Suverütmis ajakirjandus

Ajakirjanduse suverütm võiks sisaldada ainult näpuotsaga kõige tähtsamat: vähem uudiseid, vähem tühjaläinud tööd oleks igati asjakohane.

RAGNE KÕUTS-KLEMM

Jaanipäev tähistab puhkuseperioodi algust. Puhkuse ajal ei olda eemal ainult töölt, vaid tõmbutakse üldjuhul eemale ka ühiskonnaasjadest. Puhkuse ajal võetakse ette pikem sõit välismaale või minnakse perega suvekodusse, veedetakse rohkem aega laste ja sõpradega, grillitakse, külastatakse piinlikult kaua mittekohatud sugulasi, peetakse pulmi ja vanavanemate sünnipäevi. Väga juhuslikult ja harva tuleb meelde muu maailm. Puhkajale on teisejärgulise tähtsusega uudisvoog, mida ajakirjandus vahendab ka suvel peaaegu sama tihedas rütmis kui muulgi ajal, kuigi praegu pigem hapukurgihooaja sildi all.

Inimeste meediatarbimise rütm on võrreldes talvega märgatavalt muutunud. Uuringud näitavad, et nelja aastaajaga maades, nagu Eestis, on meedia jälgimine sesoonne. Uudiseid jälgitakse aktiivsemalt tubastel ja töistel perioodidel, seega sügisel, talvel ja kevadel. Suvel pühendatakse aga meediale vähem tähelepanu, näiteks keskmine telerivaatamise aeg langeb eestlaste hulgas tavapäraselt rohkem kui neljalt tunnilt vähem kui kolmele. Ka nutiseadmes heidetakse uudistele kiirpilk ehk uudiseid skrollitakse suvekuudel samuti harvem – pigem kord päevas, aga mitte vähemalt kord tunnis nagu muul ajal. Kõige arhailisema uudismeediumi, paberlehe lugemiseks ei leiagi tihti sobivat kohta, aega ega tahtmist. Õunapuude all võrkkiiges olgu siis pigem juba raamat kui ebamugavas formaadis ajaleht. Ehk ainult raadio on moodne väljendusvorm: taskuhäälingu saated on sesoonseks tarvitamiseks kõige lihtsamini sobitatavad, neid saab kuulata nii rannas põngerjate veemõnusid jälgides kui ka saatjana metsasörgi rajal.

Klassikalistes meediauuringutes on varem püütud tõestada paberlehe lugemise aktiivsuse seost ilma või kliimaga. Veel eelmise sajandi lõpus, mil lisaks Skandinaavia riikidele iseloomustas ka Eesti elanikke väga aktiivne lehelugemine, tegid uurijad nalja, et põhjarahvaste palju suurema lehelugemise taga on võrreldes Vahemere-äärsete riikidega pikad ööd ja vilets ilm. Tunnetuslikult võib see tõesti paika pidada, kuigi statistiliselt vettpidavaid seoseid on olnud uurijatel keeruline tõestada, sest detailsete ilmaandmete ja minuti täpsusega lugemisandmete kokkuviimine ei ole lihtne. Teame ju, kui mitut nägu võib olla ilm samal ajal Eesti eri paigus: kui Nuustakul paistab päike ja Mati toimetab õues, siis Kohila ilm võib olla sajune ja meelitada Kati teleri ette. Ilma ja lehelugemise statistilise seose puhul võib tegemist olla samalaadse seosega, mille kohta kadunud sotsioloogiaprofessor Paul Kenkmann armastas korrata, et põhimõtteliselt on võimalik statistikaga tõestada ka seda, et paikades, kus on kurgede populatsioon suurem, sünnib ka rohkem lapsi.

Puhkajale on uudisvoog teisejärgulise tähtsusega.

Priit Mürk / ERR / Scanpix

Kui vaadata aga meediatarbimise sesoonsust ka muude meediumide näitel – peale televisiooni näiteks veebi­uudiste lugemist –, siis üldiselt on uudiste lugemise koondandmed suvel languses. Kuigi ka rannas pidevalt käeulatuses olev mobiiltelefon aitaks hoida Google’i uudisalgoritmi vahendusel ennast kõige tähtsamaga kursis, ei ole see lõbusate lühivideote vaatamise või sõpradega tšättimise ees eelistatud tegevus.

