Sel reedel Sirbis

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

IRIS OJA: Palju õnne, kallis Galina!
Just tänu meie muusikutele ja publikule, ümbritsetuna meie armastuse ja toetusega, tunneb Galina Grigorjeva end Eesti heliloojana.
Kontsert „Avasta! Helilooja Galina Grigorjeva 60“ 26. XI Estonia kontserdisaalis. Eesti Rahvusmeeskoor, Theodor Sink (tšello), dirigent Mikk Üleoja, Hortus Musicus, kunstiline juht Andres Mustonen. Kavas Galina Grigorjeva teosed.
Galina Grigorjeva on sündinud Simferopolis, õppinud Peterburis ja Tallinnas, elanud siin ka suurema osa oma heliloojaelust ning mõni aasta tagasi kolis ta Helsingisse. Seega, kuigi oleme harjunud pidama teda Eesti heliloojaks, on tema kultuuritaust ja isiksus hoopis laiema diapasooniga. Võimalik, et just seetõttu erineb tema loominguline keel meil sündinud loojaist küllalt palju. Grigorjeval on õnnestunud võtta kõigest parim: sünnipärane temperament, slaavi kultuuri sügav tundmine ja taju, tipptasemel haridus ning meie moodsad arengusuunad ja võimalused.

TANEL VALLIMÄE: Reformierakonna ja EKRE vastandus
Vastandades end valimisvõitluse käigus maksudebattide jms asemel EKRE-le on tagajärjeks just selliste vaadete esile kerkimine, mille vastu Reformierakond ise võitleb.
Polariseerumine valimiste eel on Eesti poliitikas tavaline. Pikki aastaid olid kaheks suureks vaenupooleks Reformierakond ja Keskerakond ning debattide põhiküsimuseks sai see, mida arvatakse Venemaast ja Putini poliitikast ning kuidas nähakse rahvussuhteid eestlaste ja venelaste vahel. Muud erimeelsused jäid nende teemade varju. Nüüd on tekkinud uus vastandus, mis pealtnäha kujutab endast liberalismi ja konservatismi võitlust, kuid on palju ohtlikum kui kõik varasemad vastandused.

MARE MÄTAS: Mjõllas tulite, mjõllas ää lähete?
Mjõllas tulite, mjõllas ää lähete?, on iga kihnlase esimene küsimus, kui ta kohtab oma saarel võõrast. Sellele küsimusele on tähtis kiiresti või esimesel võimalusel vastus saada, sest võõra kohalolekuga kaasneb üldjuhul pinge, vastutus ja mure ning ka selgusetus, miks ta üldse siia tuli, ja see üritatakse välja uurida järgnevate küsimuste abil. Kui on teada, mjõllas ää lähete, saabub pingelõdvendus, selgus ja teadmine, millal saab taas oma asjade kallale asuda ja tavapärast elu edasi elada.

ANNIKA VALKNA: Esindushoone kuurordi riismete vahel
Haapsalu linnavalitsuse uue hoone kavandamisel on valitud süsinikurohke tee.
4. oktoobril potsatas mu e-postkasti Eesti Arhitektide Liidu pressiteade „Haapsalu linnavalitsuse uue hoone arhitektuurivõistlus“. Mis saaks ühele arhitektisüdamele olla ihaldusväärsem kui kavandada oma sünnilinna linnavalitsuse hoone. Süüvisin konkursitingimustesse, et saada selgust, mida tahetakse, miks tahetakse ja millised on kitsendused.

ANGEELIKA PÄRNA: Ruumiloome tulevik linnaarhitekti pilguga
Ka Eestis on arhitekte ja maastikuarhitekte, kes peavad keskkonnajälje vähendamist tähtsaks.
23. novembril toimus Viimsi Artiumis Eesti Arhitektide Liidu korraldatud, paraku mitu aastat edasi lükatud rahvusvaheline konverents „Rohepöörde väljakutsed ruumiloomes“, mis tõi värskesse blackbox’i kokku peale meie oma esinejate ka mõned välismaalt. Alati on huvitav teada saada, mida mujal tehakse, mis on prioriteet, mida hinnatakse ning millises suunas liigutakse. Sellest et vanamoodi enam elada ei saa, on vist igaüks aru saanud.

BARBI PILVRE: Naiste emantsipatsioon Eesti NSVs ja Taanis – kaks maailma plakatite kaudu
Filmirežissöör ja kirjanik Kadri Kõusaar, kunstnik, EKA professor Liina Siib ja Taani radikaalfeminist Lisbeth Jørgensen vestlesid naiste emantsipatsioonist Ida- ja Lääne-Euroopas.
Näitus „Naised plakatitel“ Maarjamäel Eesti Ajaloomuuseumis kuni 21. V 2023.
Kas aastatel 1945–1990 Nõukogude võim emantsipeeris eesti naised või oli see aeg okupatsiooni tingimustes ainult viletsa olme vaevaline üleelamine, topelttöökoormus palgatööl ja kodus ning ideoloogiline ajupesu naiste iseseisvuse teemal üdini patriarhaalses süsteemis?
Nõukogude Eesti, Hiina ja Taani naisõiguslike plakatite näitusel Maarjamäe lossis enne peatselt algavat mõttevahetust ringi vaadates tegin juttu kunstiakadeemia professori Liina Siibiga ja ühtäkki jõudsime ühiste lapsepõlvemälestusteni: meil on sama sünniaasta ja mõlemaid oli murdeeas tiivustanud vene nõukogude kirjaniku Jelena Iljina raamat „Neljas kõrgus“ (1967, viimast korda ilmus eesti keeles lausa 1985!) ja selle peategelase Gulja Koroljova arengu, eneseületamise, edu ja hukkumise lugu.

