Ajage lapsed ka nutma!

Aare Toikka

Üks vaatenurk teatrile ja noorele vaatajale  

Mis seisus on Eesti laste- ja noorteteater? Pole paha. Teatrit tehakse. Teevad mittetulundusühingud ja teevad riigiteatrid. Toimuvad traditsioonidega festivalid (NB-festival, “Noor sajand”) ja uusi tuleb juurde (“Tallinna Teater Treff”, “Draamake”). Info liigub ja, mis peaasi, publik käib. Maailmaorganisatsiooni ASSITEJ (Association International du Theatre pour l’Enfance et la Jeunesse) Eesti keskus on oma tegudega jõudnud rahvusvahelise tunnustuseni. VAT-teater on oma viimase aja lavastustega maailma tippude hulgas, festivalikorraldajad jooksevad neile tormi. Nukuteater üritab jõudsalt järele jõuda. Aga probleeme on ja tahaks väga, et oleks ka lahendusi.

 

Tahtepuudus?

 

Järjekordne jutt laste- ja noorteteatri probleemidest tõmbab rääkijale külge veidriku varju. Tean omast käest. Miks see nii on? Miks pole laste- ja noorteteater kõige hinnatum, kõige olulisem teatrisuund, millel on täita asendamatu ülesanne nii teatri kui ühiskonna ees? See on ju raskeim tee teatris. See on kõigele lisaks ka publiku kasvatamine. Miks sellesse siis ülejala suhtutakse? Kas tegu on kitsarinnalisusega? Kas tegu on tahtepuudusega?

Selge arusaam kultuuriministeeriumi tasandil, kuidas tagada tulevikkuvaatavalt kvaliteetsete laste- ja noortelavastuste sünd, puudub endiselt. Sellega, et kaks lastelavastust aastas tehakse riigiteatritele kohustuseks saab vaid linnukese kirja. Kohustuse korras head teatrit ei sünni. Selleks, et tagada kvaliteetse laste- ja noorteteatri jätkusuutlikkus, tuleb tegijaile luua võimalused pühendumiseks. Teist teed ei ole. Eesti teatrimaastiku häda laste- ja noorteteatri poolt vaadates on selles, et riigiteatritele, kus on parimad näitlejad, parimad lavastajad, parimad spetsialistid muudel teatrialadel, on lastelavastused üksikprojektid, mitte pideva selge loomingulise programmiga järjepidev tegevus. See on probleem!

Tahaksin pakkuda välja kaks võimalikku lahendusteed. Üks: võttes eeskuju Saksamaast, luua riigi- ja linnateatrite juurde iseseisva loomingulise programmiga laste- ja noortelavastustele spetsialiseerunud trupid. Teine: kasutada mittetulundusühingute potentsiaali ja toetada korralikult kvaliteetset kunsti pakkuvaid väiketeatreid. VAT-teatri aastatepikkune alarahastamine, vaatamata loomingulisele tippvormile, on arusaamatu sürrealistlik mõistatus, mis siinkirjutaja pähe ei mahu. Ehk on viga peas?

 

Katarsis või meelelahutus?

 

See on ilus ja hea, et Eesti Nukuteater tahab mõelda ka puberteediealisele vaatajale. Tuult tiibadesse kolmandale noorsooteatrile ja ootame teod ära. Noorsooteatri nime üleandmine Linnateatri poolt Eesti Nukuteatrile on siiski vaid mitmeti tõlgendatav žest, mis kahjuks ei lahenda probleemi. See žest vabastab Tallinna Linnateatri noortelavastuste taagast, kuid ei pese Tallinna kultuurijuhtide käsi tegemata otsustest puhtaks. Kas tegemata otsused tulevad sellest, et vist ikka on vähe veel küsitud: mispärast kõik Euroopa linnad, kes peavad end kultuurilinnadeks, väärtustavad professionaalseid laste- ja noorteteatreid sihttellimustega, etenduste ostude, pikaajaliste koostöölepingutega ja mispärast Tallinn teeb sama asja moepärast näpuotsaga mittetulundusühingu-toetuste kaudu. Vaid projektipõhiselt. Miks Tallinn ei kavanda Noorsooteatri ehitust? See on naljategemine, mitte tõsiselt võetav teatripoliitika, sest igasugune teatripoliitika Tallinnal puudub. Seda juttu, et laste huvitegevust toetatakse, ärge hakake rääkima, sest laps vajab (nagu täiskasvanugi) ka professionaalset teatrielamust.

