Ajakirjanikud on võimetud sotsioloogilisi küsitlusi kriitiliselt hindama,

VALLE-STEN MAISTE

arvab tänavune sotsiaalteaduste riikliku preemia laureaat Mikko Lagerspetz  Tänavuse riikliku sotsiaalteaduste preemia laureaadi Mikko Lagerspetzi auhinnatud tööd käsitlevad selliseid teemavaldkondi nagu uimastid ja uimastipoliitika, riigisotsialismi ja hiljem postmodernismi mõju sotsiaalsele iseorganiseerumisele Kesk- ja Ida-Euroopas ning ?põhjamaisuse? käsitlemine Eesti poliitikas ja Põhjamaades endis. Lagerspetz ise tõstab esile ajakirjas Journal of Baltic Studies ilmunud artiklit, mis otsib lahendust küsimusele, kas ?kinnistunud? (või  ?konsolideerunud?) demokraatia ei ole vastuoluline mõiste ? kas poliitiline stabiilsus ei ole vastuolus demokraatiale vajaliku avatusega? See küsimus kerkib esile eriti siis, kui osa ühiskonnaliikmete huvid on tegelikult poliitikas esindamata.

Kuidas eesti sotsioloogiat üldiselt hinnata?

Üks asi, mida ma olen püüdnud teha ja mille tõttu ma ehk ka selle preemia sain ? kui sellised välised näitajad nagu avaldamine kõrgelt hinnatud väljaannetes välja arvata ?, on pisut üldistavam lähenemine kui siinses sotsiaalteaduses tavaline. Eesti sotsiaalteaduste tugev külg on meetod: empiiriliste uuringute kavandamine ja matemaatiliste meetodite kasutamine. Aga järgmine samm, üldistuste (olgu riskantsetegi) tegemine, mis sisaldaksid veidi laiemat vaadet ? selleni sageli ei jõuta.

Miks on üldistused ja teooria Eesti sotsioloogia nõrkus? Üldiselt on kaasaegne teooria viimasel kümnendil eesti humanitaariasse ju tugevasti sisse imbunud?

Üks põhjus on kindlasti see, et enne 1990. aastaid ei olnud võimalik kaasaegse ühiskonnateooriaga vabalt tegeleda. Teooria asetati abstraktsele, isoleeritud tasandile. Ei püstitatud eesmärki enda ümber empiirilises tegelikkuses analüüsida neid samu teoorias kirjeldatud teemasid ? võõrandumist jne. See, mida sotsioloogid on harjunud tegema, on rakendatavate, piiritletud andmestike kogumine ja matemaatiline analüüs. C. Wright Mills on oma 1959. aastal ilmunud raamatus ?The Sociological Imagination? kritiseerinud toonast ameerika sotsioloogiat, et tegeletakse ühelt poolt hiigelteooriatega, mis justkui räägiksid kõigest, kuid ei ole tegelikult empiiriliselt rakendatavad. Ja siis abstraktse empiritsismiga: kogutakse kõvasti andmeid ja loodetakse, et küllap sealt midagi saab. Sotsialismimaades oli sama probleem, mis ei olegi minu arvates päris juhuslik.

Diskussiooni arendamist raskendab, et Eestis ei ole sotsiaalteaduslikku ajakirja. Mingil määral täitsid seda rolli inimarengu aruanded. Nüüd on ka valitsus nende rahastamise ära lõpetanud. Grantide peal ikkagi uuritakse ühiskonda, aga nende tulemusena eeldatakse teadusartikleid. Ajalehes kirjutamise eest keegi punkte ei anna ja see on eralõbu.

See osa sotsioloogiast, mis välja paistab, seondub Saar-Pollide, EMORite jt. uuringufirmadega. On see ühiskonna uurimine või lihtsalt üks teenus, turul pakutav kaup?

Ega keegi ei väidagi ju, et need küsitlused, kuidas teile meeldivad margariinipakendid või presidendikandidaadid, oleksid mingi teadus. Neid vajatakse muuks otstarbeks. Kui meil aga on selliseid andmeid väga palju ja teoreetiline raamistik nende käsitlemiseks, hakkab tekkima teadus. Aga uuringufirmadelt ei peagi eeldama, et nad esitaksid mingeid suuri üldistusi.

Kuivõrd määrab tellija huvi ära nende küsitluste tulemused ? etteantud küsimuste jm. kaudu?

Küsimustike koostamisel oskavad uurijad küll otseselt manipuleerivaid sõnastusi vältida. Aga ikkagi on vastuseid võimalik saada ainult sellele, mida küsida osati. Tellijatel on kalduvus uurimismeetodit uuringufirmale püüda dikteerida ka siis, kui oleks otstarbekam lihtsalt seletada, milleks teavet vaja on, ja jätta meetodite üksikasjalisem valik uurijate endi otsustada. Kui me läheme arsti juurde, siis me ei telli, et tehke kardiogramm. Selle määrab arst.