EERO EPNER: Filmihuvilise palve
Eestil on täiesti puudu oma kirjalik filmiajalugu. Kuidas me saakski oodata Eesti filmist lugupidamist, kui Eesti film ise endast lugu ei pea?
Elu sättis ennast sellisel moel, et pidin hiljuti tegelema natuke Eesti filmi viimase 50 aasta ajalooga. Ühelt poolt oli see rõõmustavalt kerge. Kõige tähtsam – filmid – on kenasti kõik alles ja tutvusi kasutades on neid võimalik näha. Tõsi, väikeselt ekraanilt ja nii edasi, aga kuna elame niikuinii vingumise ajastul, siis jätaks selle nüansi hetkel kõrvale. Rõõmustagem, et kunstiteosed on alles – erinevalt teatriajaloost, kus kõik kaob juba poolteise tunniga.

MOONIKA SIIMETS: Üks avaldamata vestlus Lembit Ulfsakiga II
On inimesi, kellega kohtutakse elus põgusalt, kuid neid hetki on võimatu unustada. Minu jaoks on selline mees Lembit Ulfsak, kes saatuse tahtel oli mu kõige esimene näitleja koolitööna valminud lühimängufilmis „Deus ex machina“ (2005).

KARMEN JUHKAM: Performatiivsus ja transgressioon
Kui mõnda reeglit rikkuda, peab tabama õige hetke ning ka teadma, mis mõjub reegli rikkumisena ning mida täpselt rikkuda tahetakse.
Oktoobril keskel korraldati Tartus Põhjamaade Teatriuurijate Assotsiatsiooni, Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse ning Tartu ülikooli teatriteaduse õppetooli ühine aastakonverents „Performatiivsus ja transgressioon“, millest võttis osa ligi sada huvilist. Konverentsil kõneldu võeti kokku vestlusringis, kus osalesid Anneli Saro, Riina Oruaas, Hedi-Liis Toome, Monika Jašinskaitė ja Karin Allik Tartu ülikoolist, Madli Pesti Eesti muusika- ja teatriakadeemiast, Hanna Korsberg ja Pirkko Koski Helsingi ülikoolist, Janne Risum Aarhusi ülikoolist, Zane Kreicberga Läti kultuuriakadeemiast, Lauma Mellēna-Bartkeviča Jāzeps Vītolsi nimelisest Läti muusikaakadeemiast, Ildikó Sirato Ungari tantsuülikoolist ning Steve Wilmer Dublini Trinity kolledžist.

JOOSEP SUSI, INDREK OJAM: Suitsu nurk XVIII Maarja Pärtna „Süvik“
1) Sellel maal pole kõrgusi, kuid on sügavikud: rabajärvede külmad põhjad, traumade pimedad karstikoopad, looklevad kaevanduskäigud kivi sees. 2) Kitsa kaevusuu kohal, mille süvik varjab unustatud asju, kõnnin mina mööda nõrka niiti nagu ämblik, kes ei tea veel, millist võrku ta koob. 3) Aga all hämaras põhjas ergavad varemed – nende vahel seisab vanaema kümneaastase tüdrukuna. 4) Ta on tulnud isaga pärast sõda tagasi kodukülla ja seisab maja ees, millest on alles jäänud vaid kahe astmega trepp ja selle kohal kõrguv tühi uksepiit. 5) Toapõrandal haljendab rohi. 6) Palju aastaid hiljem, kui ta on suurema osa elatud elust unustanud, astun sellest uksest välja mina.

Kriitikaauhinna kandidaadid aastal 2022

ANDRUS KASEMAA: Millest mõtled, kirjanik? Sõdurivöö ja surematu sall
See aasta on olnud hullumeelne: olen jõudnud nii paljudesse kohtadesse ja külastanud nii paljusid vanu tuttavaid. Nii palju on olnud teha ja nii paljut tahaks veel uurida. Palju lugusid on sellest suvest ja sügisest jäänud mu sisse. Tunnen end mesitaruna, täis lugusid ja teekondi.
On meeles üks sügisõhtu. Olin taas rännakul. Mulle meeldib mööda kodumaad rännata, külastada vanu sõpru, tuttavaid paiku, eriti muidugi oma koduküla Peipsimaal. Jälle kohal. Rändamas nagu Nipernaadi.

Arvustamisel
Charles Eisensteini „Kliima“
Francis Fukuyama „Identiteet: väärikuse nõudmine ja kibestumise poliitika“
S. I. Hayakawa ja Alan R. Hayakawa „Keel mõttes ja teos“
Piret Põldveri „Hoog“
Hanneleele Kaldmaa „Sinustki võib saada fossiil“
Eesti muusika nädal
varajase muusika festival „Tallinn feat. Reval“
näitused: „Kunst või teadus“, Kristi Kongi ja Mare Vindi „Selleks, et tajuda valgust, pead sulgema silmad“, Laura Põllu ja Andres Toltsi „Ühised jooned, jääkaru ja elevant“
Rimini Protokolli ja Vaba Lava „100% Narva“
lavastus „Lause lõppu jõudes oleme unustanud, kust see algas“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht