Sirp 80

Valik tsitaate Sirbi sünnipäevanumbris

Debora Vaarandi,

Sirp ja Vasar 1947:

Lõikuselaul

Mis sa küll, tuuleke, kõrtes nii kahistad?
Miks sa, mu põlluke, mõttesse vajund?
Muret kas meenutad, hallad kuis ahistand,
põletand põuad ja rutjunud rajud?

Oi, sa, mu põlluke, mured on mullused.
Tuul juba kiigutab küpsenud teri.
Päevad nüüd kodumaal päikesekullased,
kõrvuti kuldne ja sinine meri.

Aeg on nüüd tulla, ja aeg on nüüd lõigata
nägusaiks napradeks nurmede vilja.
Hõiskeid nii palju on kaugusse hõigata,
laulusid laulda veel õhtuni hilja.

Kosta, me laul, üle maade ja merede!
Paista, me põlluke, kaugele raale!
Siit saab me lastele, siit saab me perele,
leiba me rahvale, leiba me maale.

Lõikama, lõikama, korjama, koguma!
Kahaneb väli ja kasvavad parmad.
Õnnistab lõikusepäevi me kodumaa,
emana heldena kuldne ja armas.

 

Mati Unt,

Sirp ja Vasar 1988:

Me tuleme tuppa. Meie ees on hulk inimesi ja need tuleb ühendada lavastuseks. Tuleb? Kallis kolleeg, enamasti paraku jah. Siin pole midagi tegemist vabadusega. Masin on käima läinud. Juba määratud palga pärast tuleb seda teha, mitte sellepärast, et tulemus oleks geniaalne. Isegi korraliku, tavalisepoolse etenduse valmissaamine nõuab suurt pingutust. Üks kord võib pooleli jätta. Võib-olla kaks. Kui aga inimene jätab mitu lavastust pooleli, ja teeb seda (vähemalt teistele tundub nii) küllalt kerge südamega, siis peab ta elukutset vahetama.

Mitte sellepärast, et kunstis pole lubatud eksida. Lihtsalt sellepärast, et ega inimesed pole mängimiseks, mis sest, et näitlejad laval „mängivad“. Kui võtta inimeselt mitu kuud ta elust ja ära raisata, on see halb tegu ta vastu, mitte ainult sellepärast, et praegusel ajal peab inimene iga minut visalt tööd rabama – ehkki ka see on mõjuv põhjus. Kui me ei oska temaga midagi teha, ärme teda parem torgime.

 

Juhan Schmuul,

Sirp ja Vasar 1947:

Vana Tallinn on ärevas pidurüüs,
rõõmsaid tuuli tast üle nüüd uhab.
Igast Eestimaa vallast siin lauljaid on koos —
neid kokku on kakskümmend tuhat.

Tuleb laulu, et siniselt taevalaelt
nagu kõue see vastu põrab.
Tuleb laulu, et Lasnamäe hallis paes
pärast pidu võib leida mõrad.

 

Mari Tarand:

Kiirtoidu aeg on käes, kõik tahavad saada lühisoovitusi, imenippe, kuidas elus hakkama saada. Anna üks nipp, kuidas ilusat keelt kõnelda.

Sõprade ringis ja kodus lähtuda oma vaistust ja paremast äratundmisest. Kui oled sellesse keelde sündinud, on sul see vaist olemas, otsi üles ja arenda seda. Igapäevases elus tuleb mängu ka kõnekultuuri küsimus. Lase teisel lause lõpetada ja alles siis hakka rääkima. Ja lugeda, lugeda raamatuid.

Mari Tarandi vastus Maris Johannese küsimusele 2012. aastal, mil ta pälvis Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna. (Sirp)

Kas mõni saade jäi tegemata?

Jäi! Lastesaade „Isaga veduril“. Idee oli aastast 1967. Mu vanaisa oli vedurijuht, aga ma pole temaga veduri peal olnud muidugi. Aga küll oleks tore: väike poiss, kelle isa on vedurijuht. Reporter on kaasas, intervjuu, need taustahelid ja… selline feature. Tol korral seda sõna muidugi ei tuntud. Aga see jäi tegemata ja mu sõber ja esimene õpetaja Helju Jüssi teab küll, mis tähendab, kui ma ütlen „Isaga veduril“. See on selline sümbol teostamata jäänud asja kohta.

Mis veel? Selline saade, kus oleks tänavamuusik, keda on pikalt ja vaiksel n-ö varjatud mikrofoniga lindistatud, ja siis sealt hargneksid jutud temaga – muusika, müümise, pilli, elu teemadel. Seda ma hakkasin isegi tegema nii aastakest kümme-viisteist tagasi. Oma Harju tänava kodus – meil seal Kirjanike Maja ukse peal mängis üks mees klarnetit, väga ilusti mängis. Vahel panin ma maki akna peale ja proovisin, kas jääb lindile. Ükskord ma läksin ja hakkasingi taga rääkima, see oli väga huvitav: selgus, et ta oli kuskilt Tšetšeenia kandist siia tulnud, aga ta mängis näiteks Valgret ka. See on pigem lugu, lihtsalt selline näide – tekib kiusatus, et võiks mingi asja välja arendada …

Kõige suurem projekt, mida ma tahtsin teha, mis jääb igavesti tegemata, aga hea meelega kingiksin need ideed kellelegi … Selle märgusõnaks oleks „asjad“, kuidas nad sind ründavad, ahistavad, neid on nii palju, aga samal ajal nad räägivad, kõnelevad, mäletavad. Sa ei või nendest lahkuda ega neid ära visata. See asja ja vaimsuse vahekord. Võtaks selle Georges Pereci raamatu „Asjad. Üks kuuekümnendate aastate lugu“ (Loomingu Raamatukogu 1968) – vaimustav raamat. Selles numbris on mu vend Juhan kollasega alla jooninud teatud lõigud. Ma isegi töötasin ja mõtlesin, kuidas sellest saate saaks. Sinna juurde intervjuud ja inimeste arvamised – nende omad, kes koguvad asju, kellel on arhiivid, n-ö vaimsed asjad alles.

Mari Tarandi vastus Jürgen Rooste küsimusele 2005. aastal, mil ta lõpetas töö Vikerraadios. (Sirp)

 

Dmitri Bruns,

Sirp ja Vasar 1979:

Kõige tähelepanuväärseim viimaste aastate jooksul projekteeritud hooneist (pean silmas üksnes Tallinna) on minu tugeva veendumuse kohaselt linnahall. Huvitavaks tõotavad kujuneda peapostkontor ja Olümpia hotell. Nimetaksin ka purjespordikeskust, kui seal poleks tegemist hämmastava möödalaskmisega värvilahenduses, mistõttu rajatise arhitektuurne väärtus on kahanenud.

 

Tarmo Soomere,

Sirp 2017:

Kaasaegse mõtlemise mugavustsooni tavapäraseks osaks on harjumus eeldada, et ühiskond toimib ratsionaalselt, austades fakte ja toetudes teadussaavustustele. Tegelikkus on teistsugune. Sisenemine niinimetatud faktijärgsesse, tõejärgsesse või isegi tõepõhjatusse aega on kõigutamas seda eeldust, toomas religioosseid kategooriaid varjust välja ning paigutamas neid kõrvuti tippteadusega – ja neid mõlemaid koos hoopis tagaplaanile.

 

Viivi Luik,

Sirp 2016:

Lubage jagada mõned juhtnöörid, kuidas teie lastest teha ebaküpsed inimesed.

Esiteks, ärge laske oma lastel hetkegi omaette olla. Lõbustage neid vahetpidamata. Kinkige neile nii palju mänguasju, et nad enam mängida ei viitsiks.

Teiseks, ärge oma lapsi kunagi keelake. Ärge neile midagi selgitage. Laske neil loomi piinata ja teisi lapsi hammustada, poodides ja kohvikutes karjuda, keelake neil teretamine ja tänamine. Nalja saab! Pärvärsim ongi, nagu kunagi ütles üks poiss, kellest on saanud vanamees, nii nagu elus ikka juhtub.

