Kellel on õigus kultuuri eest kosta?

OTT KARULIN

Loomeliidud ja valdkondlikud arenduskeskused kui riigi partnerorganisatsioonid „Ärgu olgu meil tabuteemasid. Lõpuni minna! Olgu ükskord ometi selle riigi põhiseadus – konstitutsioon – ja muu seadusandlus mitte surnud paber, vaid lihaks saanud sõna, mis meid tegutsema kohustab, meid kaitseb ja määrab ka meie arutluste lubatavuse piirid. Kuni selleni, et asjalikult analüüsida näiteks asjaolu: kas on meie vabariigile kasulik kuuluda Nõukogude Liitu ja vastupidi, kas on sellele liitriigile kasulik meie kuulumine temasse,” lausus 1988. aastal loomeliitude juhatuste ühispleenumi avakõnes tollane teatriliidu esimees Mikk Mikiver.

Nende kahe aprillikuu päevaga kirjutasid loomeliidud end Eesti iseseisvuse taastamise, laulva revolutsiooni ajalukku. Neil päevil rahva seas valitsenud ootus, et kultuuritegelased tõepoolest tahavad ja saavad tõde rääkida, on püsinud tänapäevani.

Eelmisel aastal peetud loomeliitude pleenumi 25. aastapäeva tähistamise järel oli ometi palju pettunuid: väidetavalt ei kõlanud riigikogu kõnepuldist enam radikaalseid sõnumeid, kuigi Mari-Liis Lille kõne „Mis on sellel pildil valesti” lennutas viimase hetkega enim nõutud arvamusliidri kohale. Kahtlust loomeliitude vajalikkusest jagas ka toonane kultuuriminister Rein Lang, kelle arvates polevat loomeliidud enamat ametiühingutest. Loetud kuud hiljem astud Lang ametist tagasi – ilmselt oli tal ka muid põhjusi, kuid avalikkusele sai ministri tagasiastumisel otsustavaks loomeliitude ühine pöördumine.

Loomeliit kui ametiühing

Eesti Kirjanike Liidu esimees Karl-Martin Sinijärv Langi väitega loomulikult ei nõustu: „Kui ametiühingut defineerida oma liikmete huvide eest seismise kaudu, siis peaks suurim ja vägevaim ametiühing olema riik ise – eks ole ju riigi esmane ülesanne oma kodanike huvisid kaitsta. Loomeliitudega on keerulisem, sest nad on niivõrd erinevad. Sellist ametit nagu kirjanik pole olemaski, kunstnikuna ehk õige natuke on võimalik ametis olla, näitlejate ja arhitektide ja orkestrantidega on hoopis teistmoodi lood. Aga kindlasti leidub kõigi loomeliitude liikmeskonnas väga paljude ametite pidajaid ja seega ei saa neid liite kuidagi ametiühinguteks arvata.”

Ka kultuuriministeeriumi kunstide asekantsler Raul Oreškin ei jaga eelmise ministri seisukohta loomeliitude olulisusest: „Erinevalt nõukogude perioodist ei ole loomeliidud mitte enam kesksed valdkondlikud võimuorganid, mille pädevuses oli hinnata, mis on kunst, vaid nad on üks osa kultuuri ökosüsteemist selle paljususes. Tänaseks on valdkonniti töö- ja rollijaotused päris hästi välja kujunenud ja kindlasti ei saa väita, et ükski organisatsioon selles süsteemis oluline ei oleks,” nentides samas et „vabakutseliste loovisikute „ametiühinguna” võiksid liidud aga ehk end isegi rohkem positsioneerida, sest suure institutsionaliseerumise taustal on üksikud loovisikud kultuuripoliitiliselt tihti ikka veel kõige kaitsetumas positsioonis. Sellisena oleks liitude roll rohkem kui oluline, mida täites ei saa aga ära unustada nii poliitilist kui ka sotsiaalset vastutust.”

Tegevustoetuseta loomeliidud

Küsimus loomeliitude rollist on seda olulisem, et veebruaris riigikogus vastu võetud „Kultuuripoliitika arengusuunad aastani 2020” III osa 4. punktis on kirjas: „Kultuuripoliitika kujundamine ja elluviimine on avatud ja läbipaistev ning sellesse on kaasatud nii valdkondlikud kui kogukondi ja vabakonda esindavad loomeliidud, arenduskeskused ja teised partnerorganisatsioonid. Kultuurivaldkonna eesmärgid sõnastatakse valdkonna ja riigi koostööna, lähtudes regulaarselt uuendatavatest strateegiatest. Kultuurivaldkonna seadusandluse koostamisel lähtub riik õiguspoliitika arengusuundadest, vältides valdkonna ülereguleerimist.” Arengusuundade ettevalmistamisel tellis kultuuriministeerium Eesti Kultuuri Kojalt ka uuringu „Eesti kultuuripoliitika põhimõisted ja suundumused”, mille üks peamisi järeldusi oli et „eri kultuurivaldkondade kaasatus poliitikate kujundamisesse on üheselt seotud sellega, kas valdkonnal on tugevad (s.t valdkonnasiseselt head mainet omavad ja püsivat tegevustoetust saavad) eestkosteorganisatsioonid. Nende puudumisel on kaasatus kaootiline, mille tulemusena võib esineda järske erinevusi poliitikate ja praktikate vahel, asjakohatuid regulatsioone jms.”

