Urmas Ott kui paradigmaatiline Jõmm

Andrus Norak

Juba pikki aastaid rõõmustab Urmas Ott meid oma intervjuudega. Viimastel aastatel saame, nii nagu pubis happy hour? ajal, koguni kaks ühe hinnaga. Urmas meenutab rotveilerit. Seda nii välimuselt kui stiililt. Ta klähvib ja jookseb ümber intervjueeritava ning haarab siis täiesti ootamatult kintsust kinni. Seda selleks, et kiiresti haugata ning siis jälle samamoodi ringi joosta ja jälle hammustada. Niimoodi kuni intervjuu lõpuni välja. Milles peitub Urmas Oti fenomen?  Kui Lennart Meri meenutas kellegi sõnul meie rahvale omaaegseid hulle krahve, siis Ott on nagu president Rüütel, üks meie endi seast. Urmas on JÕMM. Jah, just seesama jõmm, kelle määramise ja otsimisega riigikogu liige Sven Sester on viimasel ajal innukalt tegelenud. Veelgi enam, Urmas paistab kui ülijõmm ? jõmm, kes on paradigmaatiline eeskuju kõigile teistele jõmmidele. Neile, kes veel jõmmid ei ole, aga tahaksid saada. Neile, kel veel au ja kuulsust ning ilusat bemarit ei ole. Urmas on eeskujuks kõigile neile, kes veel ei julge ülbed ja irvitavad olla, ehkki, oh, kuidas tahaksid. Neile, kes oma jõmlust veel suvel supelrannas õllejoomise, räuskamise ning valju muusika kuulamisega peavad välja elama.  

Urmas Ott ise on end ümbritsenud salapärasuse looriga ning intervjuusid ei anna. Seda parem eeskuju ta on.

 

Jõmmidele kõige lähemaks sotsiaalseks grupiks on rullnokad. Jõmmid ongi need rullnokad, kel on õnnestunud suureks saada. Vahel ka rikkaks. Rullnokad omakorda on sageli jõmmilapsed. Kui Gori-aegsed kodanlased olid vanemad, kõhukad, kulduuride ja klotsersõrmustega härrasmehed, siis tänane jõmm on väljakasvanud rullnokk. Ta võib olla kas paks või peenike, aga tal peavad olema õiged staatusesümbolid.

 

Jõmm kehastab kenasti mitmeid meie rahvuslikke loomujooni. Nii on Urmas Ott kõigi Eesti jõmmide suur eeskuju, pradigmaatiline ülijõmm. Tema on jõmmide eliidi looja: see, kes otsustab, keda kutsuda ja oma saates tuntuks teha ning keda surnuks vaikida. Kui Andrus Kivirähk kord küsis, miks ta mitmeid eesti kirjanikke oma saatesse ei kutsu, vastas Urmas Ott, et keegi ju ei tunne neid. Teisisõnu ei tundnud ta neid tõenäoliselt ise. Kui teadiski, siis lugenud ei paistnud olevat. Tema ise on tuntud ning võib määrata, keda ta tuntuks teeb. Teiste peale võib Urmas Ott, hilisema Monika Mägi toetusega arvestades, jätkuvalt kas …-da või …-ta.

 

Ja nõnda nad seal külakorda käivadki, peaministrist alates ja kes-teab-kellega lõpetades. See paneb vägisi küsima, kas me elamegi jõmmikultuuris? Küllap vist. Jõmlus on kapitaliühiskonna üks eestipäraseid avaldusvorme. Seda seepärast, et meil tõelist vaimueliiti ei ole. Seda ei saagi hasartmängumaksu juuretise peal tekkida. Korrumpeerub ja jõmmistub enne ära, kui tekkida jõuab. Nii ongi meie vaimueliidi loojaiks ajakiri Kroonika, Urmas Ott, realiti?õud ja igasugused tissimissi üritused. Aga õnneks sirgub Emajõe luhalt jm Eestist veel seletamatul kombel aeg-ajalt üksikuid aatemehi. Muidu oleks olukord tõesti lootusetu.

 

Urmas Ott paistab jõmmina veel selleski mõttes, et ta ei püüagi oma jõmlust varjata. Otse vastupidi, ta on selle üle õigusega uhke. Ott teab, et jõmm elab kuigivõrd meis kõigis. Meile kõigile meeldiks olla uhke ja ülbe ning suhtuda omaenda staatusesümbolitesse üleoleva enesestmõistetavusega. Meilegi meeldiks tuntud inimesi tuntuks teha, teada intiimseid üksikasju nende eraelust ja luukeredest kapis. Meile kõigile meeldiks kõiki keelereegleid eirates ingliskeelseid sõnu oma igapäevase jutu sisse pikkida ja patsutada Eesti Panga tusast juhti õlale ning ütelda: ?ind?oi?! Meilegi meeldiks üht, teist ja sajandat teha kõigi nende peale, kes selle ise õigusega ära on teeninud.

 

Nii kehastab Urmas Ott kõikide jõmmide täitumata unistusi. Kehastab jõmmi, kes elab meie sees. Ott on meile meenutuseks nii meie madalusest kui kõrgusest, nii täitumata unistustest kui ka nende täitumise masendavast madalusest.