2% ehk millest räägivad numbrid kultuuriministeeriumi eelarves

ANDERS HÄRM

Ei saa öelda, et Eestil pole kultuuripoliitikat. On küll. See väljendub peaasjalikult numbrites ja suhtarvudes, erinevate kultuuriliikide protsentides kultuuriministeeriumi eelarves. Need numbrid räägivad selget keelt prioriteetidest, sellest, mida riigi tasandil väärtustatakse ja mida ei väärtustata. Kunst oma kahe ja teater oma kahekümne kahe protsendiga, ütleb üpris selgelt välja kurva tõe, millele viitas ka Leonhard Lapin oma artiklis (Sirp 9. IV). Siinkohal ei olegi ju küsimus selles, kas teatritele jätkub sellest 22% või mitte, vaid et see protsent annab mingisuguse hinnangu. Ja see hinnang on selge: teater on kunstist kümme korda olulisem. Samas on sellise suhtarvu taga ka vananenud, ent endiselt käibiv kunstikontseptsioon, nimelt kujutlus kunstist kui vahetuskaubast ja kunstnikust kui väikeettevõtjast: ostad pildi ja paned elutoa seinale, kunstnik saab raha ja on õnnelik. Muuseumid ja kunstisaalid on selle loogika kohaselt kohad, mis edendavad kunstnike karjääri neid ostes või näidates ning tagavad laiemale publikule avalikus ruumis osaduse kunstiga ja võimaluse näha pilte, mida ei ole peidetud üksikute väljavalitute eksklusiivsetesse kollektsioonidesse. Viimase viiekümne aastaga on aga aset leidnud oluline ja põhjapanev muutus, millest väga avalikult ei räägita isegi kunstimaailmas. Niinimetatud non-profit-kunstimaailm koos muuseumide, kunstihoonete ja teiste rohkem või vähem sõltumatute institutsioonidega (näiteks kunstnike endi loodud näitusepinnad, nn. artist run spaces) on end selgelt eristanud turureeglitel põhinevast kommertskunstimaailmast, kuhu kuuluvad eragaleriid, oksjonimajad ja muu selline. Neid kahte maailma seob omavahel õige vähe, enam peaaegu mitte midagi, sest selle kunstisüsteemi mängureeglid põhinevad hoopis teistel alustel. Kunstnikku ei väärtusta mitte raha, vaid projektid, tema reiting tõuseb esinemisega biennaalidel, personaalnäituste ja osalemisega hea mainega institutsioonide kuraatorinäitustel. Oluline on töötada koos tuntud kuraatoritega, loevad ka ilmunud artiklid juhtivates kunstiajakirjades ning mõningal määral ka muuseumiostud, mida kunagi ei ole väga palju. Niisiis, mitte teose eest makstud hind, vaid kunstniku panus kultuuri sümboolsele väljale ja professionaalide hinnang tema töödele on need kategooriad, mille kaudu toimub kunstnike ja nende teoste väärtustamine. Kindlasti on väga oluline ka ühe või teise kunstiteose ja kunstniku sümboolne tootlikkus, mis väljendub metatekstides ja muudes kasutusjuhtudes, näiteks akadeemilisel väljal. Selle kahe maailma vahel, mille suhe on umbes sama nagu kollasel ajakirjandusel pärisajakirjandusega, muusikalil draamaga ja naistekatel romaanidega, liigub väga vähe kunstnikke. Kuigi kokku on neid arvestatav hulk, tegelevad vaid vähesed eragaleriid kaasaegsete kunstnikega ja nende esindamisega. Kuid ka muuseumiostude pealt saab kena protsendi endale kahmata. Ühtlasi tõstab eragaleriiga lepingu sõlminud kunstnike näitus prestiiþses näitusepaigas Kiasmas, Pompidous, Tate?is etc. ka galerii positsioone nende klientide silmis. See annab mingi usaldusväärsuse garantii ja tagab neile kindluse oma investeeringu suhtes. Eesti kunstnikest, kes osalevad rahvusvahelises kunstielus, esindavad välismaised eragaleriid ainult Ene-Liis Semperit ja Jaan Toomikut.

