Sel reedel Sirbis muutuv kriitika

MÄRT VÄLJATAGA: Valge mehe allakäik
Teisipäeval toimuvad USA presidendivalimised – või jõuavad oma lõpu algusse. Need on nimelt kestnud juba poolteist aastat ning – arvestades ühe kandidaadi mõistaandmisi, et ta ei pruugi kaotust aktsepteerida – lõpptulemuse kinnitamine võib võtta aega. Tänavune kampaania on jõudnud kummutada mõned politoloogia käibearvamused. 2008. aastal pälvis suurt vastukaja John Zalleri, Hans Noeli jt raamat „Partei otsustab“ („Party Decides“), kus väidetakse, et presidendikandidaadid pannakse Ameerikas alati paika parteide tagatoas juba enne eelvalimisi ning küsitlustes väljenduv lihtliikmete arvamus ei loe või on kujundatav. Loeb see, kelle poolt on partei ladvik ja sponsorid. Donald Trumpi fenomen aga kummutab selle reegli: mitte keegi vabariikliku partei ehk GOPi ladvikust pole soovinud tema saamist presidendikandidaadiks. Kuid demokraatia toimis. Paraku.

MADE LUIGA:  Kriitikast, subjektiivselt
Ei oleks midagi lahti, kui asendada „kriitika“ lõplikult sõnaga „retseptsioon“ ehk „vastuvõtt“.
Olen viimastel aastatel läbi lugenud rohkem raamatuarvustusi kui kogu varasema elu jooksul. Lugesin läbi üsna kõik, mis avalikult saada oli: Vikerkaare, Sirbi, Loomingu, ERRi kultuuriportaali, päevalehtedes ilmuvad nupud ja sinna juurde ka ohtralt eriti pakse, siledal siidisel paberil kriitikakogumikke. Kusjuures tähed on sellistes raamatutes veel vanamoodsalt väikesed!
Kui mingi elunähtus hakkab inimese elus niivõrd domineerima, siis endisaegsetes terminites võib seda nimetada „pöördumiseks“. Nagu tõeline ärganu kippusin oma vastseid vaateid usuhullu järjekindlusega igal pool kuulutama. Kogu see kriitika paberil ei ole midagi, võrreldes sellega, milline kriitikatorm valitses mu peas!

KATRE TALVISTE: Kuidas mõista eetilist kirjanduskriitikat?
Rahvusvahelise Eetilise Kirjanduskriitika Assotsiatsiooni konverentsil Tartus avaldus eri kultuuride kirjandusteaduslik ja -kriitiline mõte jahmatavas mitmekesisuses.
Oktoobri algul toimus Tartus Rahvusvahelise Eetilise Kirjanduskriitika Assotsiatsiooni (International Association for Ethical Literary Criticism, IAELC) 6. konverents pealkirjaga „Võrdlev kirjandusteadus, maailmakirjandus ja eetiline kirjanduskriitika“, mille korraldas koostöös selle ühenduse enesega Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsioon. Konverents tõi kokku kaunis eri meetodite, hoiakute ja ootustega uurijaid kolmest maailmajaost. Tegu oli 2012. aastal asutatud IAELC esimese konverentsiga väljaspool Aasiat – neli esimest konverentsi olid toimunud Hiinas, viimane Lõuna-Koreas Soulis.

EPP LANKOTS: Loomeuurimus – kas kunst või teadus?
Kunstnik toob kujutiste kaudu esile materjali ehk ühiskonnas üles kerkinud teemad, kusjuures olulised on nii kunstiline kvaliteet kui ka uus teadmine.
Teadusfilosoof Peeter Müürsepp on arutlenud septembri algul Sirbi teadusküljel tehnika ja teaduse vahekorra üle, markeerides mõned võimalused tehnikast tuleneva spetsiifilise teadmise tüübi mõtestamiseks. Vastukaaluks laialt levinud arusaamale tehnika ja teaduse samasusest on artikli keskmes nende erisused.  Ent niisamuti võiks teadmisteoreetiliste arutluste hulka kuuluda küsimus loomepõhisest teadmisest, kuigi erinevalt tehnikast on (kunstilist) loometegevust harva teadusega seostatud. Pigem vastupidi: neid kahte vaba loometegevusega seotud valdkonda, mille eesmärk on midagi teada saada „inimese, looduse ja ühiskonna ning nende vastastikuse toime kohta“,  on kindlalt lahus hoitud.

KAARIN KIVIRÄHK: Appi, ma vajan armastust!
Konverents „Nalja ei saagi või?“ rahvusraamatukogus 27. X. Korraldatud koostöös Müürilehega rahvusraamatukogu kultuurinädala raames.
Kultuuriajakirjandus on nagu keskmine Vennaskonna kuulaja. Ta oli noor ja huvitav 1990ndatel. Ta pole ikka veel suurekssaanud. Ta usub anarhiasse. Ta igatseb tulesid öös. Ta vajab armastust.

