Põgenemine Luganskist

SILVER MEIKAR

Terroristide vägitegudest hoolimata leidub neil ikkagi palju toetajaid.Malaisia reisilennuki tulistasid separatistid alla kogemata, s.t neil puudus eesmärk tsiviilisikute tapmiseks. Terroristide nimetuse on nad välja teeninud hoopis muudel põhjustel, vähemalt paljude Ida-Ukraina elanike arvates. „Nad rüüstavad poode ja pangakontoreid, ärandavad autosid, arreteerivad linnaelanikke või seavad nende elu sihilikult ohtu,” laob 50ndates aastates Larissa ühe hingetõmbega näiteid ritta ja jätkab: „Nad panevad inimesi kannatama, näiteks on nad üle võtnud ka haiglad, kus nüüd ravitakse nende sõdureid.”Larissa on üks sadadest tuhandetest Ida-Ukraina tsiviilelanikest, kes on pidanud tegema raske valiku: kas jätta maha oma kodu või elada hirmus ja teadmatuses, sageli ka ilma vee, gaasi ja elektrita. Neil kõigil on oma isiklik lugu, mille kuulamine aitab paremini kokku panna tervikpilti. Sügaval Kesk-Venemaal Tšeljabinskis sündinud ja hariduse saanud Larissa kolis sõjaväelasest mehega Luganskisse 1980. aastate alguses ja on viimastel aastatel töötanud äärelinna toidukaupluse asejuhatajana. Või õigemini töötas, sest pärast elektri kadumist ja enamiku personali mitteilmumist tööpostile ei jäänud muud üle kui ka selle poe uksele riputada linna populaarseim lühiteade „Suletud”.