Sellises kunstikontekstis on muutunud ka kaasaegse kunstiga tegelevate institutsioonide roll. Nad pole enam lihtsalt kunsti näitamise kohad, vaid eelkõige tootjad. Just nemad määravad selle, mida väärtustatakse selle kaudu, milliste kunstnikega nad töötavad, mida nad näitavad jne. Kuraatorid on need, kes loovad mingisugustki selgust äärmiselt mitmekesises ja rahvusvahelises kaasaegse kunsti pildis ühte või teist nähtust näituste kaudu avades. Kaasaegsest kunstiinstitutsiooni peaks võrdlema seega rohkem teatri või Eesti Kontserdiga, kus kuraatorid on rohkem produtsendi/lavastaja ja sageli ka turundusjuhi rollis. Kunstnikud töötavad nendes institutsioonides nagu näitlejad või muusikud ? honoraripõhiselt. Kui eesti kultuuripoliitikas jõutaks selle nihke tunnistamiseni, oleks see väga kõva samm edasi. Ka mujal maailmas toimib see süsteem riigi, linna ja fondide toel. Praeguse seisuga on honorar viimane asi, millele kunstnik mõelda võib, sest tavaliselt ei jää tootmisrahast enam midagi üle. Eesti Kunstimuuseumi ega Kunstihoone eelarves pole olemas mingeid vahendeid näituste tootmiseks, trükiste tegemiseks, koolitusprogrammide koostamiseks ega kunstnikele töötasude maksmiseks. Tühipalja alasti ruumiga pole kaasaegses kunstielus osalemine võimalik. Kunstinäituste reklaamikampaaniad on mannetud, meil ei ole kuskilt võtta seda 25 000 krooni, millega tellida suuri välireklaame, millega teistel kultuuriinstitutsioonidel ei paista nii suuri probleeme olevat. Ometigi toodab näiteks Tallinna Kunstihoone koos kahe galeriiga ligi 50 näitust aastas. Paari lisamiljoniga tootmiskuludeks oleks võimalik Eestisse tuua juba väga suuri nimesid, teha tugevaid kuraatorinäitusi, kus eesti kunstnikud esineksid kõrvuti maailmanimedega ning avaneks võimalus tutvustada ka eesti publikule hetke kunstipildis olulisi tegijaid. Ja mis põhiline, ka Eesti kunstnikele tuleks hakata suurtes institutsioonides esinemise eest maksma fee?sid. On ebanormaalne, et kunstnikud nagu Laimre, Semper, Toomik ja teised ei saa oma esinemise eest Eestis mingit tasu. See aga eeldaks näiteks Tallinna Kunstihoone tööpõhimõtete, millest Sirbis on mitmel puhul juba juttu olnud, kardinaalset ümberhindamist. Samas eeldaks see süsteem ka normaalse eragaleriide võrgustiku, kunstiteadlike galeristide ning investeeringute olemasolu, mille toel oleks võimalik minna Eesti väikeselt ja pea olematult kunstiturult väljapoole.

