Ajalookultuur ja võimuprobleem I

Mart Kivimäe

Mõned arenguloolised märkused ajaloopoliitika kohtaDialoogis Jörn Rüseniga ajalookirjutuse mõtte üle kirjutas Ernst Schulin pühendusteoses „Histoorika mõõtmed” (1998), et arenguprintsiibi järgimisel ei pruugi me jõuda üksnes õigema ja täpsema, vaid ka parema pildini minevikust („parema eilseni”). Kahe meie aja väljapaistva ajaloolase mõttevahetuse ajendiks oli episood Charles M. Schulzi koomiksist „Peanuts”, mida Umberto Eco nimetas 1960. aastail „väikeseks inimlikuks komöödiaks”. Rüsenit ja Schulini paelus antud juhul koomiksi keskse tegelase Charlie Browni lause („Ma loodan ikka veel, et eilne muutub paremaks”), mida nad otsustasid võtta tõsiselt,  ajaloouurimise stiimulina. „Mõne tänapäevaga seotud ajaloolise arengu lähemal vaatlusel on ka võimalus tunnetada, et sellel on olnud paremad juured kui arvati. Ebasoodsail, kahjulikel tänapäevastel suhetel, ühiskondlikel korraldustel, vaimuhoiakuil võib olla kord algupäraselt olnud hea mõte ja nad on ainult halvasti edasi arenenud.”

Arutlusel on oma heuristiline aspekt, mis ärgitab sellega, et tänapäev võib tõepoolest leida endale (mingile nähtusele) asjalikuma või mõtestatuma aluse, ja praktiline külg, mis paneb küsimuse alla ajaloo prügimäe kujundi legitiimsuse.       

Ajaloopoliitika kahestuv mõiste

Avalik teave selle kohta, kuidas valitsused ja ministrid põhjendavad tänapäeval ajalooga oma kavandatavaid või juba tehtud poliitilisi samme, on loonud kujutluse, nagu oleks kogu ajaloopoliitika „võimukate” (parteieliidi, riigiametnike) privileeg. Moodsa ajalooteadvuse politiseerumine (demokratiseerumine)  ja historismikriitika tekkimine (Hegeli-järgsel perioodil) kummutab selle arvamuse. Kuid arvamuse taastekkel näib olevat sotsioloogilist laadi ajend: režiimivahetuse järel, uues riigiehituses kujunevad ka oma mineviku- ja ajaloopoliitilisi huve silmas pidavad kooslused (nn uued ülemkihid). Laias mõistes on ajaloopoliitika igasugune puhta teadusteooria väline, meie eluseosesse ja seega poliitilisse protsessi kuuluv funktsionalistlik ajaloo käitlemine. Selle väljundite hulka  võib liigitada sisult erinevat, näiteks Lääne ajaloopoliitilise kirjanduse menukad žanrid („vahebilanss”, „kohamääratlus”), kus pakuti II maailmasõja järel globaalset orientatsiooni, aga samuti Ida-leeri parteipoliitilise sõnumiga ajaloojutustuse sarjad („leniniaana”). Kitsamas tähenduses on ajaloopoliitika uusim poliitikaväli, kus toimub võitlus ajalooliste kujutluste tunnustamise ja mälestuste austamise pärast. Näiteks võib tuua rahvusliku identiteediga  seotud ajaloopoliitilised sündmused („ajaloolaste tüli” Saksamaal, „monumendisõda” Eestis) ja nende jätkuva retseptsiooni. Genotsiidi ja anneksiooni eri lugemite põrkumine viib ajaloopoliitika probleemi tagasi konkreetsele situatsioonile (iseolemise nurjumisele), aga selle võimalikult „üldinimlik” lahendus taandub apooriale. Enam või vähem seetõttu, et reaalpoliitika nime saanud võimaliku poliitika inimlikkuse astme üle otsustab poliitiline kaalutlus, mitte võrdlus humanistliku traditsiooniga.

