Digitaalne põlvkond või meediapõlvkondade digitaliseerumine?

Veronika Kalmus

Jutt täiesti erakordsest ja eksklusiivsest digitaalsest põlvkonnast on müüt.Põlvkond on oluline sotsiaalne kategooria. See on võimas identiteeditähis, ühtaegu nii jäik kui ka paindlik piiritleja, mille abil paigutame ennast ja teisi sotsiaalsesse aega või laiemalt – sotsiaal-ajaloolisse struktuuri. Põlvkondliku kuuluvuse suhtelise jäikuse, subjektist sõltumatuse ja seega struktuurse määratuse tingib inimese võimetus valida oma sünnihetke. Põlvkondlikule identiteedile lisab paindlikkust sotsiaalse aja suhtelisus, s.o sotsiaalne nähtus, mille kohaselt „kõik samal ajal elavad inimesed ei jaga tingimata sama ajalugu”.1 Nii ei moodusta kaugeltki kõik ajateljel lähestikku paiknevate sünnidaatumitega inimesed põlvkonda sotsiaalses ja kultuurilises tähenduses.

Tõenäoliselt tuntuima põlvkonnateoreetiku, sotsioloogiaklassik Karl Mannheimi järgi ei tähenda üksteise kaasaegseks olemine pelgalt teatud ajal kooseksisteerimist, vaid ka samade ajalooliste mõjude subjektiivset kogemist. Sotsiaalse põlvkonna liikmed mitte üksnes ei oma midagi ühist, vaid nad jagavad ka tunnet või teatud laadi teadmist faktist, et neil on midagi ühist.2 See intuitiivne refleksioon on osa kollektiivse aja jagamise tundest – taju, mis muudab „minu aja” „meie ajaks” või „minu põlvkonna ajaks”.3 Põlvkondi eristavast ajavahemikust saab seega subjektiivselt kogetav aeg4, mis omakorda tingib selle, et sotsiaalsed põlvkonnad katavad eri pikkusega ajavahemikke. Mannheimi väitel tekivad sotsiaalsed põlvkonnad märkimisväärsete ja kiirete ühiskondlike muutuste ajal, mil kujunemiseas noored puutuvad kokku uute nähtustega ning loovad nende põhjal oma vanuserühmale ainuomaseid tõlgendusmalle ja käitumispraktikat.        
Infost küllastunud ühiskonnas on olulised muutused sageli seotud meediatehnoloogia arenguga. Eeldus, et noored, viimastel kümnenditel ka lapsed, on eriti agarad võtma kasutusele ja kodustama uusimaid meediatehnoloogiaid, millega neil tekib eriline suhe kogu eluks, on pannud aluse meediapõlvkonna mõistele. Nii räägivad meediauurijad raadio-, televisiooni- ja internetipõlvkonnast, konkreetsemalt ka Google’i- ja Facebooki-põlvkonnast. Pole välistatud, et praegusi maimikuid, kelle jaoks Apple toodab tahvelarvutitele hammustamis- ja ilastamiskindlaid ümbriseid, hakatakse kutsuma iPadi-põlvkonnaks.