Tagasi suletud ühiskonda

Oma isiklikust töökogemusest võin väita, et alati, kui üritad midagi muuta ja paremaks teha, vastatakse, et ?ega see ei ole sinu eragalerii, tee oma eragalerii ja näita seal keda tahes…?. Kuuldavasti seisavad sama probleemiga silmitsi ka näiteks Hanno Soans ja Eha Komissarov, kes kunstimuuseumi ostukomisjonis, üritades vaidlustada ühte või teist kunstnikku ja tema osalust kaasaegses kultuuris või kunstiajaloos, saavad samalaadse vastuse: ?Ega see ei ole teie eramuuseum!? Milline on siis nende väidete ideoloogia? Ütlejad esindavad justkui mingit objektiivset reaalsust ja objektiivset kunstiajalugu, meie seevastu aga esindame ainult iseennast ja oma erahuve. Ma ei tea küll, kuivõrd saab esindada näiteks minu (ja mis seal salata, ka minu kolleegide) erahuve soov kujundada Tallinna Kunstihoonest kaasaegne Kunsthalle ja Eesti Kunstimuuseumist arvestatava kollektsiooniga institutsioon, kellel on oma nägu, selge arenguloogika ja näituseprogramm nii Eesti kui ka rahvusvahelisel tasandil? ?Objektiivse? esindajaid aga kannustab pigem soov sulguda taas oma mulku, naasta konservatiivsete väärtuste manu, isoleeruda ja kapselduda ?kurja? välismaailma eest. See räägib meile rahvusliku kunstiajaloo primaarsusest, mitte selle vaidlustatavusest ja sattumuslikkusest. On selge, et praegusest perspektiivist väärtustame asju teisiti kui toona või isegi viisteist aastat tagasi. Konservatiivset mõtteviisi kannustab aga iseenda alaväärsuse tunnetamine ? kas teadlikult või alateadlikult ?, teadmine oma suutmatusest kaasaegses kultuuris kaasa rääkida, juhul kui seda ei toestaks rahvuskultuuri ideoloogia, mis räägib meile kultuuri säilitamisest ja konserveerimisest, mitte selle loomisest. Kardetakse marginaliseeruda, mistõttu ongi käivitatud uus konserveerimis- ja konservatiivsuslaine, seniilsevõitu viha kõige uue ja teistsuguse vastu. Alateadlikult ilmselt tajutakse, justkui oleks ?konservatiivsete püsiväärtuste? toetamine nende ainuke võimalus säilitada oma juba ammu kaduma kippuvaid positsioone kunstimaailmas ja võimalust kultuuris kaasa rääkida. Ma ei oska kuidagi muud moodi põhjendada mitmete eesti vanema põlvkonna kunstnike sõnavõtte nii kunstnike liidu volikogus kui suurkogul, kus väidetakse, et Kunstihoone näitusepinnad peaksid olema reserveeritud ainult eesti kunstnikele. Veel hullem, mõnelt poolt kõlab isegi arvamusavaldusi, et see peaks olema reserveeritud ainult Eesti KLi liikmetele. Paljud neist peaksid ju ometi mäletama väga selgelt suletud ühiskonna ?voorusi?. Usun, et kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel oleksid nad ilmselt õnnest ogaraks läinud, kui neil oleks võimalus olnud kodus näha näiteks popkunstnikke, minimaliste ja kontseptualiste ja kui info lääne kunstis toimuva kohta oleks jõudnud nendeni kuidagi teisti kui harvade ja kehvade poola kunstiajakirjade kaudu. Kes kõigist neist praegustest konservatiividest ei oleks soovinud, et ühiskond oleks olnud avatum ja et välismaailmaga oleks võimalik takistamatult suhelda? Kuid just seda võimalust tahetakse jälle ära võtta. Rahvuskultuuri kaitsmise ?õilsa? sildi all tahetakse ühiskonda jälle kotti toppida ja nöörid nii kõvasti kui võimalik kinni tõmmata. Tegelikult seisneb ju võimalus kultuuris osaleda enese harimises ja eneseloomes, mitte aga endasse kapseldumises ja kehtivate arusaamade nüris ent järjekindlas taastootmises.

Tere tulemast Nikosiasse

Hiljuti leidis kultuurimaastikul aset kaks sündmust, millest esimesest teab üldsus nii mõndagi ? nimelt Vanalinnastuudio skandaal. Teine sündmus toimus vaiksemalt, ainult väheste asjaosaliste teadmisel: nimelt see, et Tallinn ei saanud seekord võimalust korraldada Euroopa kunstibiennaali ?Manifesta VI?. (?Manifesta V? läheb neil päevil lahti San Sebastianis.) Kui ministeerium leidis kiiresti need 4,5 miljonit krooni, et anda see kaasavarana uuele Vanalinnastuudio direktorile, siis paraku ei suutnud ei linn ega ministeerium kahe peale leida 3,5 miljonit krooni (umbes 30% Eesti poole kogukohustustest), et tasuda esimene sissemakse, mis oleks garanteerinud selle, et ?Manifesta? oleks toimunud 2006. aastal Tallinnas. Seetõttu jääb siin korraldamata tähtsuselt kolmas kunstisündmus Euroopas Veneetsia biennaali ja Kasseli ?Documenta? järel. Oleme tagasi alguses. Ma ei kavatsegi väita, et seda rahasüsti ei ole Vanalinnastuudiol tarvis, seda enam, et Tiit Ojasoo käe all, ma usun, võib sellest teatrist veel asja saada. Samas, puhtas poliitikute keeles, Eesti jäi ilma umbes 100 000 väliskülalisest, artiklitest kõigis Euroopa suurimates ajalehtedes, korralikust ja väga vajalikust süstist kohalikku kunstiellu ning võimalusest näha Euroopa uue kunsti kõige paremat osa. 13 miljoni eest oleks saanud osta midagi etemat kui ühe lolli slogan?i. Nii et ?Welcome to Nicosia?, sest just Küprosel toimub järgmine ?Manifesta?.