Niisiis pole riigivõimu keskne kujutlus ajaloopoliitikast ometi päris alusetu, ka on sellel organiseeriv mõju kodanike  ajalooteadvuse sidumisel patriotismiga. Seda lisaks üleriigilise tähtsusega mälestiste või rahvusajalooliste tähtpäevade (sümboliseerivale ja memoreerivale) aspektile veel kahest probleemsemast aspektist. Esiteks on riigivastase kuriteo mõistet püütud motiveerida ajaloopoliitiliselt (kriminaliseeriv aspekt), teiseks on ajaloopoliitika üha enam läinud riiklike või riiklikult heaks kiidetud ja toetatud ametite, fondide, komisjonide, talituste kätte (administreeriv aspekt). Kõigest sellest ilmneb, et riigiaparaadi kaudu on ajaloopoliitikal seos meie vabaduse vormidega, neid vorme saab tugevdada või nõrgendada, aga paraku ka kapseldada. Euroopa ühed esimesed ajaloopoliitikud kaasaegses mõttes olid noorhegeliaanid, kelle pärandi võtsid üle nüüdseks ise ajalukku läinud neomarksistid. Nende eri sajandeil tegutsenud rühmituste saatuse analoogia (välis- ja sisepagulus) osutab ajaloopoliitika iseloomule „võimutute” (pagulastest intellektuaalide) traditsioonis. Seda iseloomu võib määratleda üldiselt kui avatust faktidele, mis toovad sotsiaalsest olemisest välja negatiivset.

Pagulase ajaloopoliitika normatiivne vaste ja sümbolgi oli siis teine märksõna, nimelt „kriitika”. Ajaloo, poliitika, religiooni,  teaduse kriitikaga manifesteeriti uusi väärtusi, sellega juhatati sisse poliitilise kultuuri moderniseerumine ning loodi üks mõjukamaid võõrandunud sotsiaalsuse uurimismudeleid. Uuendusliku mõtte teljeks oli prioriteetide vahetus, riigi asemel seati esikohale ühiskond („sotsieteet”) ja koos sellega inimene, kes (Marxi Hegeli-kriitikas) ei olnud maailmaväline abstraktsus, vaid olend, kelle tegelik maailm on ühiskond, „elu ise” füüsiliselt ja vaimselt. Selle mõtteviisi kestev külgetõmme põhineb konservatiivide poolt harva märgatud sügavale ulatuval motiivil: see on inimese elust isoleerumise, tema maailmale  sulgumise vastane projekt. Kui nii võib öelda, siis selles projektis on tallel materialistliku eksistentsialismi printsiip (Feuerbachi sõnadega): „Olla kehas tähendab olla maailmas. […] Keha ei ole midagi muud kui poorne Mina”. Ning edaspidi marksismis kui ideoloogias alla surutud feuerbachlik dialoogiprintsiip: maailmas olev Mina pole üksik, tema vastas seisab Sina, kellega ta ei ole identne. Riigi absolutiseerimisest loobumine aga tähendas seda, et riiki hakati nägema sotsiaalse organisatsiooni koostisosana, riigivorme poliitiliselt asendatavana.     

Moderniseeriva sihiga ajaloopoliitika

Kriitika mälestusväärne dokument on uue sõltumatu ajakirja väljaandmist oma kodusest politseiriigist liberaalsemal välismaal plaaninud toimetajate Karl Marxi (1818−1883) ja Arnold  Ruge (1802−1880) kirjavahetus 1843. aastast. Ning tollase moderniseerumise ajaloopoliitika ühe peamise sihi võib kokku võtta Marxi teises kirjas Rugele väljendatud poliitilise humanismi taotlusega (kirjutatud mais 1843 Saksamaal, avaldatud veebruaris 1844 Prantsusmaal). Ajalooline opositsioonipaar on siin „loomamaailm”, kus inimesed tahavad elada ja paljuneda nagu loomgi ega soovi olla vaimsed ja vabad olendid, ning arenenud poliitilise teadvusega „inimmaailm”. Eesmärk on valitseva seisundi („ofitsiaalse tegelikkuse”) praktiline ületamine, üleminek vanast „(a)poliitilisest loomariigist” uude „demokraatia  inimmaailma”. „Inimese enesetunne [Selbstgefühl, enese inimesena tundmine], vabadus, tuleks nende inimeste [s.o filistrite, špiisserite] rinnas uuesti äratada. Ainult see tunne, mis kreeklastega maailmast ja kristlusega taeva sinivinesse kaob, võib teha ühiskonnast jälle inimeste kogukonna oma kõrgeima eesmärgi, demokraatliku riigi jaoks. […] Filistrite maailm on poliitiline loomamaailm, ja kui me peame selle eksistentsi tunnustama, siis ei jää meil üle muud, kui lihtsalt anda õigus status quo’le. Barbaarsed sajandid  on selle tekitanud ja välja kujundanud, ja nüüd on ta olemas järjekindla süsteemina, mille printsiip on dehumaniseeritud maailm.”

Tänasel päeval, mil tekstist endast on saanud marksismi ajaloo palimpsest, võime Marxi kirja uuel läbivalgustusel tajuda selle struktuuris mitmesuguste aegade kihistusi ja peegeldusi. Peale Hegeli järelkaja ka juba Orwelli poeetika jooni või Adorno „pahupidi-maailma” sundmõtet, aimata seoseid vana testamendiga  („filistrit” ja „vilistit” tähistab saksa keeles sama sõna Philister), näha sakslust pilkavat rollimängu klassikalise teosega (Aristotelese „Poliitikaga”) jne.

