Aafrika mõistulugu

Hasso Krull

Aafrikas on laialt levinud lugu mehest, kes leiab võsast pealuu ja küsib: „Kuidas sina siia said?”. „Eks ikka jutu pärast,” vastab pealuu. Mees läheb nüüd kuninga juurde ja räägib, et on võsast leidnud kõneleva pealuu. Kuningas nõuab, et imet talle näidataks, ja mees juhatabki kuninga koos saatjaskonnaga võsasse, kust ta pealuu leidis. Ometi ei vasta pealuu seekord küsimise peale midagi. Vihane kuningas  annab käsu, et mehe pea maha raiutaks ja sinnasamma võssa visataks. Nii tehaksegi. Aasta pärast on tema peast järel vaid tühi pealuu. Nüüd hakkab esimene pealuu ootamatult uuesti rääkima ja küsib: „Kuidas sina siia said?”. „Eks ikka jutu pärast,” vastab talle teine pealuu.

Mõistulugu tekitab kõigepealt küsimuse, kas mees oleks tõesti pidanud leiust vaikima. Või oli viga pigem selles, et ta läks sellest kohe teatama kuningale? Tundub, et esimest  võimalust on raske omaks võtta: inimeselt ei saa nõuda, et jätaks oma teada kõik, mis teda kuidagi erutab või puudutab. Kommunikatsioonist loobumine võib mõnel puhul olla küll õige samm (juhul kui eeldatakse, et sõnum kas ei jõua niikuinii kohale või siis mõistetakse seda kindlasti valesti), aga see ei peaks kehtima asjade puhul, mis äratavad imestust.

Teine võimalus tundub tõenäolisem. Iga probleemiga ei peaks pöörduma võimukandjate  poole, see võib kaasa tuua asjatuid sekeldusi ja viimaks hädasid suurendada. „Eks ikka jutu pärast” viitaks siis mitte lihtsalt kõnelemisele, vaid kõnelemisele vales kohas – täpsemalt, tarbetu informatsiooni levitamisele seal, kus seda sugugi vaja pole. Muidugi võiks sellises loos etteheite teha ka kuningale. On ehk tõsi, et kuningas pidi toodud teatele reageerima. Aga miks pidi ta ise kohale minema? Kas ei võinuks ta enda asemel  saata asja uurima kellegi teise? Ja kui selgus, et teade ei vastanud tõele, poleks ta ju pidanud otsustama kõige esimese mulje järgi?

Niisugune etteheide tuleb aga tagasi tõlgenduse juurde, et võimukandjaid ei peaks väikeste asjadega tülitama. Loo tõeline mõistatus on siiski jutt ise. Pärast sündmuste ärakuulamist me teame, miks sattus võsasse teine pealuu – aga mis jutt võinuks viia sinna esimese? Miks ei räägi pealuu toimunust midagi lähemalt? Ja miks ta kuninga tulles kangekaelselt vaikib? Seda võib kõigepealt mõista nõnda: esimene pealuu on oma viga juba mõistnud ega taha enam korrata juttu, mis võiks kõnelejale kahju tuua. Arusaadavalt ei nõustu ta midagi avaldama kuningale ja tema saatjaskonnale, kes seda kindlasti oma teada ei hoiaks. Samas mõjub pealuu käitumine ikkagi vasturääkivalt: miks pidi ta esimesel korral mehe küsimusele vastama?  Kas polnuks õigem kohe vaikida? Ja veel, miks esitab mees küsimuse võsas vedelevale pealuule, kui ta peaks ometi teadma, et pealuud ei kõnele? Sel juhul oli mees ikkagi järgnenud sündmustes ise süüdi?

Nii arutledes jõuame uuesti kommunikatsiooni teema juurde. Kellelegi ei saa ette heita imestust, kui ta on võsast juhuslikult leidnud pealuu; ja kellelegi ei saa ka ette heita, et ta tahaks teada, kuidas on pealuu sellisesse kohta  sattunud. Üllatus on loomulik, uudishimu on loomulik, teadatahtmine on loomulik. Nüüd hakkab kogu mõistulugu paistma ringikujulise lõksuna: võssa sattunud mehe küsimus oli paratamatu, ja samuti oli paratamatu kuninga uudishimu. Nii ei ole toimunus süüdi mitte keegi, ja me võiksime resigneerunult ohata: paratamatute asjadega ongi nii, et need on paratamatud, see tähendab möödapääsmatud ja parandamatud. Nii võikski arutluse lõpetada.  Ometi jääb painama küsimus, missugust sõnumit õieti peidab loo ringikujuline struktuur. Miks tullakse tagasi algse küsimuse juurde, et saada sellele nii irooniline vastus? Ja kui otsustame, et juba võsasse minnes oli mees sattunud lõksu, siis mis lõks see tegelikult oli. Nüüd tundub, et lahendus on lähedal. Kõik niidid viivad ühe ja sama järelduse juurde: loo sündmuste ahelat ei oleks saanud olla ilma keeleta, ilma keelelise kommunikatsiooni võimaluseta. 

Kõik toimunu oli küll paratamatu, aga ainult tingimusel, et mees saab pealuule esitada oma esimese küsimuse. Pärast seda kulgeb kõik ettemääratud rada. Keel ise on lõks, inimese kõnevõime on lõks. Ekslik on arvata, nagu võiks sellest lõksust pääseda, kõneldes ainult tõtt. Aafrika mõistuloos ei valeta mitte keegi ja kõik tegelased näivad tegutsevat oma parema äratundmise järgi. Keelel on rohkem väge, kui me arvatagi oskaks,  ja selle väe kasutamine on väga oluline kunst. Otsekohene küsimus ja tõerääkimine ei pruugi alati anda väärtuslikku tulemust. Võib-olla on mõnikord targem väljenduda kaudselt, küsida ääri-veeri. Võib-olla on mõnikord targem hoopis luuletada.