Sel reedel Sirbis kriitikakunst

OTT KARULIN: Kriitikukvarteti tekstidžäss

Kriitikakunstist on ikka räägitud – Sirpki on kord aastas selletemalise erinumbri teinud. Tavaliselt arutavad kriitika hetkeseisu ja kriitikuks olemise üle siiski ühe valdkonna inimesed omavahel, justkui oleks arvustatava eriala spetsiifika olulisem kriitika kui autonoomse tegevusvälja printsiipidest. Muu hulgas soovist eelnev kahtluse alla seada sai kokku kutsutud vestlusring, kus osalesid kunstikriitik Heie Treier, muusikakriitik Maria Mölder, filmikriitik ja Sirbi toimetaja Tristan Priimägi ning siinse loo kokkukirjutaja – teatrikriitik ja Sirbi toimetaja.

 MERLE KARRO-KALBERG: Hall ja lõpmata tee

Reidi tee praegune lahendus paljastab suhtumise elukeskkonna planeerimisse.

Postimehe küsimusele, kas Tallinna Reidi tee projekti tuleks muuta, vastas 80 % osalejatest: „Jah, jalakäijate pääs mere äärde tuleb paremini lahendada. Reidi tee ümber lahvatanud tulisest diskussioonist jääbki eredaimalt meelde linna merele avamise teema, kuigi vestlustes, aruteludes, artiklites ja intervjuudes avatud probleemistik on palju mitmekihilisem.

PILLE-RIIN LARM: Kriitikakildude kaleidoskoop

Kirjanduskriitika võiks rohkem katsetada uusi žanre, tehnikaid, ilmumispaiku jne.

Siia pidanuks tulema ülevaade 2015. aasta kirjanduskriitikast, aga ma ei saanud sellega hakkama. Miks?

Ennekõike sellepärast, et kirjanduses võib vahel olla raske eristada mingit perioodi. Ka praegune „kriitikast mõtlemise ajajärk” on ühe aasta piire ületav nähtus. See läks käima juba 2014. aastal „Kriitilise olukorra” vestlussarjaga, sai mullu hea hoo sisse ning kahtlemata jätkub. Ja mitte ainult kirjanduses – „OP” valib oma saate mõjukaimat kriitikut, parasjagu käib muusikakirjutiste võistlus jm.

Teiseks olen ise liiga sügavalt kriitikaasjades sees selleks, et suuta toimuvat erapooletult hinnata. Olen küll läbi lugenud pea kogu ilmunu, aga puudub distants selle suhtes.

MADIS JÄRVEKÜLG: Kuidas Koit Toome end Vanemuises kultuurilehte rehabiliteerib

Väljaannete kuuluvus ühele või teisele poole piiri nii vaadeldava eelistatuma objekti (nt popmuusika – klassikaline muusika, album – kontsert) kui ka käsitluslaadi lõikes on eesti muusikaajakirjanduses eri lehtede puhul selgelt avalduv. Laias laastus võib käsitletava järgi ühte gruppi koondada kultuurilehe Sirp ja ajakirjad Muusika ning Teater. Muusika. Kino (TMK) ning teise gruppi kultuurilehe Müürileht, päevalehed ja Eesti Ekspressi Areeni.

Neid rühmi võib Pierre Bourdieu väljade teooria (1993)  kohaselt vaadelda kui kaht autonoomset kultuurivälja või autonoomseks väljaks pürgijat. Alternatiivselt võib kogu muusikaajakirjandust vaadelda ühel väljal. Väljaanded on agendid, kes end välja- ja võimusuhteid kujundades positsioneerivad ning selle käigus legitimeerivad mingite kriteeriumide alusel teatud tüüpi muusikalisi nähtusi.

VALLE-STEN MAISTE: Vajame avarapilgulisemat ja põhjalikumat muusikakriitikat

Nordtradi jm põhjal otsustades on etnovallas sisu ja agendat küll ning pigem ei suuda eesti muusikakriitika tulla järele etno väljakutsetele, mitte vastupidi.