Põlvkondlik kihistumine
Põlvkondade määratlemine ja sildistamine ei ole väärtusneutraalne. Peale paiknemise sotsiaalse protsessi ajaloolisel teljel osutab põlvkondlik kuuluvus ka earühma asendile sotsiaalses hierarhias. Mannheimi järgi sarnaneb põlvkond kui sotsiaalne kategooria sotsiaalse klassiga – mõlemad tähistavad indiviidi või grupi paiknemist sotsiaalses struktuuris. Tänu tugevatele weberiaanlikele ja fenomenoloogilistele sugemetele pakub Mannheimi põlvkondade sotsioloogia sotsiaalse kihistumise mõistmisel elujõulist ja mitmekihilist alternatiivi või täiendust marksistlikele käsitlustele. Kui sotsiaalseid klasse marksistlikus tähenduses eristab majanduslik positsioon, erinevad põlvkonnad suhestuses sotsiaalse, kultuurilise ja ajaloolise ajaga ning vastavate elustiilidega, milles omakorda väljendub sotsiaalne staatus ja sellel põhinev kihistumine. Bourdieu’likus mõistes on võimalik kõnelda ka põlvkondlikust kapitaliseeritusest, habitus’est, kultuurimaitsest ja meediavalikust.
Sotsiaalsed rühmad, eriti vanuserühmad, erinevad suutlikkuse poolest kohaneda üha kiirenevate ühiskondlike ja tehnoloogiliste muutustega. Tänapäeva ühiskonnas, mille kõigis sfäärides jätkub infotehnoloogia võidukäik, ilmnevad erinevused kapitalis ja habitus’es aina enam valikutes, mis põhinevad ebavõrdsel ligipääsul digitaalsetele toodetele ja teenustele ning nende erisugustel kasutusviisidel. Kujunev digitaalne kihistumine rajaneb sotsiaalsel stratifikatsioonil, taastoodab seda, ent loob ka uusi mustreid, eristades reljeefselt vanemaid ja nooremaid põlvkondi. Nii on hakanud uue meedia kasutamise distinktiivsed harjumused omandama põlvkondade sotsioloogias kasvavat tähtsust.

Digitaalne põlvkond?
Tähistamaks digitehnoloogia kasutusviisidest tulenevaid põlvkondlikke erinevusi on loodud hulgaliselt sildistusi, mõisteid, isegi argimütoloogilisi narratiive. Ilmselt ulatuslikema kõlapinna saavutanud mõiste „digitaalne põlvkond” ideoloogide arvates on sünnist saati digitehnoloogilistest vidinatest ja baitidest ümbritsetud noored kõigi eelkäijatega võrreldes sõltumatumad, uudishimulikumad, vahetumad, innovaatilisemad, avatumad, kaasavamad, sõnavabadust ja ühishuve hindavamad.5 Mõistet on kritiseeritud nii tehnoloogilise determinismi kui põlvkonnasisest digitaalset kihistumist eirava üheülbalise lähenemise pärast. Sellegipoolest on „digitaalne põlvkond” kasutatav heuristilise mõistena, selleks et kõrvutada noorte meediakasutust vanemate generatsioonide omaga.

Mina. Maailm. Meedia
Sotsiaalseid põlvkondi on nende sügavalt kvalitatiivse olemuse tõttu keeruline kvantitatiivselt piiritleda ja empiiriliselt mõõta. Ometi pakuvad üksnes suure valimiga elanikkonnauuringud võimalust teha earühmade erinevuste kohta statistiliselt usaldusväärseid üldistusi. Käesolev analüüs põhineb pooltteist tuhandet 15–74aastast Eesti elanikku hõlmava küsitluse „Mina. Maailm. Meedia” 2002. ja 2011. aasta etapi andmetel.6 Andmestik sisaldab nii meediakasutuse struktuurseid, ressurssidega seotud kui ka elustiilile ja habitus’ele osundavaid näitajaid, võimaldades küsida, kuidas Eesti noored paigutuvad vanemate põlvkondade suhtes sotsio-kultuurilisele väljale ning kuivõrd õigustatud on noorte diskursiivne konstrueerimine digitaalse põlvkonnana.