Kas avalik arvamus ei ole nende uuringute tähtsustamisega liiale läinud?

Häda on selles, et töö jääb poolikuks. Kui

uuring on sooritatud, siis arvatakse midagi kiirkorras ja sinnapaika see jääb. Nad oleksid küll võimelised ka analüüsiga edasi minema, aga nendelt keegi seda ei palu ja tellijad ei oskagi jälle mingeid tõsisemaid järeldusi tahta. Kui arvamusuurijad publikut harivad või teevad teadust, on see siiski teine tasand kui arvamusuuringud ise, mis on tõepoolest üks ettevõtluse vorm. See on Eesti ja ka Ida-Euroopa viga, et on kinnistunud arvamus, et sotsioloogia kui teadus võrdubki küsitlustega. Ütleksin isegi, et küsitlus on meetodina suhteliselt ebasotsioloogiline, sest sotsioloogia uurimisaineks on inimeste sotsiaalne tegevus, niisiis see, mida inimesed teevad koos. Küsitlustele vastatakse aga individuaalselt ja kui sotsioloogia eesmärk on vaadelda inimesi interaktsioonis, siis küsitlused vastupidi üritavad intervjueerija ja vastaja omavahelise suhtluse mõju tulemustele minimeerida.

On elukutseid, kus ei saa nii, et kui vaja, käitun teadlasena, aga muidu täidan soove ja teenin kuldkalakesena pappi? Sotsioloogia ju mõjutab inimest ja ühiskonda. Kui arstid hakkaksid erapraksises pikka iga ennustama?

Kui arst tegeleb oma igapäevase praktikaga, kirjutades nohurohtu välja, on see üks asi. Kui ta teadusuuringuid teeb, on see teine asi. Mõlemat ju vajatakse.

Aga eetiline hoiak, see, mille poole püüeldakse, on mõlemal juhul üllas. Uuringufirmad näikse patustavat aga mitte ainult teadlase-eetika, vaid ka tarbija petmise osas. Fiati keskuses ei pane müügimees autot lendama, maksa või ribadeks. Saar-Polli järgi on meil aga väga lennukas kultuur. Mida ma pean arvama Andrus Saarest, kes ei kõhkle raporteerimast eestimaalase täiesti fantastilist kultuurihuvi, eriti riiklikult doteeritud süvakultuuri ja kultuuriloolise pärandi vastu? Kas pole tegemist pigem kultuuriministeeriumi soovitud sõnumi kui uuringuga?

Ma ei nõustu teie etteheidete ja vihjetega. Mainitud uurimust materdavad kommentaarid käisid tegelikult pigem sellele ministri poolt antud esialgse tõlgenduse kui uurimuse enda kohta. Häda ei ole minu arvates üldsegi uurimuses, vaid selles, et telliti küsitlus, aga paljud loodavad ometigi saada sellist teavet, mida see meetod ei anna. Küsitluse abiga me ei saa teada, kui palju näiteks Sirpi loetakse, vaid seda, kui paljud inimesed soovivad öelda, et nad seda loevad. Kuid ka sellest saab üht-teist välja pigistada, kui tulemusi põhjalikumalt ja teadvustatud, kultuuripoliitiliselt olulisi probleeme silmas pidades uurida. Kui me hekseldame kõik läbi veel vastajarühmade kaupa, võime paljugi huvitavat teada saada. Ma arvan, et ka kõnealuse uuringu puhul jäädi poolele teele pidama. Ka siin tuleks minna samm edasi ja analüüsida, millest need tulemused räägivad, ning võrrelda muul viisil saadud andmetega selle kohta, kuidas inimesed tegelikult kultuuri tarbivad.

Te olite kaua sotsioloogide liidu esimees. Kas liidus ei püüta kuidagi ametiau eest seista? Kas teadlased-sotsioloogid siis ei imesta nende uuringute üle?

Liit püüab tõesti olla vahelüli, mis ühendab uuringufirmasid ja teadlasi. Paraku on ka liidus jäänud akadeemiline pool domineerima. Juhan Kivirähk on praegu küll juhatuses ja mingil määral siiski hoiab seda sidet. Andrus Saar ei ole praegu meie liige, aga on teretulnud liikmeks astuma. Mis puutub imestamisse, siis imestatakse pigem ajakirjanduse ja ajakirjanike lugemisoskuse puudumise üle. Kas nad siis tõesti ei saa aru, et üksikute küsitlustulemuste põhjal ei saa niimoodi järeldada. Vanemates demokraatiates ei võta ajakirjandus neid nii naiivselt. Meie ajakirjanikud on üsna võimetud neid teateid ise kriitiliselt hindama, mida uuringufirmad saadavad ja järeldab ei tea mida.

Teie riigi teaduspreemiaga auhinnatud artiklid annavad rahvusvahelisele lugejaskonnale iseseisvusaja Eestist üsna ainitiselt hukkamõistva pildi. Napid viited poliitikute tegemistele näitavad neid pisut kohtlasena või tegelemas formaalsustega sisuliste asjade asemel. Midagi tasakaalustavat-tunnustavat selle kõrval ei leia. Konteksti välja toomata nendite, et 1992. aastal jäeti suur osa elanikest ilma kodakondsusest?

Arvan vastupidi, et ühtki hukkamõistvat sõna nendest artiklitest ei leia. Pigem olen hinnangute esitamist teadlikult vältinud. Püüan lihtsalt mõista, miks teatud asjad arenesid just nii ja mitte teisiti. Ja tegelenud olen nimelt nende paigutamisega konteksti, milleks teie poolt silmas peetavas artiklis on demokraatia ja kodanikuühiskonna areng. Mis puutub näiteks kodakondsusse, siis nii see ju oli. Kas see ei olnud siis üks eesmärkidest, et välistada nende inimeste osalemine valimistel?

Kindlasti ei olnud tollane eesmärk selles, et ajada segamatult neoliberaalset majanduspoliitikat ja välistada kodanikuühiskonna teke, mida te täna sellest tuleneva probleemina näete.

Aga sooviti ju, et üks osa elanikest ei saaks ühiskonnaelus kaasa rääkida, seda liiga palju mõjutada. Leiti, et venelasi on palju ja et nendest mitmed tahaksid nõukogude korra jätkumist, mis võis ju ka tõsi olla. Ma ei ole püüdnud näidata, millist eesmärki tollal silmas peeti ? otsustajatel võis olla mitmesuguseid motiive ja argumente ? , vaid seda, millega on tänane olukord seletatav. Suur osa inimesi on neoliberaalse poliitika tõttu jäänud ühiskonnast väljapoole, kaotajateks. Ma olen osutanud põhjustele, miks need inimesed ei ole suutnud seda muuta. Üks põhjus paljude teiste hulgas on, et osal kaotajatest ei ole valimisõigust. Minu meelest ei saa inimestesse, keda toonase ENSV poliitilised ja majandusjuhid omal ajal siia kutsusid, uues ühiskonnas suhtuda nii, et juriidiline argument on meil olemas, mis te enam virisete. Minu eesmärgiks aga ei ole anda hinnanguid, vaid meelde tuletada, et ühiskonnas on selline vastuolu.

Teie artiklitest lähtuvalt meie iseseisvusaegne areng ongi ainult üks vastuolu. Maalite pildi ühiskonnast, kus märkimisväärne osa elanikkonnast on kodanikuõigusteta, majandusreformid on tekitanud tohutu kaotajate armee, poliitikud on küünilised, pinnapealsed ja lausuvad lapsusi, uues ühiskonnas kestavad edasi nõukogude mängureeglid ja majanduslik võim on nõukogudeaegsete manager?ide käes. Meil ei ole ju nii halvasti läinud?

Sellist värvikat kirjeldust ma pole küll maalinud. Te viitate umbes kaheleheküljelisele lõigule, milles täiesti tavapärasele statistikale tuginedes annan üldise pildi Eesti neoliberaalse majanduspoliitika mõjudest, ka selle suhtelisest edust mõnes valdkonnas. See kõik on siiski ainult taustaks arutelule selle üle, miks vastuolud nimelt ei ole poliitilise võitluse kujul üles kerkinud. Mulle tundub ka, et te ei ole päriselt aru saanud minu meetodist. Kui tsiteerin sotsiaalkomisjoni kunagise esimehe väidet, et AIDSi-haiged on ise oma hädades süüdi, olen ma siiski samas hoidunud talle vastu vaidlemast. Ma ei taha teda naeruvääristada, vaid teha arusaadavaks, miks narkomaanide rehabiliteerimine ja HI-viiruse preventsioon tollal tervishoiupoliitika prioriteetide hulka ei kuulunud. Kui see aga Teid ?okeerib, ei ole ?okeerijaks mitte mina.

Kuid kas selleks, et liberalismi inimnäolisemaks muuta, selleks, et kodanikuühiskond areneks ? oleks Ingleharti postmateriaalsed väärtused jne., ? peab varasemat poliitikat totaalselt materdama?

Te eeldate, et uuringutest peaks välja kooruma tasakaalustatult kõikehõlmav pilt, et peaks olema võimalik välja lugeda, kuidas asjad n.-ö. tegelikult on ja selle peale punkti panema. Minu arusaam sotsiaalteadusest on, et ükski analüüs või pilt ei saa olla täielik ? iga uurimus peab teatud probleemidele keskenduma ning saab näidata tegelikkuse nendesse puutuvat külge ja mitte kõikvõimalikku muud, nii nagu äsja rääkisin arvamusküsitlustegi kohta. Tegelikkus ise aga on alati mitmekesisem. Eestist kirjutades ei ole minu arvates siiski vaja tasakaalustatuse huvides pidevalt korrutada, et näiteks Valgevenes on palju hullem.

Kas nõukogude ühiskonnast oleks siis saanud vahetult üle minna postmateriaalsetele väärtustele ja põhjamaisele heaoluühiskonnale, lastes edasi lohiseda paljudel, kes nõukogude ühiskonnas olid harjunud lohisema ja lohisevad osalt tänaseni, mõeldes kasvõi sundüürnikele. Iga noor pere on ju sundüürniku olukorras ja paljudel, kes oma korteri vene ajal kinni maksid, ei olnud midagi erastada. Neil pole kellelegi kaevata ja sellised mentaliteedid on ammu ununenud.

Üleminek turumajandusele, hindade liberaliseerimine ja kõik see pidi muidugi tulema, kuid arvan, et seda oleks võinud teha teatud kaotusi vältides. Natuke vähem inimesi oleks võinud ennast põhja juua, köie otsa tõmmata või end prügikastide juurest leida. Rohkem oleks võinud inimesest hoolida.

Sotsiaalteadustelt eeldaks siin võrdlust riikidega, kus üleminekumudelid on olnud pehmemad?

Neid võrdlusi on tehtud palju. Eestist suurem majanduslik ebavõrdsus ja ebavõrdsuse kasv on siirderiikidest Moldovas, Ukrainas ja Venemaal, selles suhtes on Eestile lähedal Bulgaaria. Ülejäänud riikide mudelid olid niisiis sotsiaalsete tagajärgede poolest pehmemad. Kuid küsimus ei ole ainult selles, kui palju on mittetoimetulijaid ja kuidas nad elavad, vaid ka see, kuidas nn. kaotajate hulka satutakse või kuidas mingil maal nende probleemidega tegeletakse. Piisab väga väikesest sündmusest ? töökoha kaotus, haigus või abielulahutus, et langeda kaotajate hulka ? või ka üüri piirhinna vabakslaskmisest ja mitusada inimest on jälle tänaval. Ma ei oska öelda, millised on siin õiged lahendused, aga me võiksime teadlikud olla ja hoolida sellest, millised tagajärjed ühel või teisel otsusel võivad olla.

Kui meil aga kaotajaid ikkagi nii palju on, miks sotsiaalselt hoolivam poliitika võimule ei pääse?

Üks põhjus on suur mittekodanike grupp. Teine põhjus on, et on tekkinud hulk inimesi, kes on lihtsalt löönud käega, kuna sõltumata sellest, kelle poolt hääletad ? poliitika on ikka olnud üks ja sama. On täiesti ratsionaalne mitte valida, olles kogenud Eesti lähiaegade poliitikat. Lisandub veel retoorika, et pingutame veel veidi ja siis jõuame arenenud maadele järele. Sööme veel kartulikoori. Paljud elavad ka selles vaimus. Kuid et soovida valitseva poliitika asemele natuke inimlikumat poliitikat ? selleks ei pea olema üldse mingi luuser. Ma arvan, et väga paljud inimesed ootavad täna inimlikumat, hoolivamat poliitikat.

Kas sotsiaalselt tundlikud poliitikud ei tee seda viga, et selle asemel et üritada konkreetsetest probleemidest rääkides poliitikat ja elu humaansemaks muuta, loitsitakse mingist tohutust sotsiaalsest tagasiminekust ja kriisist?

Minu arvates Eestis ei ole kujunenudki veel märkimisväärselt sotsiaaldemokraatlikku poliitilist praktikat; see, mida te kritiseerite, on manifestid, mis oma ?anri poolest ongi üldistavad ja konfrontatiivsed. Kui rääkida aga üldiselt avalikkuses esitatud kriitika katsetest valitseva poliitika pihta, siis nõustun teiega, et need ei ole alati piisavalt analüütilised ja küllap kriitika on tõesti sageli ka lihtsalt lahmiv. Selleks, et poliitikat muuta tahta, ei pea ju ootama mingit suurt kriisi. Tegelikult puudub piisav analüüs nii valitseval poolel oma sammudega kaasnevate probleemide hindamiseks kui ka opositsioonil selle kritiseerimiseks.