Paari aastakümne eest kogesin ühel muusikalisel kevadüritusel Tartus, kuidas Maie Parriku ülesastumine kutsus omaaegsetes levipäevade veteranides esile nördimuse. Kui praegu mõni nüüdishelilooja nimetatud heli- ja sõnakunstniku loomeilma kallal nokitsema asuks, reageeriks vaimne koorekiht ehk pigem mõõduka huviga. Oleme edasi jõudnud ajast, kus Philip Glass võttis David Bowie’ plaatide järgi teha sümfooniad „Heroes“ ja „Low“ või Erkki-Sven Tüür seadistas elitaarrokkar Riho Sibula levipalu. Eesrindlikud heliloojad ulatavad Eestiski käe juba ka cool´imatele punkaritele.

REET VARBLANE: Igal sõnal on kaal, väljendil tähendus

Dorothea von Hantelmann lõpetas möödunud neljapäeval oma avalikule loengule “Miks on näitustest saanud moodne rituaal?” järgnenud seminari kriitilise märkusega näitusetekstide kohta. Kasseli kunstiakadeemia professor oli veendunud, et vaatajat ei tohi alahinnata ning et akadeemilise ja argise kõnepruugi segakeeles kirjutatu pigem heidutab kui abistab vaatajat ning et kunstnikul peaks olema õigus sellisest tekstist keelduda. Kuigi ta lisas mitte just kõige rõõmsamalt, et ega kunstnik institutsionaalse (ülem)võimu vastu ei saa.

AIRI TRIISBERG: Uus põlvkond, vanad probleemid 

Ei ole juhus, et produktsioonile ja kaubastamisele orienteeritud kunstielus haihtub järk-järgult poliitiline agentsus.

Eesti kaasaegse kunsti institutsioonides on viimastel aastatel toimunud ulatuslik põlvkonnavahetus, kõige silmapaistvam osa sellest on olnud uute juhtide ametisse asumine. Näiteks 2013. aastal vahetus juht lausa kolmes institutsioonis: Tartu Kunstimuuseumi direktoriks sai Rael Artel, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juhatajaks valiti Maria Arusoo ja Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi direktori kohale asus Kai Lobjakas. 2015. aastal valiti Tallinna Kunstihoone juhatajaks Taaniel Raudsepp ning EKKMi tegevjuhtideks said Marten Esko ja Johannes Säre. Laiemalt võiks sellesse loetellu arvata ka Maria-Kristiina Soomre asumise kultuuriministeeriumi kunstinõuniku ametikohale 2011. aastal, Karin Laansoo, kes on juhtinud Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskust selle loomisest peale 2012. aastal, või juhivahetuse kunstnike liidus 2013. aastal, kui selle presidendiks valiti Vano Allsalu ja asepresidendiks Elin Kard.

MARTIN AIDNIK: Öine ülestõus Pariisis

Ühiskonna muutmine eeldab utoopilist kujutlusvõimet, mille abil sünnivad uued arusaamad avalikust hüvest ja ühiskonnast, kus tarbimiskeskne individualism ei domineeri.

Euroopas on ka poliitilises plaanis talv seljataga. Hiljuti avalikkuse ette tulnud Panama dokumendid on ajendanud meeleavaldusi jõukaima kihistuse mahhinatsioonide vastu Islandis ja Suurbritannias. Iseäranis tähelepanuväärsed on aga Pariisis jm Prantsusmaal spontaanselt esile kerkinud eliidikriitilised rahvakogunemised, mida on hakatud kutsuma öiseks ülestõusuks (Nuit Debout). Prantslaste uus põlvkond on hakanud oma riigi tuleviku osas kaasa rääkima. Varaste hommikutundideni linnaväljakutel toimuvate aruteludega soovitakse poliitikategemine ametlikelt institutsioonidelt käest võtta. Distantseeritud ja paljuski illusoorse esindusdemokraatia asemele on tulnud diskussioon ja solidaarsuse vaim, mis peaks tekitama resonantsi kõikjal Euroopas.