ANDREI LIIMETS: Donald Trumpi filmiriiul
Mõtteid Ameerika lõhestunud ühiskonnast enne peatseid valimisi Ameerika dokkide ja mängufilmide näitel
Kui ameeriklased 8. novembril valimiskastide juures oma otsuse teevad, saab lõpu Ameerika Ühendriikide poliitikaajaloo üks kõige pikemaid, isiklikumaid ja sõjakamaid valimisvõitlusi. Vaatlejad vangutasid pead juba enne ebamugavust tekitanud teledebatte: kuidas saavad kaks kaalule jäänut olla need parimatest parimad, kelle vahel läheb jagamisele maailma kõige mõjuvõimsama poliitiku amet? Pikk ja kirglik vastasseis on surunud pooled sügavale kaevikusse. Usku oma kandidaadi paremusse ei kõiguta ükski skandaal ega vastuolu, kuigi neid kuhjub mõlemale jätkuvalt juurde.

KADRI ASMER: Valgustusajastu ülikool nüüdisaegses linnas
Ülikoolilinnaku asukoht ja arhitektuur peavad soodustama sisulist ja vaimset tööd, lähtuma tudengite ja õppejõudude vajadustest, s.o looma akadeemiliselt inspireeriva keskkonna.
Oktoobri esimesel nädalal tõi Tartu ülikooli kolmepäevane rahvusvaheline konverents „Ülikoolimaastik valgustusajastu valguses“ Eestisse kunsti- ja arhitektuuriteadlasi Venemaast Ameerika Ühendriikideni, Sorbonne’ist Oxfordini. Kuigi konverentsi keskmes oli valgustusajastu, mil sündis n-ö uue ülikooli idee ja sellele vastav arhitektuur, on teema aktuaalne ka praegu: mitmed ülikoolid Eestis ja mujal Euroopas mõtlevad taas oma alusväärtustele ja seavad eesmärke, sh arendavad ja laiendavad ülikoolilinnakute hoonestust.

MARGUS MAIDLA: Doktorandi tee maailmatasemel tippspetsialistiks
Aeg-ajalt kerkivad meedias üles diskussioonid Eesti doktoriõppe korralduslikust efektiivsusest. Mõni nõuab kapitaalseid ümberkorraldusi (vt Eesti Teadusagentuuri uurimistoetuste osakonna juhataja doktor Siret Rutiku käsitlust „Eesti vajab doktoriõppe reformi“) mõni viitab materiaalsele aspektile (vt akadeemik Jüri Alliku vastust Siret Rutikule, „Doktoriõpe vajab raha“) ning mõnikord viidatakse välismaa näidetele (vt professor Maarja Kruusmaa käsitlust „Doktorikraad annab juhiloa, mitte töökoha“). Üks metoodilisemaid käsitlusi doktoriõppest on ilmunud Tallinna tehnikaülikooli teadusprorektorilt prof Renno Veinthalilt TTÜ siselehes Mente et Manu, mis kannab pealkirja „Miks ei edene doktoriõpingud?“. Kuigi tegu on ülikoolisisese käsitlusega, on seal kirjas palju sellist, mida võib pidada teistegi avalik-õiguslike ülikoolide kitsaskohtadeks. Renno Veinthal vaatleb ausalt ja kriitiliselt ülikooli pakutavat juhendamisprotsessi. Kui nõuded doktorantidele on meil suhteliselt selged, siis nõuded juhendajatele sugugi mitte, kindlasti on kõvasti arenguruumi sisetöö meetodites, et doktoriõpet sisulisemaks ja ka nõudlikumaks muuta.

Kolmele küsimusele doktoriõppe süsteemi kohta vastavad  nelja ülikooli teadusprorektorid – Tartu ülikooli teadusprorektor dr MARCO KIRM, Tallinna tehnikaülikooli teadusprorektor professor RENNO VEINTHAL, Tallinna ülikooli teadusprorektor professor KATRIN NIGLAS ja Eesti maaülikooli teadusprorektor professor ÜLLE JAAKMA.

RAIVO STERN: Kosterlitzi-Thoulessi faasiüleminek, Haldane’i pilu, topoloogilised isolaatorid ja ülijuhid – 2016. aasta füüsika Nobeli auhinnast ja selle võitjatest

Selle aasta Nobeli füüsikaauhind määrati tahkiseteoreetikute teadustööle, eelkõige töödele topoloogilistest faasiüleminekutest ja aine topoloogilistest olekutest – nähtustest, mis on aluseks sellistele mateeria eksootilistele olekutele nagu ülijuhid, ülivoolavad vedelikud, õhukesed magnetkiled ja -ahelad. Auhinnatute teadustöö on selgitanud aine käitumist madalatel temperatuuridel ning pakkunud aluse, millelt luua uued materjalid, topoloogilised isolaatorid, mis võiksid muu hulgas võimaldada keerulisemate ja töökindlamate kvantarvutite konstrueerimist.

Arvustamisel:
Festivalid:
IV rahvusvaheline improteatrite festival „Tilt“
Festival „Üle heli“
Arhitektuuri valgustuse ja valguskunsti festival Tartus
Tartu Üliõpilasteatri A-festival
Rahvusvaheline nüüdismuusika festival „Afekt“
V Artishoki biennaal
Konverents „Nalja ei saagi või?“ rahvusraamatukogus
Arno Oja „Kajaloodi vari“ ja Mudlumi „Linnu silmad“
Tartu Uue teatri „Vägi“ ja Zuga ühendatud tantsijate „meeleKolu“
Noortebändide konkurss
Hotell Lydia Tartus
Amedeo Modigliani näitus Helsingi Ateneumis