Sel reedel Sirbis

„Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?“, Merle Karro-Kalberg vestleb Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti paviljoni kuraatoritega Tanel Vallimäe, „Demokraatia ja valimislubadused“ Margus Lattik, „Kas me vajame diskrimineerimist?“ Sulev Iva, „Võru keelest võrokeste kongressi taustal“ Siim Aimla, „Mõlgutusi Eesti rütmimuusikahariduse käekäigust“ Evelyn Grzinich, „Kultuurikompassist“ Ülar Allas, „Kvantarvutid lahendavad probleeme ja tekitavad uusi“ Ülevaade Cannes’i filmifestivalist Maarja-Liisa Vokksepp, „(Ühis)meediapädevus koolis“ Intervjuu New Yorgi kuraatori ja kunstniku Kendal Henryga Gesheri teatri direktor Jelena Kreindlina ja lavastaja Rimas Tuminasega Esiküljel Veneetsia arhitektuuribiennaalil avatud Eesti paviljoni „Kodupeatus“ kuraatorid Aet Ader, Mari Möldre ja Arvi Anderson. Foto Piia Ruber

Esiküljel Veneetsia arhitektuuribiennaalil avatud Eesti paviljoni „Kodupeatus“ kuraatorid Aet Ader, Mari Möldre ja Arvi Anderson. Foto Piia Ruber

Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht? Merle Karro-Kalberg vestles Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti paviljoni kuraatorite Aet Adra, Mari Möldre ja Arvi Andersoniga
Novembri lõpuni on Veneetsia arhitektuuribiennaalil avatud Eesti paviljon „Kodupeatus“, kus püütakse isiklike kogemuste kaudu jõuda eluasemepoliitika tagamaani.
Mida on kodu väärt? Kas elu peab olema kasumlik? Kas arhitektuur on peavari kehale või rahale? Nii küsivad arhitektid Aet Ader, Mari Möldre ja Arvi Anderson sel aastal XVIII Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti paviljonis. Ekspositsioon on üles seatud ühes Veneetsia kolmetoalises üürikorteris. Rahvuspaviljonide aia müüri taga ootavad väikesel Veneetsia põiktänaval Eesti etenduskunstnikud linna elanikke ning külastajaid oma koju külla, et nad saaksid korraks biennaali saginast aja maha võtta.

TRIIN OJARI: Elevant toas ehk Arhitektideta Veneetsia biennaal
Kui seni on Veneetsiasse tuldud arhitektilt-arhitektile sõnumeid lugema, maalides kujutelma ebavõrdsust vähendavast arhitektist, siis seekord näidatakse, et tulevik on mujal, Aafrikas.
Veneetsia XVIII arhitektuuribiennaal „Tuleviku laboratoorium“ Giardini aias, Arsenales, Forte Margheras ja valitud paikades üle Veneetsia kuni 26.XI. Peakuraator Lesley Lokko.

TANEL VALLIMÄE: Demokraatia ja valimislubadused
Valija annab EKRE võimuletuleku kartuse tõttu Reformierakonnale ja tema koalitsioonipartneritele praegu palju andeks. Aga kui kaua ta seda teeb?
Viimastel riigikogu valimistel suure hulga valijate toetuse pälvinud ja koos Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga võimule pääsenud Reformierakond toob oma tegevusega poliitikakommentaatoritele taas ise teemad lauale. Just nii, nagu toimus 2021. aasta jaanuaris, kui Reformierakond pärast vaheaega uuesti võimule oli pääsenud. Siis tekitasid suuri vaidlusi partei kärpekavad. Seekord aga, vastupidi, on tuliste debattide põhjuseks maksutõusud ning uute maksude kehtestamise plaanid.

MARGUS LATTIK: Kas me vajame diskrimineerimist?
Kui ühiskonnas pole enam olemuselt stabiilseid identiteete, ei ole ka rolle üksteise suhtes ja seega pole ka enam orgaaniliselt toimivat struktuuri.
Kas diskrimineerimist on vaja? Küsimus võib kõlada retoorilisena, võib isegi näida, et see on iroonia. „Mida on siin üldse arutada,“ ütleb õigluse hääl. Kas pole mitte meie ajastu üks määravaid tõdemusi just see, et diskrimineerimine on pahe, millest peab vabanema? Tahetakse olla vaba kellegi eelarvamuslikust piiramisest, väljajätmisest jne. Ometigi olen aja jooksul üha enam veendunud paljude mõistete mitmetahulisuses ja „diskrimineerimine“ pole siin erand. Sügavamasse tähendusse süvenemata on alati oht heita piiravaga ühes kõrvale ka see, mis on tegelikult abiks.