Struktuursete suundumuste põlvkondlik dünaamika
Kahe küsitlusetapi andmed võimaldavad ühtlasi jälgida suhtelist kiirust, millega põlvkondlikud rühmad kodustavad uusi meediatehnoloogiaid ja haaravad kinni nende pakutavatest võimalustest osaleda poliitikas ja majanduses. Valim on jagatud kuude kümmet sünniaastat katvasse vanuserühma, mis lubab vaadelda ligilähedaselt samade sünnikohortide üksteise suhtes positsioneerumise dünaamikat üheksa aasta jooksul. Trendide väljatoomiseks on kasutatud nii üksiktunnuseid kui ka indekseid.
Laskumata kõigisse joonisel 1 esitatud protsentjaotuste ja keskväärtuste detailidesse, võib vanuserühmade kohta mainida lühidalt järgmist. Noorim, aastatel 1987–1996 sündinute põlvkond, oli 2011. aastal infotehnoloogiliste ressurssidega kõige paremini varustatud, hindas kõrgeimalt ka oma arvutikasutusoskusi (kui kognitiivset ressurssi) ning kasutas seda kapitali kõige aktiivsemalt õpinguteks ja/või tööks. Interneti kasutamises poliitika- ja majandusväljal osalemiseks ei olnud noorimad siiski juhtpositsioonil, mis osaliselt tuleneb elukaarel paiknemisest: 15–24aastaste jaoks ei pruugi näiteks töö- või eluaseme otsimine olla igapäevane online-tegevus.
Vanuselt järgmine, 1978–1987 sündinute põlvkond, näitas 2002. aastal 15–24aastasena väga sarnast suhtelist kapitaliseeritust ja osalusaktiivsust. Üheksa aastaga suutis see põlvkondlik rühm tõsta enamiku näitajate taset ning säilitada internetipõhisel poliitika- ja majandusväljal privilegeeritud positsiooni, tõustes 25–34aastasena  online-osalemises selgelt juhtkohale.
Ligilähedaselt samad tendentsid kehtivad 1968–1977 sünnikohordi kohta – nende ressursside ja aktiivsuse tasemed olid 2011. aastal märkimisväärselt üle keskmise ning 35–44aastasena paigutusid nad poliitika- ja majandusväljal osalemises esimeste kohale.
Aastatel 1958–1967 ja varem sündinud põlvkondade puhul kasvasid üheksa aastaga oluliselt nii internetikasutajate osakaal kui ka kodus kasutamise võimalused, kuid nende vanuserühmade kasutusoskuste ja -aktiivsuse suhteline kesisus on nooremate taustal paraku võimendunud.
Vertikaalse digitaalse kihistumise ning internetipõhisel poliitika- ja majandusväljal osalemise osas jookseb jõuline eraldusjoon seega aastatel 1968–1996 sündinute ja neist vanemate kohortide vahel.              

Põlvkondlik elustiil
Võrreldavate näitajate puudumise tõttu saame meediakasutuses ja -suhtes väljenduvat põlvkondlikku elustiili ja habitus’t vaadelda üksnes 2011. aasta andmete põhjal. Parema ülevaatlikkuse eesmärgil on vastajad jagatud nelja vanuserühma:
15–29aastased (n = 424), sündinud 1982–1996, kelle kujunemisaastad jäävad Eesti taasiseseisvusperioodi;
30–44aastased (n = 398), sündinud 1967–1981, kes kogesid kujunemisaastail erinevaid ühiskondlikke tingimusi;
45–59aastased (n = 399), sündinud 1952–1966, kelle sotsialiseerumine leidis aset nõukogude ajal;
60–74aastased (n = 289), sündinud 1937–1951, kelle kujunemisaastad jäävad samuti nõukogude aega.
Nelja earühma meediasuhte analüüs tehnoloogiate ja kanalite kasutamise, teleprogrammide jälgimise ning interneti eeliste ja riskide tajumise osas toob esile selged põlvkondlikud erinevused (vt joonis 2). Traditsiooniliste meediakanalite (ajalehtede, raadio ja TV) kasutamises on vanuserühmade vahed väiksemad, ent siiski statistiliselt olulised. Ainus formaat, mida kõik neli vanuserühma tarbivad peaaegu võrdsel määral ning mis põlvkondi meediakasutuse kaudu ühendab, on TV meelelahutussaated. Olulisi põlvkondlikke erinevusi ei ilmne ka kodukohas, Eestis ja maailmas toimuvast informeeritud olemise enesehinnangulises koondnäitajas, mida võib pidada üheks kultuurilise kapitali indikaatoriks.
Uue meedia kasutuse indeksite osas kärisevad põlvkondlikud lõhed silmanähtavalt suuremaks. Kõige märkimisväärsemad erinevused ilmnevad sotsiaalmeedia kanalite kasutussageduses, interneti kasutamises suhtlemiseks ja eneseväljenduseks ning internetikasutuse mitmekülgsuses – kõik need näitajad langevad vanuse lisandudes järsult.
Põlvkondlikud erinevused kanali- ja formaadieelistustes, mida võib nimetada ka horisontaalseks eristumiseks, avalduvad seega suures osas tugevate lineaarsete trendidena. Huvitav on tõdeda, et meediamaitse eripära ei vii põlvkondlike lõhedeni informeerituse enesehinnangus. Ehk siis: kõik teed viivad Rooma.