Näeme, et Marxi ajaloopoliitika vajab kultuuriloolist traditsiooni, millesse integreeruda või millega polemiseerida, ja traditsioon on lääne-ida euroopalik süntees, see poliitika ei ole veel kultuuri surm. Enamgi, Marxi kirjanduslik isiksus seisab erilise poleemikatraditsiooni alguses: taotletav demokratiseerimine (Saksamaal paistab see „degermaniseerimisena”) põrkub rahvusliku omapära tundele ning kutsub esile konservatiivse opositsiooni.  Hiljem toimub väitlus saksa arengudilemma üle laial kultuurikriitilisel rindel, mis ulatub ühest sõjast teiseni, Thomas Manni retoorilisest natsionalismist („Apoliitilise vaatlused”, 1918) György Lukácsi romantilise „allilma” paljastuseni („Preislusest”, 1943). Nende teeside valguses on Marx mõneti „tsivilisatsiooniliteraadi” algtüüp, kui kasutada Manni tuntud pejoratiivi sakslase (ja oma venna) kohta, kes tahab olla „revolutsiooniprantslane” (s.o demokraatliku vaimu  kandja). Tegemist on niinimetatud sügavamat „kultuuri” kehastava saksluse-preisluse ja pealispindsemat kosmopoliitset „tsivilisatsiooni” (Manni sõnadega „tsivilisatsiooni impeeriumi”) kehastava lääneliku demokratismi vastandamisega. Niihästi inglaseks kui prantslaseks tembeldatud Marx on selle vastanduse dünaamikas, nagu Lukács oma pahemradikaalse ja ka Mann ise oma rahvuskonservatiivse intermetso järel, rahva  demokraatliku uuenemise pooldaja. On kerge näha, et see poleemikatraditsioon, milles peitub „eripärasuse” ja „juurtetuse”, täpsemalt, rahvusliku identiteedi alalhoidmise ja globaliseerumise dilemma, kestab edasi. Marxi noorima tütre huvitumine juudi usust ja keelest, korduv enesemääratlus juudina (Dreyfusi afääri ajal: „ma olen juuditar [Jewess]”, 1890. aasta kirjas: „mu isa oli juut”) ning protestimine antisemitismi vastu on tõend, et probleem läbis ka Marxi perekonda. Judaismi hülgaja ning äärmuslik arvustaja Marx põlvnes teatavasti juudi vaimulike ja haritlaste soost, millele pani aluse  hiliskeskajal Saksamaalt Põhja-Itaaliasse pagenud esivanem. Marxi varal näeme ajaloopoliitika kahte mõõdet: poliitilise rõhuasetuse juures on kriitikal esteetiline vorm, see on osalt kultuurimäng, aga ühtlasi agitaatorlik sõnum, siin on eos võitlusprogramm. Loosungi ja manifesti sai programm, kus rõhk läks indiviidilt klassile, ajavahemikus sügisest 1847 talveni 1848, seejärel ideoloogiline ja ajalooline tegelikkus lahknesid.

Pole olemas punase müüdi Marxi „Kommunistliku partei manifesti” (1848) järel, on olemas mustade aastate Marx „Poliitilise ökonoomia kriitikat” (1859). Oma laste surma, enda ja naise haigused, äärmise viletsuse üle elanud, Berliini salaagentide järelevalvel Londonis tegutsenud ajakirjanik ja eraõpetlane, kapitalismi teoreetik. Kuna juba üksnes „Kapitali” I osa 2. peatükk („Vahetusprotsess”) on nüüd kulturoloogia üks põhitekste, siis oli ta kultuuriteaduse pioneer. Ajaloo poliitik ja analüütik Marx eksisteeris muidugi edasi, nii ajaleheartiklites kui kirjavahetuses. Riigile, eelkõige „PreisiSaksa riigile” masinakujundit kohaldades („bürokraatlik masin”, „valitsemismasin” jms) jätkas ta riiki masinaga võrrelnud Herderi joont. Saksa vaimuajaloo peamiste „riigivastaste”  Herderi ja Nietzsche vahel on ruumi ka Marxile. Poliitilisse tegevusse naasis Marx kutsumise peale koos I Internatsionaaliga (1864−1876), tema vastu intriige sepitsenud ja temast mitte vähem saatusliku Bismarcki ajastul. Just sel ajajärgul sai Marxist rahvusvaheline poliitik, kes suunas kommuniste sotsiaaldemokraatia teele. Esimene Marxi-vastane ajaluuletus, kus kommunismi ohtu võrreldakse jesuiitide ohuga maailmale ja tema poole pöördutakse sapise isiklikkusega („Sina, teine Loyola”), pärineb 1878. aastast.