Kolmandaks, ärge mitte kunagi oma lastele öelge, et nad saavad vanaks ja surevad ära. Jäägu see neile surmatunnini teadmata.

Neljandaks, tehke lastele selgeks, et kool on koht, kus süüakse koolitoitu, kuid ärge kunagi neile tuletage meelde tarkust ega headust, tööd ega pingutust.

Viiendaks, ärge lastega mitte kunagi rääkige Jumalast, oma maa ajaloost, esivanematest, minevikust ega tulevikust. See võib neid traumeerida ja teha õnnetuks.

Kuuendaks, vähemalt kuueaastaseks saamiseni hoidke neil lutti suus, et nad ei saaks midagi küsida ja te ei peaks vastama. Ärge laske neil kõndida, vedage neid võimalikult kaua ringi lapsevankris.

Seitsmendaks, ärge neile iialgi tuletage meelde, et neist saavad täiskasvanud ja ärge mõtelge selle peale ka ise.

Looge neile õnnelik lapsepõlv!

Ainult nii on teile garanteeritud ideaalselt ebaküps ühiskond.

Nalja võib ju teha ja pilgata on mõnikord kergem kui tõsiselt rääkida.

 

Lauri Leesi,

Sirp ja Vasar 1989:

Milline rõõmustav uudis – ma olen rehabiliteeritud! Tõend on mul käes (nr. 8803). Ma vist rääkisin teile, kuidas minust 25. märtsil 1949 kolmeaastaselt rahvavaenlane sai? Nüüd aga olen ma, armsad lugejad, nii mõnegagi teist üleöö ühiskonnaredelil ühe pulga peale sattunud. Elagu vabadus! [—] Mis siis nüüd minust saab? [—] Kuhu siis nüüd oma tõendiga tõtata? Kelle nina alla seda toppida? Kui palju kompensatsiooni nuruda? Millises sabas ette trügida? Kus kohas lõunatada? Millises haiglas end ravida? Missugust tuusikut lunida? Millises sanatooriumis puhata?

 

Hasso Krull,

Sirp 2018:

Ökoloogiline kooslus ei hõlma üksnes inimesi, vaid lugematut hulka teisi olendeid, kes elavad meie kõrval, meie ümber, meie jalge all, meie pea kohal ja isegi meie sees. Muidugi pole need olendid Eesti Vabariigi kodanikud. Nad ei ole üldse kuskil kodanikud. Aga just need mitteinimlikud mittekodanikud moodustavad tegelikult Eesti tuleviku. Ilma nendeta poleks tulevikust tulemas mitte midagi. Ilma nendeta poleks meil mitte kuhugi minna. See arusaamine lammutab maani maha kogu praegu valitseva majanduspoliitilise kõnepruugi, kus kõige tähtsamaks võlusõnaks on „suur investeering“.

 

Sirje Helme,

Sirp ja Vasar 1980:

On suur vahe uuenemise ja muutumise vahel ja tihtipeale näib, et uuenemise all mõeldakse pigem muutumist. Vahe on küll ainult selles, et muutuda võib nii heas kui halvas sihis, uuenemist peame aga teoreetilises plaanis tingimusteta heaks … Ja nõuda pidevat uuenemist meie niigi kõrgele arenenud graafikalt, kas pole see liiga ränk? Samas on kunstnikke, kelle üha täiuslikumad vormikatsetused annavad alust rääkida tõepoolest pidevast muutumisest, mis ei pruugi sugugi tähendada kramplikku enese ja oma maailmapildi muutmist, vaid järkjärgulist (iseenda kunsti piiridesse jäävat) oma kunsti seaduspärasustest väljakasvavat võimalust uueneda. See on kunsti areng kunsti sees, ilma igasuguse taotluseta kommunikatiivsusele, ühiskondlikule mõjujõule jne.