Selle üle, kas loomeliidud kui valdkonna eestkosteorganisatsioonid peaksid saama riigilt tegevustoetust, on arutletud juba üle kümne aasta, meenutab Sinijärv: „See plaan oli aastal 2007, mil mind Eesti Kirjanike Liidu etteotsa valiti, üsna detailsel kujul valmis – kuni selleni, kuidas rahasummad jaguneksid vastavalt liitude liikmete arvule ja milline oleks liitude võrdse baastoetuse määr. Napilt ei jõutud rakendada enne majanduskriisi algust. Näib, et kriis kestab edasi. Põhjendus tegevustoetustele on lihtne – igapäevase asjaajamise kuludele ja pidevale pisiasjade ettenägemisele ja nende lahendamise rahastamiseks projektikirjutamisele minev energia ja inimtööjõud leiaksid kultuuriliselt märksa viljakama rakenduse.” Kunstide asekantsler Oreškin ei anna lootust, et praegune olukord lähiajal muutub, kuivõrd loomeliitude näol on tegemist „professionaalsete kodanikeühendustega, mis oma põhitegevuse peaksid rahastama liikmemaksudest”.

Küll aga finantseerib riik tulenevalt loovisikute ja loomeliitude seadusest loomeliitude kaudu loometoetusi vabakutselistele loovisikutele ja loovisikute loometegevuseks ning sellega seotud täiendusõppeks antavaid stipendiume, millest kuni 15% võib loomeliit kasutada korralduskuludeks. Sel aastal eraldati toetusi kogusummas 759 959 eurot kuueteistkümnele tunnustatud, s.t seaduses toodud tingimustele vastavale loomeliidule. „Selle süsteemi osas põhimõttelisi muutusi lähiajal ette ei ole näha, küll aga on ministeerium täiustamas selle toetuse administreerimise süsteemi, luues ühtse andmebaasi loomeliitudest ja nende liikmetest,” nendib Oreškin.

Loomeliite praegune olukord, kus enamasti rahastatakse Kultuurkapitali kaudu, Sinijärve sõnul ei rahulda: „Ühe- ja erakordsete projektide jaoks on Kulka tugi alati tarvilik, aga püsitegevuse kulude jaoks on natuke veider aastakümneid igas kvartalis taotlusi ja aruandeid tekitada. Võin üsna kindel olla, et suurema finantsilise stabiilsuse ja kindlustunde puhul oleks ergastav impulss tunnetatav kogu kultuurielus. Loomeliitude toetamine on lihtsaim, selgeim ja usaldusväärseim viis toetada valdavat osa loojaskonnast.”

Uued arenduskeskused

Loomeliidud pole siiski ainsad ühendused, mis oma valdkonna eestkosteorganisatsiooniks pürgivad. Viimastel aastatel on neile lisandunud valdkondlikud arenduskeskused, mis Sinijärve sõnul „on niivõrd uus teema, et mu meelest ei saa neid veel samadel alustel loomeliitudega hinnata”. Oreškini sõnul täidavad loomeliidud ja arenduskeskused siiski selgelt eri rolle: „Laias laastus osalevad loomeliidud eeskätt kultuuripoliitika, aga arenduskeskused ettevõtluspoliitika kujundamisel. Kui loomeliidud kaitsevad pigem loovisiku, autori huve, siis arenduskeskused loovad siirdeid loojate/autorite ja ettevõtlusvaldkonna vahel.”

Seetõttu rahastavadki arenduskeskused end peamiselt Euroopa Liidu tõukefondide abil, loomemajanduse meetme toel; lisaks saavad mitmed neist ka tegevustoetust kultuuriministeeriumilt. Võrreldes loomeliitude ja arenduskeskuste erinevaid riiklikke finantseerimisskeeme, mille järgi esimesed saavad toetusi lisaks Kultuurkapitalile loovisikute ja loomeliitude seadusest tulenevalt ning arenduskeskustele makstakse lisaks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse hallatud loomemajanduse meetme vahenditele ka tegevustoetusi, leiab Oreškin: „Kuivõrd projektide ja rahastuse eesmärkide profiil on niivõrd erinev, ei saa siin väga teistsugust praktikat ette kujutadagi.” Samuti viitab Oreškin võimalusele, et ka arenduskeskuste finantseerimisskeem võib lähiajal ülevaatamisele minna: „Ministeerium on ametisse nimetamas loomemajandusnõunikku, kelle üheks ülesandeks saab olema ka vastava poliitika kujundamiseks protsessi käivitamine, et tõukefondide perioodi lõpuks tekiks teadmine, kas ja millisel kujul vajab edaspidi loomemajanduse valdkond riikliku sekkumist.”