Nagu teada, surus Bismarck samal aastal Riigipäevas läbi karmi sotsialistidevastase seaduse. Ilmselt  jäi endisest Preisi ohvitserist keskpärase poeedi demagoogia Marxile teadmata, luuletuse avastas ja publitseeris alles sajand hiljem uuesti idasaksa bibliofiil. Paradoks on, et luuletus „Karl Marxile” käsitas moderniseerivat ajaloopoliitikat vandenõuna, nagu seda uskus ka jõupoliitik Bismarck, kuid üldjuhul taunis demokraat Marx.     

Ekskurss ajaloopoliitika keelde

Valik poliitilise mõtte allikaid, mille Marx eeltsiteeritud kirja kirjutamisaja paiku läbi töötas, tõlgiti eesti keelde kommunismijärgselt (Machiavelli, Rousseau, Tocqueville). Algne Marx, kes kõigutas Lääne riigikeskse poliitilise mõtte traditsiooni ideega, et riik pole eesmärk omaette, lülitati meil traditsiooniahelast välja. Kuid võiks küsida, kas ei kinnitanud Balti kett 1989. aastal või Nõukogude riigi lõpp 1991. aastal isegi Marxi 1844. aasta mässava inimese teesi, mille järgi „inimene on riigikodanikust  lõpmatum”? Sellest teesist läheb kaugemale ainult Nietzsche „Zarathustra” („Uuest ebajumalast”), mis seob riigi lakkamise nägemusega „üleinimese [poole viivaist] sildadest”.

Marxi kiri, kus kommunismi nimetatakse veel „dogmaatiliseks abstraktsiooniks”, on aga marksismi teooriast tuntud kommunismi kui planetaarse süsteemi eelne dokument. Teatud mõttes otsustati marksismi saatus Venemaal ilma Marxita, tuginedes nii tema kirjanduslikuks kui poliitiliseks testamenditäitjaks hakanud Engelsile ja kasutades ajakajalist nietzschelikku fraseoloogiat. Lenin laenas fraasid oponentidelt,  1908. aasta nietzscheaanlike marksistide („jumalaehitajate”) grupilt või 1909. aasta kogumiku „Vehhi” autoritelt, kes tsiteerisid sageli Nietzschet. Kuigi sellega Lenini Nietzsche-tundmine ei piirdunud, sest just väitlus oponentidega sundis teda lugema asjasse puutuvat kirjandust (Pariisis ja Genfis), näib see siiski olnud põgus. Lenini konspektide järgi otsustades oli tema kujutlus Nietzschest sajandi alguse ülevaatekirjandusest ammutatud voolulooline lihtsustus: „individualism (Nietzsche)”, „intelligentlike anarhistide, nagu  Stirneri ja Nietzsche doktriinid”. Nietzschet ei lugenud arvustamise huvides ainult Lenin. Esimese põlve vene marksist Georgi Plehhanov, hiljem poliitiline üksiklane või leerilt pigem menševik, hankis endale nooremaid marksiste mõjutanud „Nietzsche ideoloogiaga” tutvumiseks mitmeid Nietzsche teoseid. Iljini varjunime all ilmunud 1910. aasta artikkel „Mõningaist marksismi ajaloolise arenemise iseärasustest” on Lenini ajaloopoliitika näide.

Lenin vastustas oma sõnul marksismi klassikalise teesiga („Meie õpetus – ütles Engels enda ja oma kuulsa sõbra kohta – ei ole dogma, vaid tegevusjuhend”) marksismi sisemist kriisi. Kriisiks nimetas ta vaadete pluralismi, mis taktika kaalutlusel tuli ületada, see ületamine pidi rahuldama „marksistlikke kriteeriume”, s.t tema enda vaateid. Enam kui kord tarvitas Lenin seejuures Nietzsche väljendit „kõigi väärtuste ümberhindamine” ilmselgelt pseudonietzschelikus tähenduses. Selle väljendiga, mis Leninile tähendas poliitilist „uut tööd põhiprobleemide kallal” marksismi „kõige üldisemate filosoofiliste aluste” revideerimiseta, sillutati teed marksismi-leninismi  ideoloogiale. Põnev küsimus, mille on püstitanud B. G. Rosenthal („Uus müüt, uus maailm: Nietzschest stalinismini”, 2002), kas Lenin ise polnud mitte „salajane nitzscheaan”, osutub tekstilähedasel vaatlusel spekulatsiooniks. Seda ei tõesta ei Lenini ajutine sõprus Gorkiga ega ka Lenini isiklikust raamatukogust avastatud üks Nietzsche köide („Tragöödia sünni” 1901. aasta väljaanne). Autori väide, et Nietzsche (lisaks Lenini ühele Machiavelli tsitaaadile) „arvatavasti tugevdas” Leninit tema „elitismis”, „revolutsioonilises immoralismis” jms, on ikkagi vaid puhas oletus. Küll aga peab Ida-Euroopa rahvusliku antikommunismi  uuest lainest hoolimata ütlema, et marksismi, nietzscheanismi ja leninismi ideoloogilises kolmnurgas on veel mõndagi ebaselget ning uurimisväärset. Pilk bolševike juhi ajaloopoliitika nüanssidele toob esile, et Nietzsche mõjude algul leninlik, pärast stalinlik neutraliseerimine on nõukogude ideoloogia kujunemisloo vastuoluline osa. Kaks Stalini võimu ajal nurjunud algatust, Maksim Gorki plaan (1934) kirjastada uus Nietzsche biograafia ja Anatoli Lunatšarski katse (1933) teha „Zarathustra” tõlke akadeemiline väljaanne, jäid vene nietzscheaanliku marksismi  luigelauluks. Vähemalt Gorki puhul vihjab dokumentaalne teave üsna läbinähtavalt sellele, et tema plaanil võis olla isikukultusevastane tagamõte. Meid ei huvita üksnes see, et Nietzsche oli pärast seda nõukogude ametlikus filosoofias laimuobjekt ja tõlkekeelu all veel üle poole sajandi (Voprossõ Filossofii 1989. aasta mainumbrini), vaid ka selleni viinud poliitika. Näiteks toodud Lenini ajaloopoliitiline artikkel, mis on seotud parteipoliitilise situatsiooniga vene sotsiaaldemokraatias, pruugib nietzschelikku  keelt seetõttu, et eos olev parteimarksism on vastamisi Nietzsche reputatsiooniga ajastu kultuuris. Erinevalt XIX sajandi esimese poole „reaalselt eksisteerivast kommunismist” (Marxi arvustav väljend) kui sektantlikust õpetusest oli XX sajandi kommunism ideoloogiline režiim. Nagu mõisteloo alal üldse, nii esitab analüütiline historism ka „kommunismi” puhul meie eristusvõimele oma nõuded, mis hoiavad ohjas ajaloolase keelt. Kõik need autorid, kellele lääneliku humanisti Marxi nimi seondub tänapäevani ainult kommunistliku režiimiga, vaatavad Marxile endiselt Lenini silmadega.

Häiritud ajalooline orientatsioon ei kuulu aga teadusliku eksimuse valdkonda, ajalookultuuris on orientatsioonihäire rahvusliku trauma indikaator. Ometigi: Lenini poolt (märtsis 1919) Kommunistliku Internatsionaali loomisel seatud antidemokraatlike eesmärkidega – kindlustada diktatuur ühel maal (Nõukogude Venemaal), käivitada rahvusvaheline propagandamasin (Kominterni kirjastused ja parteikoolid), rajada diktatuurse liitriigina maailmariik („Ülemaailmne Föderatiivne Nõukogude Vabariik”) – ei ole individuaalset vabadust taotlenud Marxil midagi ühist. Noore Marxi lõikav kriitika Vene ja Preisi „despotismi”,  „teenrite riigi” jms pihta oli brutaalsete suhete kriitika ning on täiesti rakendatav nõukogude võimu omavolile. Paraku on politoloogid langenud ka autoriteetse võltsimise lõksu, sest Lenin kasutas mõnikord Marxi väärtsitaate. Eestlasest tšekist (Richard Majak) on 1975. aastal osundanud nõukogude riikliku julgeoleku ehk poliitilise politsei juhi Dzeržinski „profülaktika” tähtsust rõhutavat kõnet asutuse 5. aastapäeval (detsembris 1922): „Inimene, kes on surnuks vajutanud lutika [s.o „kahjutuks teinud” nõukogude korra vaenlase], ei tunne rõõmu, vaid vastikust”. Et natsism laskis oma nn vastandrassi (Gegenrasse)  teoorias samuti käiku parasiitide -retoorika (viidati ka esinatsiks võltsitud Nietzschele!), siis tegid ideoloogilised režiimid üksteise järel oma ajaloopoliitikat hügieeni kategooriates. Hilise Marxi „rassisõja” mõiste, mis kuulub 1870. aasta sõjapoliitika analüüsi, tähistab lokaalsõja vastandit ega ole automaatselt üle kantav XX sajandi militarismile, tõendab siiski tema kaugenägelikkust.     

Poliitilise riigi sisekonflikt

Kui eluaeg literaadi ja teadlasena sõnamängu kiindunud Marx pani (septembris 1843) enne vabatahtlikku eksiili minekut kirja ajaloolise lause mõistuse kohta („Mõistus on alati eksisteerinud, ainult mitte alati mõistlikus vormis”), siis lõi ta näiliselt ühe aforismi, selle aforismimaine kinnistas lause pärastine tarvitamine motona, juhtlausena. See ilmus 165 aastat tagasi Marxi ja Ruge toimetatud ajakirja Saksa-Prantsuse Aastaraamatud esiknumbris, mis kõneles  kriitika keelt. Pealkirjale üldse mitte vastava (pooleldi saksa juutide) ajakirja number jäigi ainsaks, ka suhteliselt vähelevinuks, sest osa tiraažist konfiskeeriti. Oli aeg, mil „dialektika saladuse” avastanud värske abielumees Marx, keda tema poliitilise meelsuse pärast Mandri-Euroopa võimud taga kiusasid, kaalus (oktoobris 1845) väljarändamist Ameerika Ühendriikidesse. Nii nagu tänapäeval ei olnud tookordki selline plaan küll midagi erakordset. Aforistliku lausega aja jooksul toimunud semantilistest nihetest annab aimu interpreetide mõttelend, mis selle tähendust rõhutas, aga ka kontekstivabalt paisutas. Näiteks  marksistliku hermeneutika viljeleja Arseni Gulõga tegi seda 1978. aastal nii: „K. Marxi sõnad on täis sügavat mõtet. Mõistus arutuse vormis? Tõepoolest, vaadake ajalukku, ja te näete metsikuse, sõgeduse, fanatismi vapustavat pilti, ja kõige selle juures – kultuuri progressi”. Ent oma terviktekstis, mis oli õieti Rugele adresseeritud kolmas kiri, rääkis Marx mõistusest tegelikult seoses poliitilise filosoofiaga. Noor Marx ei pidanud silmas tsivilisatsiooni ajalugu, vaid ühiskondliku elu üle domineerivat kaasaegset „poliitilist riiki” ja selle kriitikat. Tema mõte seisnes hoopis selles, et poliitiline riik „sisaldab kõigis oma modernsetes  vormides mõistuse nõudmisi” ja „eeldab kõikjal mõistust kui midagi teostatut”, kuid on iseendaga konfliktis (riigi „ideeline määratlus” ja selle „reaalsed tingimused” satuvad vastuollu).

Marxi järeldus sellest konfliktist tegi temast 1848. aasta revolutsiooni eel sotsiaalmodernisti. Saksa idealismi ajastul juurdunud moodne ajaloomõiste (kollektiivsingular „ajalugu ise”, ka Marxil püsiväljend) politiseerus. Marxi mittemarksistlik roll avaldub selles, et ta (1) kutsus osalema poliitilises võitluses „poliitilise riigi” raame ületava demokraatia eest ja (2) nõudis sel eesmärgil „teadvuse reformi”, ajateadvuse eneseselgitust mitte sotsialistlike dogmade, vaid kriitilise analüüsiga, sest siis (3) „osutub, et pole tegemist suure mõttekriipsuga mineviku ja tuleviku vahel, vaid mineviku mõtete täideviimisega”. Siit nähtub ka, et Marx oli rohkem aja laps kui selle isand. Historismi sajandil valdas tedagi ajastumine (protsessuaalsus), mis võimaldas oma eesmärke leida „ajaloost endast”, tuua muutuvuses esile jätkuvuse (kontinuiteedi), loota oma tegevuses ajalugu  teostada („inimkond ei alusta uut tööd, vaid teostab teadlikult oma vana töö”). Aja lapse seisundit ilmestab klassikaline historistlik mõistekeel – „rahvavaim”, „riigiteadvus”, „lähiajalugu” – Marxi varajastes artiklites. Kuid Marxi rollis on nende märkuste põhjal näha ka juba marksistliku historismi algidu: kuni tähendusliku kattuvuseni haakuvad siin teineteisesse „ajalooline” ja „praktiline”, tekkimas on ajaloolis-praktiline materialism.

Noore Marxi aforistlik lause puudutab etatismi ja historismi suhteid, nende suhete uuenemise aspekte tänapäeva riikluses. Eriti torkab see tendents viimasel ajal silma oma diktatuurse  pärandi umbes 20 aasta eest juriidiliselt ületanud („ajaloo ohvrite” õigused taastanud) ja seega oma minevikupoliitika teostanud riikides. Tendentsi jõudu kehastab riik, mis on Marxi nõukogude populaarfilosoofia isaks ja kommunistliku võimuaparaadi toeks, marksismi lausa akadeemiliseks jampsiks muutnud impeeriumi järglane.     

Ajalugu poliitika tandrina

Praegu enam-vähem europoliitilise hinnanguna kõlav väljend „Venemaa ajaloopoliitika”, nagu seda on viimati kasutanud ka T. G. Ash Eesti Ekspressis (4. IV), on kohanime ära jättes üks osa kahetasandilisest tüpoloogiast (minevikupoliitika, ajaloopoliitika). Nende poliitikatüüpide erinevusel peatumata on oluline märkida, et ka ajaloopoliitika ise võib olla mitmesugune, erineda tegevuse ja valdkondade poolest. Tänane ajaloopoliitika on riiklik (valitsuse suunamisel), parteiline (ilmavaatelisel eelistusel), pedagoogiline (õpetus koolides, esitus muuseumis),  populaarne (kirjandus „laiale lugejale”, filmid „üldisele maitsele”), sümboolne (aktsioonid mälestistega, ikonoklastlik lammutus). Kui mulje ei peta, on sümboolse aktsiooni poliitika üks levinum „praktika”, seda esineb nii demokraatlikus kui fašistlikus riigis. Mõistagi ei ole siin nimetatud ajaloopoliitika kõiki aspekte ega sihte, nagu seda on näiteks massilojaalsuse saavutamine või hoopis allikmaterjali käekäik. Põhjusel, et ka allikad tekivad ja säilivad või kaovad  ametliku mineviku- ja ajaloopoliitika koostoimel, on kultuuri vereringele tähtis mõni ajalooalast erapoliitikat reguleeriv instants (kollektsionäär, antikvaar). Enamikku uuest, moodsast ajaloopoliitikast läbib suunatus tulevikku, perspektiivi loomine, seda isegi tabueerimise hinnaga, nagu on täheldatud just riikliku ajaloopoliitika puhul. Niisiis tehakse mõned ajaloopoliitilised sammud õieti mineviku tõrjumiseks, ajaloolist meenutust kasutatakse  selleks, et tekiks kontrast endise režiimiga, et see, mida nüüd veel meenutatakse, saaks peagi sotsiaalse ja kultuurilise unustuse osaks.

Tõrge ajaloopoliitika hüpertroofia suhtes võib tulla ajalooteooriast, mis näitab, et modernsusele keskne ajatõlgenduse moodus „ajalugu” on inimoleviku enesemõistmise meedium. Eesti Päevalehe (21. V) teade, et Vene president Dmitri Medvedev lõi riikliku komisjoni, mis peab vastustama „Venemaa huve kahjustavat ajaloo võltsimist”, vahendab meile aktuaalse näite etatismi ja historismi liidu järelloost. Näite minevikutaust on klassikaline idee, mille kohaselt ajaloopilt kuulub poliitiku tegevuses riigihuvi juurde, näite olevikuplaan aga selle esmalt absolutismiga seotud idee mõningane taaselustumine postkommunistliku võimu piirkonnas. Kremli kriitiku Igor Tšubaisi repliik, mis taunib komisjoni kui „monopoolse tõe esitamise” instantsi ja pilkab müüditõega („stalinlike müütidega sõjast”) aetavat poliitikat, ei sega asjasse poliitilise ideeajaloo diskursust. Ometi ületab teade ajakirjandusliku „päevapilgu” raamid, seades üles paar ajalookultuuri küsimust: (1) mil viisil organiseerib riik (valitsev partei) ajaloo seletusmustrite kaudu oma maa poliitilist enesekäsitust, (2) mil määral on see repressiivse  suunitlusega, taotleb oma seisukoha aktiivset ja eranditeta pealesurumist kõigile teistele (võimupoliitika)? Seda enam, et peagi teavitas Eesti Päevaleht (26. VI) nn Medvedevi komisjoni ühe „ajaloolase taustaga” liikme Natalja Narotšnitskaja revisionistlikust seisukohast, nagu poleks Baltimaadel 50 aastat mingit okupatsioonivõimu olnudki! Selle loogika järgi on Lenini poolt Marxiga võrdsustatud „suure õpetaja” Engelsi sünni- ja surmaaastapäeva tähistamine Eestis (novembris 1940) massitiraažis trükitud stalinistliku brošüüriga „Friedrich Engels 1820−1895” eesti rahva imepärane poliitiline tahe. Paarile eelesitatud küsimusele  lisandub seega veel üks: (3) mis sektorit ajalookultuuris võib üldse esindada inimeste ajaloolist kogemust täiesti ignoreeriv sõnumikujundus?

Need küsimused on seotud rollidega, mida etendavad ajalookultuuris kutsealaselt poliitik ja ajaloolane ning pigem kutseväliselt nn vastutav intellektuaal. Kui võtta aluseks Jürgen Habermasi 1986. aasta pilt intellektuaali tüübist („see tüüp kuulub maailma, kus poliitika ei kuiva kokku riigitegevuse alale”) ja võtta arvesse selle erinevus Max Weberi kutsepoliitiku ideaalist, mis esitati 1919. aastal, siis asub tänapäeva ajaloolane  üha enam nende vahel, aga kaldub juba intellektuaali poole. Sõnumid nüüdselt Venemaalt on tõlgendatavad kui riiklikku komisjoni kuuluvate poliitikute ja ajaloolaste vastandumine intellektuaalide traditsioonile, Euroopa ideeajaloo 1945. aasta järgsele uuele pärandile. Näiteks „demokraatliku koeksistentsi” teooriale, mis on tänapäeva „kultuuride dialoogi” kontsepti eelkäija. Selle teooriaga, mille lõi ungarlane György Lukács 1950. aastail, asendamaks klassisõja stalinlikku kontseptsiooni, ja millele 1960. aastail ta jünger István Mészáros rajas vabama maailmakorra nägemuse, püüeldi ajaloo poliitilise funktsiooni  riigipiire ületava humaniseerimise poole. Teooria tuum on selles, et koeksistentsiline dialoog ei kinnistu situatsioonile, kus tuleb valida üks kahest (emb-kumb), vaid väljendab selle pinge ülese kolmanda tee antust mõlema inimarengut määrava aspekti (poole, suuna) kogemuste arvestamisega hõlmavamas, uuendatavas maailmaühenduses. Riiklik „tõekomisjon” ei diskrediteeri üksnes ajaloo teadustaotlust, vaid ka ajaloo demokratiseerimise taotlust, mille kandja Euroopa südames Saksamaal (historismi kodumaal) on 1990. aastaist ajalookultuuri kontseptsioon. 

Ajaloo teadusliku iseloomu üks tagatis on seni olnud kriitiline ajalooteaduslugu, mis (G. G. Iggersi mudeli järgi) ei tohiks olla lahus kahest teisest, ühiskonna ja kultuuri kriitilisest ajaloost. Iggersi „kolme kriitika” valguses ootab võimu probleemide ahel meid ees igal kriitilise ajalookäsitluse mainitud suunal, seda juba autorihoiaku tasemel. Autori normatiivsed väited ei pruugi vastata tema enese kujutamislaadile, sest poliitiliste mõjude tõttu võib ta oma reeglitest kõrvale kalduda. Probleemi subjektiivne külg on arvatust keerukam, sest (R. Kosellecki tabaval osutusel) mõni historiograaf võib oma  käsitlusviisi reeglitest mitte kinni pidada, seda endale teadvustamata. Moodsas ajalookultuuris puudub enamasti otsene võimu diktaat, ent võimuprobleem on märksa avaramgi kui selle ühes koostisosas, nn traditsioonilises ajalooteaduses. Peamiselt (a) vanema riigikeskse ajalookirjutuse, (b) poliitilise ajaloo distsipliinide või (c) ajaloolise sotsiaalteaduse raames esinenud „võimuküsimus” on nüüd kohal  ajalookultuuri teooria ja pragmaatika kõigis dimensioonides. Juba võimuprobleemi ajaloolise hõlmavuse tõttu ei saa seda jätta ka ainult võrdleva politoloogia teaduslikuks eesõiguseks. Enamgi, võimufenomeni kaudu avaneb meile traagiline ajaloos (nii esteetiliselt kui poliitiliselt), saab tajutavaks ajaloo paatoslikus kujutamises koomiliste joonte sisaldumist näinud Heine „kontrastiesteetika” üllatav kaasaegsus. Ning ilmneb proosaline tegevus, ajaloo avalik või salajane (hiljem  avalikuks tulev) kasutamine hoovana survestamispoliitika, impulsina reformipoliitika elluviimisel.

Vene ajalookomisjoni liikme ja ühtlasi riigiduuma saadiku Sergei Markovi sõnul on komisjonil plaanis täita (välispoliitilist, julgeolekualast) kaitsefunktsiooni, mis tuletab paratamatult meelde, et reaalajaloos on sellest funktsioonist kasvanud välja allutamise ja rõhumise mehhanismid.