Mulle tundub juba tükk aega, et laste- ja noorteteatrist rääkides tuleb kõva häälega esitada üks igivana küsimus. Küsida ikka ja uuesti, sest vastus kipub aina vale olema. Selle küsimuse esitab ja aktsepteerib ainult õiget vastust rahvusvahelisel tasandil maailmaorganisatsioon ASSITEJ. Küsib seda juba 1965. aastast peale, mil organisatsioon entusiastide poolt Pariisis asutati. Küsib seda ASSITEJ rahvuslike keskuste kaudu ligi sajas maailma riigis. See küsimus kõlab järgmiselt: “Kas laste- ja noorteteater on katarsist pakkuv teater või kogupere meelelahutus?”

Mis ühendab kogupere meelelahutust ning laste- ja noorteteatrit? Mitte miski. Meelalahutus on ju vaid üks teatri osis, mis soovib lõbu- ja rahajanuste toel teatritrooni anastada. Kuidas siis vahet teha? Teatrilavastust ei saa olla ilma tõsise probleemita. Miks A-B-d peab üldse meenutama? Ei saa olla ka lastelavastust, noortelavastust ilma sügava probleemita, millele kunstnik vastust otsib. Teisipidi tuleb välja vaid meelelahutus, mis on kõigest üks teatrikunsti vahendeid, et katarsiseni jõudmise teel, mis on vaid üks kiht kihilises tordis, mis teatriks ülendatuna on lõpuks teatri mõiste labastamine. Teater sisaldab meelelahutust nagu ka õpetust, sotsiaalset tõde ja esteetilist elamust ja, mis peamine, kaasaelamisvõimaluse kaudu kangelase moraaliotsustustele eneseni jõudmist. Katarsist.

Kas koguperemeelelahutus on halb? Sugugi mitte. Koguperemeelelahutus ühendab, naerutab, lõõgastab, teeb laisaks ja rahulolevaks. Pole paha.

Mida teeb katarsis? Katarsis puhastab. Katarsis on hetk, kus kogu maailm asetub valguses paigale ja sinul endal on koht seal sees. Kõik on klaar. See on emotsionaalne ja intellektuaalne vapustus. Selleks, et seda saavutada, tuleb vaimu pingutada. Koguperemeelelahutus ei soovi midagi pingutada, vaid lõõgastab. Kogu raha eest. Pole ju paha.

 

Institutsioonimasina vastu naeru ja nutuga

 

Aga teatrit teevad ju kunstnikud, mitte ärimehed. Lavastajad, kellel on oma kunstnikutee, kes liiguvad enda poole, et saada valmis ja siis surra. Selles asi ongi, et meie teatrisüsteemis pole laste- ja noortelavastustele väärikat kohta, kus üks kunstnik võiks selles maailmas luues liikuda enda poole. Laste- ja noortelavastus meie teatrimaailma ühisteadvuses on kõigest nn tõsise teatritegemise kohustuslik kõrvalharu. Äri. Lasteteater oma parimal kujul ei tohi olla sihtgrupi teatrisaali püüdmine ja riigiteatri rahateenimise projekt, vaid peab olema kunstniku eneseteostus. Sedasi teevad teatrit Suzanne Osten Rootsis, Volker Ludwig Saksamaal, Zeal-teater Austraalias, tegi Ray Nusselein Taanis jpt. Nendesarnaseid kunstnikke on alati vähe, kuid Eesti teatrielus võiks neilegi nurgake leiduda, kui institutsioonimasin ei tambiks kõike ühesarnaseks ega tõmbaks võrdusmärki teatri ja koguperemeelelahutuse vahele. Eesti teatrimasinas on tarvis autoriteatri võimalust.

Kas lapsed nutavad? Jaa. Kas lapsed naeravad? Jaa. Kas nad peaksid seda tegema ka teatris, kus nende ees avaneb elu peegelpilt. Jaa. Miks lasteteater eelistab naeru? Sest täiskasvanud on hirmul. Võitke oma hirmud, kunstnikud, ja ajage lapsed teatrisaalis nutma. Kaasa tundma endasarnasele. Seda on keeruline teha, kui tegelaseks on piparkoogimehike või pingviin, mitte siiski võimatu, kui tegelasteks on ka tõelised kaasaelamist väärivad kangelased.