mida siit näha võib“
maailmamuusikamess ja esitlusfestival WOMEX
Viljandi kitarrifestival
TABi kuraatorinäitus „Söödav“
„Lennart. Pöördtooliaastad“