Meediapõlvkondade portreed
Joonisel 2 toodud trendid portreteerivad nelja vanuserühma piisavalt reljeefselt lubamaks kõnelda meediapõlvkondadest.
Kaks vanimat vanuserühma on jäänud truuks traditsioonilistele kanalitele, mida nad harjusid kasutama oma lapse- ja nooruspõlves, ning ilmutavad teatud inertsi uute tehnoloogiate puhul. Kahtlemata kannavad aastatel 1937–1951 ja 1952–1966 sündinud endas meediauurijate poolt vastavalt raadio-trükimeedia- ja TV-põlvkonnaks tituleeritud rühmade tunnusjooni.7 Samal ajal on kahe vanima rühma omavaheline sarnasus ja ühine eristumine kahest nooremast vanuserühmast sedavõrd silmatorkav, et õigustatud on nende nimetamine pigem traditsioonilise meedia põlvkonnaks.
Noorim, aastatel 1982–1996 sündinute rühm ilmutab erialakirjanduses digitaalsele põlvkonnale omistatavaid jooni, eeskätt ulatuslikku veebikasutust suhtluseks ja eneseväljenduseks. Eelmisest põlvkonnast eristab neid eelkõige silmanähtavalt aktiivsem sotsiaalvõrgustike kasutus.
Aastatel 1967–1981 sündinud kannavad endas nii traditsioonilise meedia põlvkonnale kui ka digitaalsele põlvkonnale iseloomulikke omadusi, jäädes mitme uue meedia kasutuse tunnuse puhul selgelt vahepealsele positsioonile. Seetõttu võime seda vanuserühma pidada n-ö puhverpõlvkonnaks.

Sujuv kultuuriline protsess
Kokkuvõttes võib möönda, et vanemate earühmade taustal on noorte nimetamine digitaalseks põlvkonnaks teatud määral õigustatud, samal ajal jäävad selle põlvkonna piirid ähmaseks, ulatudes mõne näitaja kohaselt 1960ndate lõpus sündinuteni. Meedia rolli sotsiaalsete põlvkondade kujunemises – põlvkonnastumises – tasub seega näha sujuva kultuurilise protsessina, käesoleval sajandil meediapõlvkondade järkjärgulise digitaliseerumisena.
Ilmselgelt ei tulene erinevused põlvkondade meediasuhetes üksnes sellest, milliste meediatehnoloogiatega vastuvõtlikus eas kokku puututakse. Peale elukaarel paiknemise mängib rolli kohanemisvõime muutuvas keskkonnas, mis on tõenäoliselt eriti suur puhverpõlvkonnal – praegustel noorematel keskealistel, kes kogesid kujunemisaastail erisuguseid ühiskondlikke tingimusi ning võivad seetõttu olla võrdlemisi avatud igat laadi innovatsioonile. Jutt täiesti erakordsest ja eksklusiivsest digitaalsest põlvkonnast on aga müüt.