SIIM AIMLA: Mõlgutusi Eesti rütmimuusikahariduse käekäigust
Neis koolides, kus on olnud ja on tugevad rütmimuusika eestvedajad ning juhtkond on seda valdkonda soosinud, mõistetakse, et sellealane haridus ei kuulu madalamasse klassi.
Mõlgutades mõtteid Eesti rütmimuusikahariduse käekäigust, tuleb veel kord selgitada rütmimuusika mõistet.

JOOSEP SUSI: Kaplinski kohalolu
Jaan Kaplinski stipendiumi pälvis Kristel Algvere, kes kavatseb uurida eestlaste ebakindlust oma emakeeles, selle määra, seoseid ja põhjuseid.

Luulesalv. Lavaluuletaja Murca
11. mail selgus Tartu prõmmumeister. Esikohale tuli Murca, kes on slämmidel osalenud juba ligi kümnendi. Teisele kohale tuli Silver Sepp ja kolmandale Mihhail Boitsov. Siinkohal paar Murcale Tartu finaalis edu toonud luuletust.

SULEV IVA: Võru keelest võrokeste kongressi taustal
Võrokeste ja Eesti keelenõukogu ettepanekutest võiks sündida võrokeste organisatsioonide, omavalitsuste ja Eesti riigi tõsine koostöö, et jääks ellu võru keel ja teisedki lõunaeesti keeled.
Oma esimesel kongressil võtsid võrokesed vastu olulised otsused oma keele, rahva ja maa staatuse ning kaitse kohta. Teades võru keele kriitilist seisu, võib tõdeda, et sellise esinduskogu ja otsuste järele on olnud vajadus juba aastakümneid. Et kongress nüüd lõpuks toimus, on suuresti Ukraina sõja mõju. Sõjaõuduste tõttu on kerkinud teravalt päevakorrale Eesti kaitsevõime tugevdamine ja selleks suuremate kaitseväe harjutusalade rajamine. Selle tõttu, et harjutusala on kiirustades ja võrokestega kokku leppimata plaanima ja rajama asutud Nursipallu, otse Võrumaa südamesse, võrokeste pealinna Võru külje alla, ilma muid võimalusi tõsiselt arutamata ja mõjusid igakülgselt hindamata, on võrokeste seas maad võtnud terav kõrvalejäetuse, ülekohtu ja ohutunne. See on sundinud seni väga vaoshoitud rahva lõpuks enda kaitseks tõsisemalt välja astuma.

Eleegia rongijaamas, kus rongid ei peatu. Maris Johannes vestles Gesheri teatri direktor Jelena Kreindlina ja lavastaja Rimas Tuminasega
Gesher tähendab ivriidi keeles silda. Üks kord on see Iisraeli sillapea juba Eestisse jõudnud, kui 2004. aasta „Talveöö unenäo“ festivalil etendati Salme kultuurikeskuse laval Isaac Bashevis Singeri romaani „Ori“ järgi tehtud lavastust. See teatriõhtu avas silmad, oli kui sissejuhatav õppetund juudi kultuuri. Lavastanud oli selle Gesheri teatri kunstiline juht Jevgeni Arje, kes asutas selle koos oma õpilastega Tel Avivis 1991. aastal. Tegu oli Vene teatrikooli kasvandikega. Tean, et Adolf Šapiro on seal lavastamas käinud. Nüüd on Iisraeli jõudnud teine laine teatripagulasi, kes mõistnud hukka Venemaa kallaletungi ja valinud emigratsiooni tee. Gesheri teater tuleb uuesti Tallinna publiku ette 3. ja 4. juunil Rimas Tuminase lavastusega „Ära vaata tagasi“, Vene teatris antavatel etendustel on sünkroontõlge eesti keelde. 