Larissaga (perekonnanime palus ta mitte avaldada) kohtusin juhuslikult eelmisel reedel juba turvalises ja suviselt muretus Kiievis. Ta oli varahommikuse rongiga saabunud Harkivist, mis oli tema Luganskist põgenemise teekonna meeldivaim osa. Tallinnast pisut suuremast Luganskist on arvatavalt lahkunud kaks kolmandikku elanikest, linnatänavad on muutunud kummituslikult tühjaks. „Kõige raskemas seisus on vanad ja puudega inimesed, keda sotsiaalametnikud enam ei aita, ja neil pole võimalik ka linnast lahkuda,” seletas Larissa.
Ka need, kelle jalad veel kannavad, seavad enda linnast põgenedes tõsisesse ohtu. Vahel on küll teatatud nn roheliste koridoride avamisest, kuid mingit turvagarantiid ei ole. Nii saadabki lahkunuid sageli lähedalt kostev lahingumüra, kuid inimesed on õnnelikud, kui nad üldse kuidagi välja saavad.
Eelmisel neljapäeval enne päikesetõusu lahkus Larissa kodunt, et kõndida raudteejaama lootuses saada mõnele Luganskist lahkuvale bussile. Ligi kümne kilomeetri pikkune teekond tuli läbida jala, sest ühissõidukid ei sõida ja taksot tellida pole võimalik. Kui ta kell seitse kogunemispunkti jõudis, ootas ees juba 80 inimest, kahte bussi mahtus aga vaevalt 60. Õnneks tuli kohale veel üks pisem mikrobuss, mille põrandal Larissale koht leiti. „Autojuht kasutas ohutuse eesmärgil väikseid kõrvalisi teid, kahel korral pidime liiva kinni jäänud bussi lükkama,” rääkis Larissa, miks teekond Luganskist 25 kilomeetri kaugusel asuvasse linnakesse kestis neli tundi. „Pole ime, et populaarsust kogub traktoriga linnast lahkumise teenus,” ütles ta muigamisi.
„See linnake väärib nüüd tõesti oma nime,” kirjeldas Larissa Щастя’sse (tõlkes: õnn) jõudmise tunnet. Sealt tunde kestnud edasiloksumine täistuubitud bussis läbi Svatove Harkivisse tundus kui mugav turismireis, rääkimata öörongist Kiievisse. Larissal on vedanud, et ta ei pea elama põgenikekeskuses, vaid teda ootas Kiievis tütar. „Paar nädalat olen siin ja siis lähen koju tagasi,” arvas Larissa optimistlikult. „Loodan, et nii kiiresti suudetakse linn vabastada.” Larissa arvates jääb pelgalt illegaalsete relvastatud üksuste purukslöömisest muidugi rahu ja stabiilsuse saavutamiseks väheseks. Kohe tuleks välja vahetada valdav enamik miilitsatöötajatest, linnavõimust ja allasutuste juhtidest ning alustada ajupesu Kremli propaganda ohvritele.
Ida-Ukraina konflikti juuri tuleb otsida aastakümnete tagant. See piirkond jäi ka pärast Ukraina iseseisvumist 1991. aastal Moskva poole kiiva, negatiivseid hoiakuid Kiievi keskvõimu suhtes süvendasid tööpuudus ja vaesus. Huvitaval kombel olid Kiievi Maidani ja Ida-Ukraina anti-Maidani protestide põhiloosungid sarnased. Nõuti korruptsiooni lõpetamist ja rahvaga arvestamist. Erinevus seisneb selles, et läänes nähti lahendusena Viktor Janukovõtši kukutamist ja läänesuunalist poliitikat, idas aga riigi föderaliseerumist, iseseisva Donbassi teket või piirkonna liitumist Venemaaga.
Kui aprillis Luganskit külastasin, jäid separatistide telklinnakus silma päris paljud ärajoonud nägudega tüübid. „Rüüpavad poe taga õlut ja ütlevad, et Lugansk toidab kogu Ukrainat ja elujärg läheb paremaks, kui saadakse Venemaa koosseisu,” kirjeldas selliseid Larissa. „Ise pole nad elus midagi peale pudeli käes hoidnudki.”
Kremli propagandamasina toel on separatismiideest nakatunud ka paljud töökad ja tublid linnakodanikud. Uus võim Kiievis tundus võõras ja ohtlik, Moskva suutis pakkuda turvatunnet ja tulevikuperspektiivi. Ilma Venemaalt sisse toodud võitlejate ja relvadeta oleksid väljaastumised jäänud rahumeelseks ja nüüdseks kindlasti vaibunud.
Larissa sõnul hakkas toetus separatistidele vähenema mais ja nn referendumi korraldamise ajal tuli juba rakendada mõjutamist. „Koolidirektor lubas vallandada kõik alluvad, kes referendumil ei osale, ja linnapea sundis linnaametnikke osalema separatistide toetusmeeleavaldusel,” kirjeldas ta tollast olukorda. Krimmi stsenaariumi teostumata jäämine kaotas vajaduse korraldada demokraatia näitemängu ja eesmärkide saavutamiseks võeti avalikult kasutusele jõuvõtted. Neist hoolimata hakkasid just siis „ametist” lahkuma paljud varem vabatahtlikult kontrollpunkte valvanud või supiköögis vaaritanud kohalikud.
Relvastatud separatistidest moodustasid kohalikud niigi väikese osa ja just seetõttu ei hoolitud linnast ega selle kodanikest karvavõrdki. Viimasel kahel kuul on peamiselt Venemaalt pärit jõuk korda saatnud selliseid tegusid, mille pärast nimetab Larissa neid kõhklematult terroristideks.
„Turu värava juures sundisid separatistid ühe mustanahalise välistudengi automaadiga ähvardades põlvili ja lasid talle enne äraviimist kuuli jalga,” vahendab ta sündmust pealt näinud sugulase juttu. „Ainus põhjendus oli, et neile ei meeldinud „neegrilõust”,” ütles Larissa ja arvas, et Aafrikast Luganskisse odavat kõrgharidust saama tulnud tudengeid hoitakse siiani kinni separatistide hõivatud SBU keldrites.
Juuni lõpus võtsid separatistid kinni Larissa naabri, taksofirma omaniku ja seni ei ole temast midagi kuulda. Nüüd vuravad ringi vaid autopargi sõidukid, automaaditorud lahtistest akendest välja sirutumas. Luganski oblastile keskenduv infoportaal informator.lg.ua otsib
3. augusti seisuga taga 63 Luganski oblastis teadmata kadunud isikut, kuid pole kahtlust, et tegelik arreteeritud või tapetud isikute arv on mitu korda suurem.
Alates aprillist separatistide peamiseks tugipunktiks olnud Slovjanskis kaevati eelmine nädal välja 14 inimese surnukehad ja teada on veel vähemalt kolme massihaua asukoht. Samuti leiti SBU hoonest isehakanud vägede ülemjuhataja Igor Girkini (võitlejanimega Strelkov) allkirjaga mahalaskmisotsused, mis põhinevad 1941. aasta 22. juuni Nõukogude Liidu ülemnõukogu sõjaseisukorra dekreedile.
Girkin on välismeediale põhjendanud sõjatribunali sisseviimist eesmärgiga ära hoida kaos ja öelnud, et reeglitest mitte kinnipidajate karm karistamine saadab võitlejatele tugeva signaali. Mahalaskmine võib oodata neid, kes ilma juhtkonna loata marodööritsevad, kuid ka tsiviilelanikke, kes mingil põhjusel separatistidele ei meeldi. Esimeses Slovjanski massihauas tuvastati neli protestantliku koguduse misjonäri laipa, kelle separatistid juuni keskel kinni olid võtnud.
Mingit turvatunnet ei ole ka neil linnakodanikel, kes otseselt separatistidele ette ei jää. Larissa kodu vahetus läheduses andsid Vene terroristid haubitsatest Ukraina sõjaväe tugipunktide poole tuld, samuti on ta näinud mitu korda Grad-raketisüsteeme ja miinipildujaid, mis on paigutatud kortermajade sisehoovidesse. Ukraina sõjaväel on võimatu ilma elanike elu ja kodu ohtu seadmata vastutuld anda.
„Tean ka juhtumit, kus miinipildujast pommitati ühes suunas ja siis keerati toru teisele poole ning anti paar pauku ka kesklinnale,” kirjeldas Larissa terroristide tegevust. Kaabellevi kaudu jõuab (elektri olemasolu korral) Luganski televaatajateni vaid kolm Vene telekanalit ja iga mürsutabamuse saanud maja on vajalikuks pildimaterjaliks Ukraina vägede süüdistamisel. Terroristide vägitegudest hoolimata leidub neil ikkagi palju, vähemalt passiivseid, toetajaid. Arvestades Larissa päritolu, isiklikke sidemeid Venemaaga ja perekondlikku seost selle armeega, võiks stereotüüpidest lähtuvalt kuuluda ka tema nende sekka.
Kuid selle asemel peab Larissa sõja peasüüdlaseks Putinit ja ütleb nukralt: „Ma poleks iialgi uskunud, et pean hakkama kartma ja vihkama Vene sõdureid.” Et vestlust optimistlikumalt lõpetada, avaldab ta lootust, et lõpuks avanevad kõikide silmad, enam ei usuta Kremli propagandat ja siis on ka ühtne Ukraina riik võimalik.