IMMO MIHKELSON : Vaiksete detsibellide võlu

Miks peaksime teadma, kes on Maarja Nuut ja kuidas kõlab tema CD „Une meeles“?

Ilmus uus eesti muusiku heliplaat, ports hoolikalt välja mõeldud, hoolega kuuldavaks tehtud ja arvatavasti ka armastusega kuulajale ulatatud muusikatükke. Läikiv kettake paeluvalt kujundatud ümbrisega karbis ootab kannatamatult hetke, mil saab sahinal libiseda CD-mängija või arvuti sisemusse, et vabastada endast helid.

Ootusärev inimene on aga kuulamise hetke igatsenud, ta on plaati käes hoidnud, seda silmapilgu või kaks silmitsenud ja ehk mõned selgitavad sõnadki kaanelt lugenud. Ta avab karbi, võtab kettakese sõrmede vahele ja libistab selle masinasse … Ta elustab muusika.

TRIIN PITSI: Kalaranna juhtum kui kodanikuaktivismi proovikivi

Arutelu Tallinna merele avamise üle ei saa vaibuda enne, kui linn on mereäärega tõepoolest parimal viisil kokku liidetud.

Üle kümne aasta kestnud Kalaranna saaga ja Telliskivi seltsi võitlus lauge rannajoone ja liivaranna eest on jõudnud lõppfaasi: kompromiss arendaja Pro Kapitaliga on saavutatud. Hulgalise ebaselguse tõttu saab kokkuvõtte asemel teha siiski pigem vahekokkuvõtte, sest sellesse loosse lisandub kindlasti veel peatükke.

TOOMAS PAAVER: Aeglased sammud vaherahuni Kalarannas

Sõlmisime selle aasta märtsis koos Juho Kalbergiga Telliskivi seltsi nimel Pro Kapital Eestiga Kalasadama detailplaneeringu osas lepingu vaidluste lõpetamiseks. Muu hulgas saime ka lubaduse, et pärast planeeringu kehtestamist tehakse praegusesse piirdeaeda juurde kaks väravat, kust lähiaastatel enne ehitamist Kalaranda pääseb. See ajutine aed polegi tegelikult väga oluline, kuigi mõjub häirivalt. Palju olulisem vaidluskoht on olnud ühe erilise rannalõigu kaugem tulevik. Kuigi  temaatika on olnud järjepidevalt avalikkuse ees, vedasid seda vähesed entusiastid. Muudel huvilistel on tervikpilt rohkete muutuste virvarris aastatega tõenäoliselt hägustunud. Seepärast teen siinkohal lühiülevaate vahepealsest tööst ja edusammudest, mis viisid leppimiseni ning lubavad Kalarannale head tulevikku.

KURMO KONSA: Elusolendid kultuuri kallal

Biokahjustused mõjutavad nii mäluasutustes säilitatavaid objekte, hooneid, sisustust kui ka töötajaid ja kasutajaid.

Inimeste ja teiste elusolendite suhted on vägagi mitmekesised, elame ju planeedil Maa kõrvuti kümnetesse miljonitesse liikidesse kuuluvate elusolenditega, kellest enamik on siia ilmunud ammu enne inimesi. Paljud neist on meile kasulikud, suur hulk ka ebameeldivad või lausa ohtlikud. Siiski jääb enamik elusolendeid inimesele märkamatuks. Kui lähedases, isegi intiimses kontaktis me teiste elusolenditega oleme, selgub kas või siis, kui vaatame inimese sees ja peal elavaid organisme.

Arvustamisel

2 × Estonia „Luikede järv“

John Rawlsi „Õiglus kui ausameelsus. Taasesitus.“

Jaan Unduski luhtunud reisikiri „Teekond Hispaania“

Eugen Ruge romaan „Cabo de Gata“

Eesti muusika päevad „Roheline heli?“

Jaanus Samma „Esimehe lugu“ Okupatsioonide muuseumis

Tallinna Linnateatri „See hetk“ ja Vanemuise „Öörändurid“

Riho Västriku dokumentaalfilm „Bonus Track“