Keda kaasata?

Kui tulla tagasi dokumendis „Kultuuripoliitika arengusuunad aastani 2020” toodud põhimõtte juurde, et avatud ja läbipaistva kultuuripoliitika tagab partnerorganisatsioonide kaasamine, on õigustatud pärida, mis alustel kultuuriministeerium oma partnereid valib. „Partnerorganisatsioonide kaasamiseks ei ole ministeeriumil olemas konkreetset rakenduskava. Meie eesmärk ei ole poliitika kujundamist bürokratiseerida ja seega ei koosta me „volitatud partnerite” nimekirja, mis oleks lihtsalt järjekordne dokument dokumendi pärast. Me ei ela enam nõukogude ajal, kus oli määratud, kes sõna saab ja kes peab kõrtsis või põranda all kiruma – kõik, kes vähegi soovivad, saavad kultuuri arengus ja otsuste kujundamises osaleda ning on vägagi oodatud panustama. Partnerina mõjuvad tõsiseltvõetavalt eelkõige need organisatsioonid, kes tegutsevad ka ise oma valdkonna arengu huvides laiemalt ja ei lähtu ainult kitsast omahuvist,” ütleb Oreškin. Liigset riiklikku sekkumist ei soosi ka Sinijärv: „Siin midagi politiseerima hakata oleks küll suur viga. Kogu Eestis tehtav kultuur on isegi valdkondadeks jagamata kujul piisavalt pisike, et sel alal töötavad inimesed peaksid puhtobjektiivse vaatluse tulemusel aru saama, millised organisatsioonid on sisulises mõttes tõsiseltvõetavad ja millised formaalsevõitu.”

Tunnistust selle kohta, mil määral eeltsiteeritud üllad põhimõtted praktikas toimivad, võiks leida kultuuriministeeriumi juures koos käivate komisjonide ja eksperdigruppide koosseise analüüsides, kuivõrd neil on võimalik vahetult mõjutada ministeeriumi rahastusotsuseid. Järeldus on lihtne: loomeliitude kaasatus on väga hea (kuigi sageli esindavad liite mitmes komisjonis samad isikud), arenduskeskuste esindajaid kutsutakse rahajagamiskomisjonidesse kaootiliselt. See näitab ilmekalt, et ka ministeerium jagab Sinijärve arvamust, et arenduskeskusi ei saa „veel samadel alustel loomeliitudega hinnata” ehk nagu Oreškin isegi on väitnud, „osalevad loomeliidud eeskätt kultuuripoliitika, aga arenduskeskused ettevõtluspoliitika kujundamisel”. Valdkondadel tasub arutada, kuivõrd on õigustatud sellise erisuse tegemine. Aeg on seda õigem, et Oreškini sõnul töötab ministeerium välja komisjonide koosseisude määramise korda, „mis muuhulgas hakkab reguleerima ka komisjonidesse kuulumise aega, et välistada samade inimeste järjestikust kuulumist komisjonidesse”. Ta lisab: „Ministeerium on muutumas avatumaks. Toimuvad regulaarsed (kord kuus) avatud vestlusringid loomeliitude ja Kultuuri Koja esindajatega, kus mõlemad osapooled saavad lauale tuua oma teemad. Viimasel sellisel kohtumisel lepiti kokku, et ministeeriumi tööplaani prioriteedid arutatakse läbi ka loomeliitude ja Kultuuri Kojaga. Uues veebis avatakse õige pea kaasamismoodul, mille kaudu parendatakse infovahetust ning plaanis on kasutusele võtta ka sotsiaalmeedia võimalused.”

On selge, et arutelu eri tüüpi eestkosteorganisatsioonide rollide üle peavad algatama lühema ajaloo ja justkui kitsama eesmärgiringiga arenduskeskused. Sirp kutsus alustuseks kokku kaks vestluringi: muusika- ning arhitektuuri ja disaini valdkonna omad. Kui muusikas püüti Eesti Muusika Arenduskeskuse loomisega ületada lõhet klassikalise ja rütmimuusika vahel, siis viimased muudatused selle organisatsiooni juhtimises ennustavad selle katse ebaõnnestumist, mille üheks peamiseks põhjuseks on kindlasti seegi, et rütmimuusikal puudub oma tugev eestkosteorganisatsioon. Arhitektuuri- ja disainivaldkond aga liigub risti vastupidises suunas, kaaludes riiklike muuseumide ja eraõiguslike arenduskeskuste vabatahtlikku liitumist. See on igati tervitatav algatus, sest nagu ütleb ka Sinijärv: „Kõik asjaomased ühendused ja kehandid peaksid omavahel tihedas ja pidevas läbikäimises olema, et vältida asjatuid sekeldusi ja dubleerimist – lõpuks on ju oluline see kultuur, mida valmistatakse, mitte see, kes ja kui innukalt kultuuri ümber toimetavad.” „Mitte midagi ei saa arendada ainult ühes nurgas istudes ning ressurssi, teadmisi, kontakte ja tegevusi ainult endale hoides,” lisab Oreškin.