 

Heljo Ernesaks,

Sirp ja Vasar 1966:

On kuuldunud hääli, nagu oleksid „ümmarguse laua“ saated liiga intellektuaalsed, vähe rahvapärased. Eks see olene kõik sellest, keda rahvaks peetakse. Pole võimatu, et tõepoolest mitmes ja mitmes kirjas nõutakse sihukese „igava jorutamise“ asemel keni lõõtspillilugusid või helli mälestusi tõstvaid laulukesi. Neid liigselt arvestades ja usaldades tekib oht madaldada kuulaja mõistmis­võimet, seega ahendada alust edasiseks kasvuks. Igatahes on „ümmargusel laual“ tubli hulk tuliseid sõpru ja poole­hoidjaid.

 

Marju Lepajõe,

Sirp 2019:

Kui otsida värskust, uusi teemasid (sest teemade ring on tõesti kokku kuivanud, ikka lahutus ja reis või reis ja lahutus), uusi kujutusviise, uusi vaimseid naudinguid, uusi maitseid, uusi ideid, mille puuduses ühiskond vaevleb ja mistõttu üksteisele väsimatult etteheiteid tehakse, siis tuleks pilk pöörata maailmakirjanduse ajaloo poole. Sealt leiab alati midagi sünteesida. Sõnakunst on kogu aeg see hapnik, mis elustab mõtteid ja tundeid. Ainult on vaja lugemist alustada.

 

Kaarel Ird,

Sirp ja Vasar 1967:

Tõeline kunstilooming peab olema kordumatu. Kunstiteose kordumatus eraldab teda käsitöölise sepitsustest. Kunstniku olemasolu on ainult sel juhul õigustatud, kui ta on võimeline andma kas või terakesegi uut. Olgu see kas või variatsioon juba varem loodule! Kuid ikkagi oma variatsioon! Kui kõik seda meeles peaksid, siis elaks meie maa iga väikese linna isegi kõige tagasihoidlikumas teatris tõeline kunst.

 

Lennart Meri,

Reede 1990:

Inimene sureb, kõduneb põrmuks, kasvab rohuks, sünnib linnuks taeva alla, kaob vaikselt tagasi looduse lõputusse ringkäiku. Inimese kogemus seevastu ei teisene rohuks, sipelgaks ega linnuks, vaid kumuleerub keele, rituaalide, traditsioonide kaudu. Kultuur on kumulatiivne ja selle kaudu suveräänne: kord sündinud sõna, oskus ja mõte elab edasi inimesest sõltumata ja külastab inimaju ainult paljunemiseks. Võiksime endalt küsida: kas kultuur võiks täielikult autonomiseeruda; kas ta tulevikus vajabki inimest, et püsida ja paljuneda?

 

Voldemar Panso,

Sirp ja Vasar 1972:

Iga avastus, iga tõdede ümberhinnang saab toimuda eelnevate tõdede sügava tundmise ning valdamise baasil, või muidu jääb isegi väärtuslikule mõttele diletantismi- ja ärplemismaik.

 

Adolf Šapiro,

Sirp 2010:

Lavastuse tegemine on tee tundmatuse hämaralasse. Kommertsis on rõhk heal tehingul, kuidas toodet tulusalt müüa. Tõeline kunst on alati uute teadmiste otsing: teen proovi, et näidendit tundma õppida. Seetõttu võtan ette näidendid, millest ei tea, kuidas neid lavastada.

 

Ly Seppel,

Sirp ja Vasar 1983:

Mu väike laps astub esimesi samme oma kintsude võbisedes, avastab tollhaaval maailma. Tahab sülle ja sülest maha, riski ja turva, hirmu ja armu. Nii hirmus palju armastust, et hirm hakkab. Mis siis, kui ma ise väsin? Mis siis, kui maailm väsib armastamast lapsi, kes esimesi samme seavad, esimesi tähti veerivad, esimesi eksameid teevad? Kuidas see ka oleks – mis on minul vastu panna maailma heitlikkusele ja omaenese hirmudele? Mis muud kui armastust? Armastust, mis seob ja saadab, hoiab ja hoiatab. Ma kaldun kõhklemata nende poole, kes arvavad, et meie lapsed ei vaja mitte niipalju harimist ja õpetamist kui meie armastust ja arusaamist ja poolehoidu.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht