Abhaasia ja Gruusia

Vaevalt saab vaid Gruusia lobitööga seletada seda, et OSCE tunnistas grusiinide etnilist puhastust Abhaasias, soovides tuua sõjakuritegude toimepanijad kohtu ette.

TOOMAS KÜMMEL

Aivar Jürgensoni terviklik käsitlus Abhaasia ajaloost on esimene säärane raamat eesti keeles, seetõttu ka väga oluline materjal. Iseseisvale rahvuskultuurile on ülimalt olulised oma autorite emakeelsed uurimused maailma maade ja rahvaste kohta. Sageli ei asenda neid vastavad tõlketeosed. Meie oma vaatenurk teistele maadele ja rahvastele erineb paratamatult teistest juba geograafia ja ajaloo tõttu. Seega on raamat „Abhaasia sõjad“ väga tänuväärne üllitis ja jääb ilmselt pikaks ajaks suunanäitajaks ja omalaadseks käsiraamatuks Abhaasia keerulise ajaloo ja tehtud valikute mõistmisel.

Otsekui kõike siin nimetatut rõhutamaks on raamatu pealkirjal veel täiendus „Seosed Eesti, eestlaste ja baltisakslastega“. Selline rõhuasetus ainult lisab raamatule väärtust. Tõepoolest, Abhaasia on ju Kaukaasia piirkond, millega Eestil ja eestlastel on olnud tihedaid kokkupuutepunkte. XIX sajandi keskpaigast toetas Vene impeeriumi võim kristlaste ümberasumist lõunapoolsetesse kubermangudesse. Nii tekkisid Abhaasiasse ka eestlaste asundused. Eestlaste soe suhtumine Kaukaasia rahvastesse tänapäeval ei ole saladus.

Juba pealkirjas annab autor aktsendi, millele oma Abhaasia ajalookäsitluses peatähelepanu suunab – Abhaasia sõjad. Sõda on ühele väikerahvale eksistentsiaalse tähtsusega, eriti kui tegemist on vallutussõdadega. Sõdida on tulnud abhaasidel aegade jooksul palju. Kaukaasia sõda 1817–1864 oli Vene impeeriumi kõige pikem sõda uute alade ja rahvaste alistamiseks. See oli kurnamissõda eelkõige Põhja-Kaukaasia mägirahvaste vastu, kuid sellest ei jäänud puutumata ka abhaaside asuala. Sellele Kaukaasia väikerahvale tõi see sõda 1864. aastal kaasa tiheda liitmise Vene impeeriumi külge. Järgnenud aastatel põgenes ja küüditati suur osa abhaasidest Türgisse. Paigale jäänud abhaasid suruti elama võimude kindlaks määratud piirkondadesse. Massikolonisatsiooni tagajärjel hakkas abhaaside osatähtsus nende asuala rahvastikus järjekindlalt vähenema. Peab siiski märkima, et kõige drastilisem pööre abhaaside vähemusse jäämisel omaenda kodumaal toimus Nõukogude perioodi alguses. Bolševike riigipöörde ajal olid abhaasid veel enamuses, kuid 1939. aastaks oli langenud nende osatähtsus Abhaasias 18 protsendini.

Väga oluline peatükk raamatus on baltisakslastest, kellest mõned tegutsesid XVIII sajandi teisel poolel Kaukaasias maadeavastajatena ja hiljem Kaukaasia sõja ajal juba Vene impeeriumi vallutussõja kõrgete sõjaväelastena. Jääb vaid autoriga nõustuda, kui ta nendib, et baltisaksa mõõdet Kaukaasia sõjas pole meil eriti teadvustatud.

Arvestades juba raamatu pealkirjas toodud rõhuasetusi, on Abhaasia varasem ajalugu kuni Kaukaasia sõjani esitatud lühidalt konspekti vormis. Ühelt poolt on see mõistetav. Teiselt poolt on Abhaasia varasemas ajaloos mitmeid abhaasidele saatuslikke momente, millel ei ole siiani üheselt tõepärast seletust. Autor seletab ka läbi kogu oma raamatu, et abhaasia ja gruusia autorite seletused ühtedele või teistele sündmustele võivad tihti täiesti lahkneda. Abhaasia poliitilist ajalugu on vähemalt 1500 aastat. See on suuresti iseseisev ajalugu, mis kattub Gruusia ajalooga ainult aeg-ajalt. Sellest ei tohiks aga teha kaugeleulatuvaid järeldusi, sest Gruusial puudub ühtne poliitiline ajalugu. Gruusia ajalugu on selle erinevate selgelt eristuvate piirkondade ajaloo kogum.

Kuningas Leon II kuulutas oma kuningriigi 787. aastal Bütsantsist sõltumatuks. Sealt algas Abhaasia kuningriigi mitu sajandit kestnud tõus. Abhaasias on populaarne müüt praeguse Abhaasia järjepidevuse kohta Leon II rajatud riigiga. Loomulikult ei ole nende vahel mitte mingit seost.

Järgmine kummaline seik on asjaolu, et X sajandi lõpus oli just Abhaasia kuningriik see, kes mõtles välja õigeuskliku Gruusia ühendamise projekti. Kuid ühinemise edenedes heitsid nad selle projekti täielikult kõrvale ja see tähendas hoopis Ida-Gruusia (Ibeeria) mõju tugevnemist, pealinna rajamist Thbilisisse ja Abhaasia ääremaastumist. Lõpuks läksid nad selle projektiga tugevasse opositsiooni, kuigi olid selle ise algatanud. Võib-olla tuleks just sealt otsida Abhaasia ja Gruusia tänapäevani kestva konflikti lätet.

Autor kirjutab: „Abhaasiasse määras kuningas David Ehitaja kohaliku võimu teostajaks pärsia juurtega vürsti Širvan-šahhide dünastiast .. Just selle valitsejaliiniga seostatakse Šervašidze vürstidünastiat, kes valitses järgnenud sajanditel Abhaasias ja mille võimu likvideeris tsaaririik alles 1864. aastal.“ Teistel andmetel asutas Šervašidzede dünastia David IV Ehitaja tütre Tamari üks poegadest.

Üheks salapärasemaks lõiguks Abhaasia ajaloos on aga XV sajandi alguses alanud suured kultuurilised muutused. XV ja XVI sajandil asendub kristlus järk-järgult paganlusega, kaovad õitsvad linnad, pühakodasid enam ei ehitata, kultuuriline ühtsus Abhaasia, Gruusia ja Bütsantsi vahel kaob täielikult. Selle põhjuseks peetakse XV sajandil alanud tšerkessi hõimude koondumist Põhja-Kaukaasias. Moodustub suur tšerkesside riiklik moodustis Inal Suure juhtimisel. See haarab enda alla Põhja-Kaukaasia, Musta mere ranniku ja kogu Abhaasia. Pärast surma maetakse Inal Abhaasia mägedesse Pshu küla juures asuvale mäele, mis sellest ajast saadik kannab nime Inali haud. Sellel ajal asuvad tšerkessid Abhaasiasse tervete suguvõsadena. Väidetavalt ei suhtunud abhaasid tšerkessidesse kui vallutajatesse, võtsid omaks nende paganliku uskumuse ja hakkasid rohkem kummardama pühasid tammesid ja Inali hauda. XVI sajandi keskel lahkus Abhaasia kristlik kirikupea katoolikos Eudemus Pitsundast koos kiriku reliikviatega Imereetiasse Gelati kloostrisse ja tegi seal püha Giorgi katedraali Abhaasia peakirikuks.

Koos Osmanite võimuga Abhaasias ja Adžaarias XVI sajandil saabus sinna ka islam. „Islamit levitasid Abhaasias peamiselt Põhja-Kaukaasia moslemid, kuid see ei tõrjunud kunagi kristlust ja kohalikku abhaasia usku lõpuni välja,“ tõdeb autor. Ta jätkab, et abhaasi autorid rõhutavad maa vanu kristlikke juuri ja peavad islamit suhteliselt nõrgalt juurdunuks. Selle väite võib siiski kahtluse alla panna, sest võib öelda, et Abhaasia kadus kristlikust maailmast 300 aastaks, ühes sellega kadus ka arhitektuur. Islam muutus aga Osmanite võimu aegsest eliidi usust Abhaasias rahva usuks ja Vene impeeriumi vastase võitluse ideoloogiaks Kaukaasia sõja ajal. Vene impeeriumis kristianiseeriti Abhaasia uuesti.

Bolševike riigipööre 1917. aastal, Vene tsaaririigi kokkuvarisemine, Vene kodusõda ja iseseisvate riikide lühiajaline eksisteerimine Kaukaasias olid ajaloosündmused, mis tõid piirkonda tektoonilise poliitilise pöörde. Sealtpeale kuulub autori varjamatu sümpaatia Abhaasia ja Gruusia suhetes esimesele. Kaukaasiast oli üle rullinud kaos, kodusõja sündmuste ajal toimusid paralleelselt läbirääkimised Abhaasia saatuse üle Gruusia, Türgi, Saksamaa, Suur­britannia ja Vene valgete vahel. Valitsevat kaost illustreerib ilmekalt türklaste Abhaasiasse korraldatud dessant, mille puhul nad ei saanudki aru, mida nad peaksid seal õigupoolest tegema, ning lõpuks Gruusia armee demilitariseeris nad. 1921. aasta kevadel vallutas puna­armee Abhaasia ja Gruusia. Põrandaaluse pigem virtuaalselt eksisteeriva revolutsioonikomitee kolmest liikmest viibis kaks sel hetkel Türgis ja ainult Nikolai Akirtava Abhaasias. Kuus päeva pärast punaarmee sisenemist Suhhumisse teatas see nn revolutsioonikomitee võidukalt Leninile, et Abhaasias on kehtestatud Nõukogude võim. 1937. aastal lasksid Akirtava mõttekaaslastest võitluskaaslased ta maha.

Vene ja abhaasia kommunistid leppisid kokku, et Abhaasiast tehakse iseseisev vabariik ning 31. märtsil 1921 kuulutati see ka välja. Samal päeval tunnistas Abhaasia iseseisvust Gruusia revolutsioonikomitee. Autor võtab need sündmused ja Abhaasia NSV 1925. aasta konstitutsiooni aluseks, et põhjendada Abhaasia lahkulöömist Gruusiast pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja ka praegust Abhaasia tunnustamata riigi, sisuliselt Venemaa nukuvalitsuse staatust. Kuid kas Abhaasia NSV vormilist iseseisvust Taga-Kaukaasia Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi koosseisus ikka saab nii üheselt käsitleda? Tuletame meelde, et peale Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaani ja Abhaasia NSV kuulusid Taga-Kaukaasia SFNV koosseisu veel Nahhitševan, mis oli alguses samuti NSV, kuid muudeti 1924. aastal ANSVks; Adžaaria ANSV, mis kandis alguses nimetust Adžaristan, ning Mägi-Karabahhi ja Lõuna-Osseetia autonoomne oblast.

Kui vaadata, mis sai nendest riikidest ja autonoomiatest 1990. aastate alguses, avaneb pisut kummastav pilt. Juba 1990. aasta 19. jaanuaril teatas Nahhitševani ANSV ülemnõukogu Nõukogude Liidust väljaastumisest ja kuulutas end iseseisvaks, kuid Aserbaidžaani koosseisus. Adžaaria ei olnud Gruusia keskvõimu kontrolli all kuni 2004. aastani, mil rooside revolutsiooni järel Gruusias presidendiks valitud Mihheil Saakašvili suutis kukutada Adžaaria valitseja Aslan Abašidze režiimi. Mägi-Karabahhi, pikka aega Armeenia-Aserbaidžaani konfliktis kahe sõja ajal tunnustamata riigi saatust ei ole vaja siinkohal ümber jutustada. Ja lõpuks veel Lõuna-Osseetia, mis ei olnud alguses samuti Gruusia keskvõimu kontrolli all, kuid kus külades elasid siiski osseetidega vaheldumisi grusiinid. Pärast 2008. aasta Vene-Gruusia sõda tehti ka Lõuna-Osseetiast Venemaa tunnustamata vasallriik, sealseid põliselanikke grusiine tabas aga etniline puhastus.

Kokkuvõttes võib öelda, et Kaukaasias piiride joonistamine oli bolševike poliitiline mäng, et vastandada kommunistide arvates nende suhtes lojaalsemad rahvad ja piirkonnad vähem lojaalsetega. Sealjuures ei arvestanud bolševikud rahvaste asuala ajalooliste piiridega. Sama kehtib Abhaasia-Gruusia suhetes. Bolševistliku režiimi suhtes ustavamale Abhaasiale andsid bolševikud iseseisva vabariigi staatuse, et mängida see ebalojaalse Gruusia vastu välja. Kui Gruusia hakkas pärast 1924. aastat muutuma bolševike režiimi suhtes järjest lojaalsemaks, otsustati Kremlis Abhaasia staatust alandada. 1931. aastal muudeti Abhaasia autonoomseks vabariigiks Gruusia NSV koosseisus. Stalinile hakkasid närvidele käima nii Abhaasia kui ka Gruusia kommunistlikud liidrid. Autor jutustab raamatus pikalt Abhaasia kommunistlike liidrite represseerimisest, kuid represseeriti ju ka Gruusia kommunistidest ninamehed.

Nõukogude Liidu kompartei etteotsa saanud Mihhail Gorbatšov alustas liberaliseerimispoliitikaga, mis aga kiiresti kujunes impeeriumi rahvaste võitluseks oma iseseisvuse eest. Kaukaasias rebenesid kompartei surve lõdvenemise tõttu kohe lahti vanad rahvuslikud haavad, mille olid omal ajal paljuski kunstlikult tekitanud juba Vene impeerium ja bolševike režiim.

Abhaasia valis mitmetel põhjustel Gruusiast lahkulöömise tee. 25. augustil 1990 võttis Abhaasi ANSV ülemnõukogu vastu deklaratsiooni Abhaasi NSV riiklikust suveräänsusest. Selles väljendus Abhaasia soov tõsta oma riiklikku staatust ja ühineda liiduvabariigina Nõukogude Liiduga. See läks lahku Gruusia kasvavast soovist end üldse impeeriumi kütkeist vabastada ja taastada iseseisev riik. Raamatu autor annab huvitava ja põhjaliku ülevaate nn ajaloosõjast, abhaa­sia ja gruusia kultuuritegelaste, ajaloolaste ja poliitikute erinevatest ajaloolistest, etnilistest ja kultuurilistest põhjendustest ühe või teise poole kasuks.

Jällegi kuulub kogu autori sümpaatia Abhaasiale ja abhaasia rahva vabaduspüüdlustele. Kuid kas saab lahvatanud konfliktis, mis peagi kasvas üle Gruusia-Abhaasia sõjaks, süüdistada ainult ühte poolt? Poliitilise olukorra pingestumine Abhaasias algas 1989. aastal. 18. märtsil 1989 toimus Likhni külas mitme tuhande osavõtjaga meeleavaldus, kus nõuti Abhaasia väljaastumist Gruusia koosseisust ja Abhaasiale NSV staatuse andmist. 16. juulil 1989. aastal toimusid Suhhumis verised kokkupõrked etnilisel pinnal abhaaside ja grusiinide vahel. Kuid tõsi on seegi, et Gruusia presidendi Zviad Gamsahhurdia ajal kehtestati kogu Gruusia alal ainsaks riigikeeleks gruusia keel, abhaasia keel Abhaasias ei saanud aga mitte mingit staatust. Veelgi räigem samm oli abhaasia­keelse Suhhumi ülikooli muutmine Thbilisi ülikooli filiaaliks ja seal abhaasia keeles õpetamise lõpetamine. Abhaasia keel oli niigi olnud pideva surve all ja vaevalt mõjus sellele hästi ka pidev tähestiku muutmine: abhaasia kirjakeel toimis aastast 1862 kirillitsa, 1926. aastast ladina tähestiku, 1938. aastast gruusia ja 1954. aastast jällegi kirillitsa alusel!

1989. aastaks oli abhaase oma autonoomias 18% rahvastikust, veidi rohkem kui armeenlasi (15%). 46% Abhaasia rahvastikust moodustasid grusiinid. Nõukogude ajal oli kolmandik ülemnõukogu kohtadest garanteeritud etnilistele abhaa­sidele. Gruusia iseseisvumisliikumise lainel oli abhaasidel hirm, et tulevikus saavad nad parlamendis kohti proportsionaalselt abhaaside osakaalule Abhaasia rahvastikust. See oli Gruusiast lahkulöömise toetajate üks oluline argument. 1991. aasta suvel õnnestus siiski sõlmida Abhaasia-Gruusia lepe rahvusliku kvoodiga parlamendi kohta Abhaasias. President Gamsahhurdia nõustus sellega, et 40% kohtadest Abhaasia parlamendis kuulub etnilistele abhaasidele. Kuid sellega Abhaasia ja Gruusia lähenemine ka lõppes. Väga hinnaline materjal raamatus on vaade sellele, kuidas elasid kõik need traagilised sündmused üle Abhaasia eestlased ja missugused olid nende hoiakud.

Jaanuaris 1992 toimus Gruusias riigipööre, kukutati seaduslikult valitud president Zviad Gamsahhurdia. Seejärel moodustasid riigipöörajad nn sõjanõukogu ning kutsusid riigipeaks Eduard Ševardnadze, endise Gruusia NSV kompartei juhi ja perestroika-aegse Nõukogude Liidu välisministri. Sisuliselt peeti Gruusias kodusõda.

Ševardnadze vajas oma võimu kindlustamiseks populaarseid otsuseid. Ilmselt pidas ta selleks ka kontrolli kehtestamist Abhaasia üle. On fakt, et mingil hetkel oli tal Moskva kremli toetus, mis väljendus näiteks relvasaadetiste näol. Olen omal ajal rääkinud mitmete Abhaasia sõjas Kaukaasia Mägirahvaste Konföderatsiooni koosseisus osalenud tšetšeenidest komandöridega, kes kõik usalduslikes vestlustes tunnistasid, et tegelikult andsid venelased relvastust ka Abhaasia poolele, ehkki seda tehti varjatult ning kreml eitas seda.

1992–1993 toimunud Abhaasia-Gruusia sõjas oli Šamil Bassajevi tšetšeeni võitlejatel väga oluline roll, et sõda lõppes Ševardnadze Gruusiale katastroofiliste tagajärgedega. Jällegi tuleb autori käsitlust kiita selles osas, et ta peatub põhjalikult Linnart Mälli ja Esindamata Rahvaste Organisatsiooni (ERO) rahuvahendamise katsetel selles sõjalises konfliktis, samuti Eesti ajakirjanduses ilmunud sõjakajastustel. Peab ka nõustuma autori väitega, et tollal kaldus ERO sümpaatia pigem Abhaasia poolele.

Autor peatub pikkades aruteludes sellel, kas 200 000 sõjapõgenikku oli etniline puhastus või mitte. Autor väidab õiglaselt: „Sõja lõpus lahkus Abhaasiast suurem osa gruusia elanikkonnast ja sellest kujunes kiiresti vaenupoolte peamine tüliküsimus.“ Autor peab Gruusia lobitöö viljaks, et rahvusvaheliste organisatsioonide raportitesse hakkas ilmuma Abhaasia süüdistamine grusiine puudutavas etnilises puhastuses.

	1833	1867	1897	1905	1939	1959	1970	1979	1989	2003	2011	2016
Abhaasid	55 000	46 100	58 700	72 900	56 200	61 200	77 300	83 100	93 300	94 600	122 100	124 500
	71,2%	63,1%	55,3%	54,2%	18,0%	15,1%	15,9%	17,1%	17,8%	43,8%	50,7%	50,7%
Grusiinid	20 000	24 000	25 700	38 900	92 000	158 200	199 600	213 300	239 900	46 000	46 400	46 800
	25,9%	32,8%	24,2%	28,9%	29,5%	39,1%	41,0%	43,9%	45,7%	21,3%	19,2%	19,2%
Venelased			5200	1200	60 200	86 700	92 900	79 700	74 900	23 400	22 100	22 300
			4,9%	0,9%	19,3%	21,5%	19,1%	16,4%	14,3%	10,8%	9,1%	9,2%
Armeenlased	2300	3000	6600	15 900	49 700	64 400	74 850	73 350	76 500	44 900	41 900	41 900
	2,9%	4,1%	6,2%	11,8%	15,9%	15,9%	15,4%	15,1%	14,6%	20,8%	17,4%	17,2%
Kreeklased			5400	2400	34 600	9100	13 100	13 600	14 700	1500	1400	1400
			5,1%	1,8%	11,1%	2,2%	2,7%	2,8%	2,8%	0,7%	0,6%	0,6%
Ukrainlased			800		8600	11 500	12 000	10 300	11 700	1800	1700	1800
			0,8%		2,8%	2,8%	2,5%	2,1%	2,2%	0,8%	0,7%	0,7%
Ülejäänud			3800	3200	10 600	13 600			14 100
			3,5%	2,4%	3,4%	2,9%			2,6%
Kokku	77 300	73 100	106 200	134 500	311 900	404 700	487 000	486 000	525 100	215 200	240 100	243 600

Abhaasia elanike rahvuslik koosseis

Kõrvalepõikena olgu suureks kurvastuseks öeldud, et Kaukaasias ja selle lähiümbruses on läbi ajaloo olnud etniline puhastus poliitiliste eesmärkide saavutamise vahendiks. Võib-olla seetõttu ei ole selles piirkonnas etniliste puhastuste vastane kaitsesüst kandnud loodetud vilju. Meenutame või armeenlaste etnilist puhastust Nahhitševanis või kõige viimasel ajal Mägi-Karabahhis, grusiinide väljaajamist Lõuna-Osseetiast.

Kuid vaevalt on võimalik seletada vaid Gruusia lobitööga seda, et OSCE tunnistas grusiinide etnilist puhastust Abhaasias ametlikult 1994., 1996. ja 1997. aastal Budapesti, Lissaboni ja İstanbuli tippkohtumisel, kutsudes üles andma Abhaasia sõjakuritegude (sealhulgas grusiinide etnilise puhastuse) toimepanijad kohtu ette. 15. mail 2008 võttis ÜRO Peaassamblee 14 poolt- ja 11 vastuhäälega (105 erapooletut) vastu resolutsiooni 62/249 „Abhaasiast (Gruusiast) pärit riigisiseselt ümberasustatud isikute ja põgenike olukord“, kus on kasutatud mõistet „tuvastatud etnilise puhastuse ohvrid“. Nõus võib olla küll autori üldise tõdemusega, et sõja­kuritegusid fikseeriti sõja ajal mõlemal poolel.

Sõjale järgnenud rohkem kui kolmel aastakümnel ei ole autor peatunud üleliia palju. See ja eriti 2008. aasta Vene-Gruusia sõda puudutav on raamatus osa, mis sunnib mind kõige enam autori seisukohtadele vastu vaidlema. Raamatust jääb mulje, et Vene-Gruusia sõda Abhaasiat üldse ei puudutanud ja kui puudutaski, siis ainult sõjani viinud sündmused, nende seas Gruusia pidev Abhaasia ähvardamine. „Saakašvili seisukohast oli sõda vajalik, ükskõik siis kas Abhaasias või Lõuna-Osseetias,“ kirjutab autor. Selline väide on meelevaldne ja autor ei näita, millele ta sealjuures on tuginenud.

Tasub meelde tuletada, et sõja ajal tegi näiteks Abhaasias asuv dessant­üksus reidi sügavale Gruusia territooriumile, et hävitada Gruusia sõjaväebaase. Samuti sisenesid Vene üksused Abhaasiast väljapoole Gruusia territooriumile jäävasse Senaki linna, kuid siiski lahkusid sealt. Venemaa ja Abhaasia relvaüksused vallutasid Ülem-Kodori oru, mis oli Gruusia keskvalitsuse kontrolli all ja asustatud svanidega. Enne sissetungi pommitasid sealseid külasid muu hulgas Vene sõjalennukid. Ning lõppude lõpuks tunnustas Venemaa pärast sõda Abhaasiat iseseisva riigina.

Vene-Gruusia sõja kokkuvõtteks leiab autor, et Euroopa Liidu komisjon, mida juhtis Šveitsi diplomaat Heidi Tagliavini, avaldas 2009. aastal raporti, milles öeldi, et sõja päästis valla Gruusia. „Just nii see oli – sõja alustaja oli Saakašvili, mistõttu on piinlik lugeda mõningate eesti poliitikakommentaatorite ikka veel trükis ilmuvaid väiteid, justkui oleks sõja alustaja olnud Venemaa. Selliste valeväidete esitajad ei erine millegi poolest neist, kes räägivad Eesti vabatahtlikust ühinemisest Nõukogude Liiduga.“ See on see ainus koht raamatus, mida minul oli piinlik lugeda. Paljud Euroopa poliitikud on hiljem avalikult avaldanud kahetsust Tagliavini järelduse suhtes. Tagliavini kahetsusväärne tegevus ühtib tegelikult tollase Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozy vahendatud rahuplaaniga. See Gruusiale peale surutud rahuleping Venemaaga sisaldas kuut punkti, mis kõik on siiani Venemaa poolt täitmata. Paljudes uurimustes Vene-Gruusia 2008. aasta sõja kohta on ümber lükatud väide, et sõda alustas Gruusia. Siinkohal ei ole ruumi ümber jutustada peamisi argumente selle väite tõestuseks. Olgu ainult öeldud, et selleks ajaks, kui Gruusia viis oma väed 8. augusti keskööl Lõuna-Osseetiasse, et taastada piirkonnas konstitutsiooniline kord, oli nii mõndagi juba juhtunud: evakueeritud oli Lõuna-Osseetia halduskeskuse Tshinvali elanikkond, Vene väed olid võtnud kontrolli alla ainsana Venemaa Põhja-Osseetiat ja Lõuna-Osseetiat ühendava Roki tunneli, Lõuna-Osseetia relvarühmitused olid raskerelvadest tulistanud grusiinide külasid jne.

„Pärast 2008. aasta Vene-Gruusia sõda on meie analüütikute retoorikas Abhaasiale kinnistunud termin „okupeeritud territoorium“: selge vihje sellele, et Abhaasiat nähakse vaid Vene-Gruusia suhete objektina. Selles sõnakasutuses on äratuntav Gruusia võimude ametlik keelepruuk. Gruusia-Abhaasia sõja kajastused Eesti pressis ei ole olnud erapooletud,“ nendib autor. Samas aga väidab oma eelmisele järeldusele risti vastupidist: „Nii majanduslikult, poliitiliselt kui militaarselt jäi Abhaasia 2000. aastate alguses üha rohkem sõltuvusse Venemaast. Märtsis 2004 avalikustas Abhaasia peaminister, et riik püsib vaid Moskva toetustel. Nii on see jäänud tänaseni.“

Raske on ennustada Abhaasia ja Gruusia suhete edasist käiku. See on sama keeruline kui ennustada putinistliku Venemaa tulevikku. Kõik impeeriumid on lagunenud, iseasi, kas visinal või siis pauguga, nagu on rääkinud Rein Taagepera. Igal juhul jääb Aivar Jürgensoni raamat Abhaasiast minu raamaturiiulis auväärsele kohale teiste Kaukaasiast jutustavate väärt teoste kõrval.