EVELYN GRZINICH: Mobiilsus, spontaansus ja koostöö
IV rahvusvaheline foorum „Kultuurikompass“ Eesti Rahva Muuseumis ja TYPA trüki- ja paberikeskuses 18. ja 19. mail.
Esimest korda kahepäevasena toimunud foorumil „Kultuurikompass“ käsitleti mobiilsust kultuurisektoris. Tartusse Euroopast ja Ameerikast kokku tulnud kultuurikorraldajad, loovisikud ja poliitikakujundajad otsisid vastuseid küsimusele, mis takistab piiriülest kultuurivahetust. Foorumi pealkiri „Kas kultuur tunneb piire?“ võimaldas läheneda mobiilsuse teemale mitme vaatenurga alt. Programmi oli koostanud Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 koostöös Eesti Loomeresidentuurid MTÜga.

Loovisikud linnavalitsusse aastaks tööle. Maarin Mürk vestles Kendal Henryga
Kendal Henryl, kes oli üks foorumi „Kultuurikompass“ esinejatest, on töökogemust kunstiprojektidega avalikus ruumis juba ligi 30 aastat. Praegu puutub ta New Yorgi linnavalitsuse kultuuriasjade osakonna avaliku kunsti voliniku abina kokku paljude programmidega, nagu näiteks protsendikunst, „Linna lõuendid“ (kunsti tellimine ehitusplatse ääristavatele ajutistele seintele ja bänneritele), lisaks töö monumentide ja avalike asutuste ehk raamatukogude ja koolidega ning palju muuga. Vestlesime aga lähemalt residentuuriprogrammist, mis toob loovisikud linnavalitsuse osakondadesse aastaks tööle (New York City’s Public Artist in Residency ehk PAIR).

ÜLAR ALLAS: Kvantarvutid lahendavad probleeme ja tekitavad uusi
Kvantarvutid on üks füüsika ja arvutiteaduse kõige põnevamaid ja keerukamaid uurimisvaldkondi.
Teadus- ja arendustegevuses võiksid kvantarvutid tekitada tõelise revolutsiooni. Ühtlasi tuleb tagada, et ettevõtted, valitsused ja avalikkus oleksid kvantarvutite võimalustest ja nendega kaasnevatest riskidest teadlikud. Vaid nõnda saab valmistuda tulevikuks – nii heaks kui halvaks.

TRISTAN PRIIMÄGI: Meistrite kaksiknädal
Cannes’i filmifestivalil oli tänavu üllatavalt palju kunstiliselt erakordseid filme, mis kindlasti figureerivad igasugustes tabelites nii aasta lõpus kui ka kaugemas tulevikus.
Cannes’i rahvusvaheline filmifestival 1. – 27. V 2023.
Selline suur ja mõjukas üritus nagu Cannes’i filmifestival toob endaga kaasa lugematul hulgal kõrvalmõjusid ja lisatähendusi, nii et neid on päris keeruline panna mingisse vormi, aga mulle jäi tänavuste sündmuste valguses silma, et suur osa neist võitlustest ja vaidlustest on kuidagi seotud naise ja tema rolliga filmitööstuses.

MAARJA-LIISA VOKKSEPP: (Ühis)meediapädevus koolis
Ühismeedia sügavam käsitlemine on tähtis, et suunata õpilane kriitiliselt analüüsima, kelle või mille mõjusfääris ta on.
Viimaste aastate üha sagedasemate inforünnakute ja väärinfo leviku tõttu pööratakse tähelepanu ka meediapädevuse arendamisele: kriitiliselt mõtlev ja analüüsiv inimene oskab eristada tõde valest. Meediamaailm on aga niivõrd palju muutunud, et ka õpetaja, maa sool, võib infohägusse eksida, suutmata tõde valest eristada, ning näha ühismeedias vaid suhtluspaika.

Arvustamisel
Owen Matthewsi „Häving. Lugu Putini sõja telgitagustest“
„Omandireform Eestis: Õig(l)us, majandus, inimene“
Eduard Vilde „Mööda maad ja merd“
Richard Wagneri „Lohengrin“ Estonias
Euroraadio džässiorkestri kontserdid Kaunases ja Vilniuses
kontsert „Interpreetide vaba lava“
Veneetsia XVIII arhitektuuribiennaal „Tuleviku laboratoorium“
Kristina Õlleki näitus „Hüpoksilise lima ja troopilise lubja vetes“
Eesti Draamateatri „Teoreem“
Eesti Draamateatri „Bertod ja Agnes“ ning „Unistaja“
Kellerteatri „Liblikapüüdja“
mängufilmid „Blackberry“ ja „Air“