Ajakirjandusest ja kriitikast

Epp Lauk

Võis ju olla juhus, et Eesti Vabariigi aastapäeva eelsel nädalal sattus ajakirjandus suurema avaliku tähelepanu ja kriitika objektiks kui harilikult ja üldsuseni jõudis rohkesti mõtteavaldusi ajakirjanduse kvaliteedi kohta. Siiski väidan, et debatti, mida võiks nautida kui asjatundjate ja asjassepühendatute teravmeelset mõttevahetust, ei ole (veel) sündinud. Selline debatt eeldab teatud vaidluskultuuri ning selle kirjutamata reeglite tundmist ja järgimist. Lihtsaimad neist on: 1) vastaspoolesse suhtutakse lugupidavalt, 2) vestluspartnerid püsivad probleemi juures ja räägivad samast asjast – mitte üks aiast ja teine aiaaugust, 3) kui argumendid otsa saavad või neid polegi, ei minda isiklikuks – aga vaata, milline sa ise oled! Kui president oma intervjuus Kuku raadiole kritiseeris ajakirjanduse kolletamist, ei saanud Delfi kolumnist kuidagi ütlemata jätta: „„Kuri”, „pime” ja „madal” „bulvariajakirjandus” pole presidendile vastuvõetav selle pärast, et see kritiseerib erinevalt „valgest ajakirjandusest” ka teda.” Bingo! Ja muidugi on ajakirjanduse kritiseerijatel ka poliitilised ja parteilised eesmärgid, neil on varjatud taga(kättemaksu)mõtted ja soov kehtestada tsensuur, et takistada ajakirjandust neid kritiseerimast. Aga vaat ei ole. President ja ministrid avaliku elu tegelaste ja riigi juhtidena on reeglina ajakirjanduse kriitika suhtes vähem allergilised kui ajakirjandus nende suust tuleva kriitika suhtes. Kui võrrelda, mida ajakirjandus on kas või presidendi (või endise presidendi) kohta öelnud, sellega, mida on presidendid öelnud ajakirjanduse kohta, on erinevus silmaga näha.

Üks konks on ajakirjanduse „kriitikal” veel. Kui president või keegi teine ajakirjandust kritiseerib, teeb ta seda oma nime all. Ajakirjanduse kriitika tuleb aga väga sageli ebamäärasest allikast: „Pealtnägija teatel”, „Postimehe andmetel”, „Eesti Päevalehele teadaolevalt”. Miks me peaksime tõsiselt võtma informatsiooni, mille tegelikku allikat varjatakse? Ja miks seda varjatakse? Miks meile ei selgitata varjamise põhjusi? Ma ei ole meie ajalehtedes näinud ühtainsatki niisugust selgitust.

Ma juba kuulen vastuväidet, mis viitab allika kaitse põhimõttele. Jah, ajakirjanikul ja meediaorganisatsioonil on õigus ja kohustus oma allikaid kaitsta. Seda keegi ei vaidlusta. Ent allika kaitsmine ja allika varjamine on kardinaalselt erinevad asjad.

Millistel juhtudel vajab allikas anonüümsusega kaitsmist? Arenenud ajakirjanduskultuuri korral jäetakse allikas anonüümseks üksnes siis, kui see on ainus võimalus saada temalt informatsiooni, mida muul viisil ja muudelt allikatelt poleks saanud. Briti ja Ameerika kvaliteetlehed ja Associated Press on näiteks kehtestanud reeglid, mis lubavad allika anonüümseks jätta üksnes erandjuhtudel ja üksnes info saamiseks ning kui toimetus on täiesti kindel allika usaldatavuses. Näiteks New York Timesi reeglid kohustavad reporterit isegi konfidentsiaalse info saamisel veenma allikat, et teda siiski tohib nimepidi nimetada. Samuti ei lubata kasutada anonüümset allikat, kui sama info saab teiselt allikalt teda nimetades. Anonüümse allika info avaldamine on võimalik vaid peatoimetaja nõusolekul ning lugejale tuleb selgitada, miks on allikas anonüümseks jäetud.

Soliidne ajakirjandus ei kasuta anonüümseid allikaid arvamuse väljendamiseks. Arvamus on konkreetse isiku arvamus ja seda tuleb ka sellisena esitada. Kui see isik kardab oma nime all esineda, tekib küsimus, mis eesmärk tal on ja miks ta ei julge oma nime öelda. Lugejana küsin ka: mis on väärt see arvamus, mida mulle pakutakse nii, et ma ei saa teada, kelle oma see on? Või äkki seda nimetut allikat tegelikult ei olegi olemas ja tema taga on hoopis ajakirjanik? Täiesti ebaausaks läheb mäng aga siis, kui anonüümseid allikaid kasutatakse kellegi kritiseerimiseks.

Millal rakendub siis allika kaitse põhimõte? Juhtudel, kui avalikustamise korral satub ohtu allika elu või tervis, tema ja ta lähedaste julgeolek, kui ta võib kaotada töö. Allika kaitse rakendub eranditult vaid olulise informatsiooni saamiseks, mida muul viisil poleks võimalik saada. See ei laiene arvamustele.

Kui palju on meie ajakirjandus avaldanud sellist informatsiooni, mis oleks allikale võinud kaasa tuua rängad tagajärjed? Anonüümseid allikaid leiame aga iga ajalehe igast numbrist. Näiteks üks Postimehest (27. X 2007) silma jäänud arvamusartikkel „Üllatajast aparatšik Džoodž” korruptsioonikahtluse alla langenud Valga maavanema kohta. Kasutatud on otsetsitaate, mis eranditult väljendavad arvamust, kuid ühegi arvamuse autorit ei ole nimetatud. Kelle arvamust siis vahendatakse? „Valga maavanemat tundvad inimesed”, „üks Valgamaad hästi tundev inimene”, „üks riigikogu liige”, „Trašanovit tundvad inimesed”, „öeldi Postimehele”, „öeldakse tema kohta”, „üks Valgas elav inimene”, „endine maavanemast riigikogulane”. Ometi on ju kõigil neil inimestel nimi!

Eesti ajalehtede tekstide analüüs näitab selgesti, et valdavalt kasutatakse anonüümseid allikaid just arvamuse avaldajatena. Seega on tegemist allika varjamise, mitte kaitsmisega ja see on lugeja petmine. Et väärida õigust teisi kritiseerida, peaksid ajalehed vaatama kriitiliselt ennastki ja suutma hoiduda sarnasusest anonüümsete kommentaaridega.