Kuigi näib, et meedial on tegelikult palju lihtsam inimeseni jõuda – neid kanaleid, mille abil igaüht sihtida, on varasemast palju rohkem –, on nüüd otsustamise jäme ots tarbija käes. Uudisteni jõudmise lihtsus on võimaldanud meediatarbimise suverütmi veel lihtsamini talve omast teistsuguseks kujundada. Kui teleri on saanud jätta kogu aeg lihtsalt avamata, siis paberlehte, mis varem oli tellitud veel paljudesse kodudesse, ei pea nüüd enam maakodusse ümber suunama. Veel viisteist aastat tagasi pakkusid meediaettevõtted seda teenust aktiivselt eraldi reklaamikampaaniatega: „ära katkesta oma lehetellimust, vaid suuna see ümber maakodusse“. Praegu leiab selliseid ümbertellijaid ilmselt vaid näpuotsaga.

Ajakirjandusel on ülikeeruline väärata rütme, mida auditoorium oma käitumisega ette annab. Sellise kuumalaine sees on maksimaalne, millele meediatarbija suudab mõelda, karastav suplus, kerge suvesalat ja rippkiiges unelemine. Uuringud on näidanud, et kuumemate temperatuuride puhul inimeste funktsionaalne võimekus kahaneb. Füsioloogiliste muutuste vastu ei aita järjekordne draama peaministri väljaütlemiste ümber, opositsioonierakondade võimusepitsused või sõda Ukrainas, mis näib venivat ja venivat.

Kui arvestada sellega, et inimestel on üha lihtsam ise valida, mida ja millal tarbida või ka millal mitte tarbida, on ajakirjandusel keeruline leida õiget suverütmi. Uudiste tootmise masinavärk ei saa katkeda, sest vastasel juhul juhtub meediaorganisatsioonide toimevõimekusega sama, mis praegu lennujaamades reisiteenindusega: märgilised sündmused võidakse maha magada ja vahelejäänud tühimikku tagasiulatuvalt täita ei ole lihtne. Teisalt võiks ju väita, et ajakirjandus peaks samuti toimima suverütmis, sest kellele neid uudiseid luua, kui huvilised silmapaarid puuduvad.

Praegu mittepuhkavad ajakirjanikud ja suvepraktikandid teevad küll tõsist tööd, et hoida tarbijat päevapoliitiliselt aktuaalsete sündmuste mõjuväljas, kuid lugeja huvi see ei mõjuta. Suuremates uudisteportaalides on juttu nii Euroopat eesootavast karmist (majandus)talvest, igatunnised rindeteated Ukrainast või Euroopa Liidu laienemise perspektiividest, kuid uudistejälgimise populaarsusrakenduse esmasele avakuvale jõuavad ikka eelkõige uudised, mis aitavad tarbijatel aru saada, kuidas sisukalt aega veeta – silma torkab „kuhu minna, mida teha“ uudiste rohkus.

Ajakirjanduse suverütm võiks sisaldadagi ainult näpuotsaga kõige tähtsamat asisest ja asjalikust. Kuna veebivorm ei nõua kindla mahu täistegemist, siis vähem uudiseid, vähem tühjaläinud tööd oleks igati asjakohane. Näiteks on suisa geniaalne Postimehe rannakaamerate rubriik, mis teeb suurel määral ise oma töö ära – ilma ajakirjanikust inimese aega raiskamata. Sest 30kraadises kuumuses ma tahangi teada just seda, kas Kakumäe rannas leidub minu rätikule rannalapike või võiksin minna pigem Pikakari randa. Ajakirjanduse suverütm võiks sisaldada vähem uudisühikuid, avaldada võiks vaid kõige tähtsamad ja sisukamad lood ning saata sügisele vastu hästi puhanud aja­kirjanikud.