Ajalooteaduse ?kriisist?

JEAN-CLAUDE SCHMITT, Tõlkinud MAREK TAMM

Jean-Claude Schmitt Tänapäeval räägitakse ajaloolaste seas palju ?ajalooteaduse kriisist?. Kuigi nii väljend ise ega tunne, mida see väljendab, pole uus nähtus, vaid pigem korduva iseloomuga, tuleb tunnistada, et kriitiline kahtlus pole teadlase jaoks sugugi laiduväärne hoiak. Kindlasti tuleb seda eelistada suuresõnalisele võltsenesekindlusele. Sealjuures ei tohiks aga maha salata ajalooteadmise ja

-diskursuse objektide kohati liigset killustumist, rohkem või vähem universaalsete seletusmudelite (marxism, strukturalism) kadumise järelmõjusid ega iseenesest positiivse tähendusega relativismi põhjustatud kasvavaid kahtlusi. Kas tänapäeva ajaloolane võib veel taotleda õigust sõnastada osa mineviku ?tõest?? Kui lugeda üle Marc Blochi ?Ajaloo apoloogia ehk ajaloolase amet? (kirjutatud 1942 ? 1944), mille autorit ei saa paremagi tahtmise korral kahtlustada järeleandmises positivistliku ajalooteaduse illusioonidele, siis on hämmastav tõdeda, kuivõrd kaugel on temast säärased kõhklused. Blochi järgi peaksid uurija ausus, kasutatud meetodite komplementaarsus ja laitmatu rangus, tunnistuste loomuse ja tunnistaja vaatenurga pidev eritlus aitama ajaloolasel saavutada võimalikult täpse vastavuse tema käsitluse ja mineviku tegelikkuse vahel. Tänapäeval on skeptitsism vaieldamatult tugevam. Kas peaksime aga nõustuma ajaloo taandamisega ajaloolaste ?diskursuseks?, kinnitama, et see diskursus järgib oma reegleid ja oma ajastu või isegi konkreetse autori ideoloogilisi ja intellektuaalseid eelarvamusi, tõdema, et ajaloolised objektid lahustuvad vähimatki vastupanu osutamata ajaloolase ?fiktsioonides?? On tõsi, et ?probleemajaloo? strateegia, mida rõhutasid juba Annaalide koolkonna rajajad, näeb ette küsimuste esitamist igat liiki piirangute kohta, mis määravad ära nii selle, kuidas ajaloolane sõnastab oma hüpoteese, kui selle, milliseid tõlgendusi ta välja pakub. Aga just nimelt, need tõlgendused pole kunagi lõplikud, need on vaid lähenemised, mis võtavad oma objekti üha tihedamasse piiramisrõngasse, ilma et suudaksid kunagi ammendada ?dokumendi-monumendi? tähendust, mis paratamatult kõigub mineviku ja oleviku vahel.

Sügavamal tasandil on meil siin tegemist ajaloo ja ?tõe? vahekorra probleemiga. Seega on see keskse tähtsusega ja puudutab iga ajaloolast. Sellest tuleneb terve rida vähemalt sama olulisi küsimusi: milline on erinevus ajaloolase jutustuse vahel, mis taotleb autoriteetsust (selle tagamine on muu hulgas üks viidete funktsioone), ja sellise jutustuse vahel, mis kuulutab avalikult oma fiktsionaalset loomust? Teisalt, milline on ajaloo teaduslik staatus loodusteadustega võrreldes? Liigagi sageli komistatakse selles vaidluses kahele karile: kas suletakse end võimaluste vahele, millel puudub lahendus (kas ajalugu või fiktsioon?), või ei läheneta probleemile paradoksaalsel kombel piisava historiograafilise distantsiga, justkui polekski sellel küsimusel oma ajalugu, kuigi tegelikult mängis see tähtsat rolli ajaloo?anri sünniloos ja varastes vaidlustes. Lahenduseta valikuvõimalus: ühtede jaoks seisneb ajalugu vaid faktide tuvastamises ja nende jutustuseks vormimises, justkui faktid eksisteeriksid ainult iseendale ja sõltumata nendest uutest ja lahknevatest tähendustest, millega aeg neid varustab. See arusaam ?ajaloolisest faktist? kui ?sellest, mis tegelikult toimus? (wie es eigentlich gewesen), mida sageli omistatakse Leopold von Rankele (1795 ? 1896), leiab perioodiliselt üha uusi kaitsjaid. Samas kui nende vastased kinnitavad, et ajaloodiskursus osutab selle autorist hoolimata vaid iseendale: ajalookirjutus on vaid ajaloo esitus, mille vorm tingib selle sisu (?vormil on sisu?, nagu kirjutab Hayden White). Soovis valida nende kahe radikaalse võimaluse vahel satubki ajaloolane eksiteele. Tegelikult sünnib ajaloodiskursus nende kahe võimaluse vahelises pinges, selles põhjapanevas paradoksis paratamatust osutusest objektile, mida pole juba definitsiooni järgi võimalik vahetult vaadelda, sest see on muutunud minevikuks. Ajaloolane pääseb oma objektile ligi vaid läbi erinevate vahenduste ahela, mis on kõik oma loomult esitused, alates nendest, mida väljendavad allikad, kuni ajaloolase enda omadeni, mis lahutavad teda minevikust.

Kuna see pinge on ajalookirjutuse-omane, siis iga uus ajaloolaste põlvkond justkui avastab selle uuesti, kasutades selle sõnastamiseks nii uusi kui vanu mõisteid. Sellel pingel on oma selge ajalugu, mis läbib kõiki neid ajalugusid, mida kirjutatakse erinevatest objektidest lähtudes. Seda meenutas meile ühes hiljutises artiklis oskuslikult Otto Gerhard Oexle, kui ta visandas ajalootunnetuse relatiivsuse genealoogia Nietzschest Droysenini ja sotsioloogia ning sotsiaalteaduste rajajateni (Max Weber, Georg Simmel, Émile Durkheim). Viimaks tuleb silmas pidada sedagi, et kui ajaloo ja ajaloolaste jaoks on tegemist eriti tundliku küsimusega, siis puudutab see õigupoolest kõiki sotsiaalteadusi, ja tegelikult ? see tõsiasi ei jäänud märkamata Annaalide koolkonna rajajatel ? neidki teadusalasid, kus on tegemist vahetu vaatluse ja eksperimenteerimisega.

Jean-Claude Schmitt on üks tänapäeva nimekamaid prantsuse ajaloolasi, Pariisi õppe- ja teaduskeskuse Ecole des Hautes Études en Sciences Sociales professor. Schmitt külastas 1. ? 6. maini Eestit ja esines loengutega Eesti Humanitaarinstituudis, Eesti Kunstiakadeemias ja Tartu ülikoolis. Käesolev tekst on autori lahkel loal tõlgitud tema raamatust ?Le corps, les rites, les rêves, le temps. Essais d?anthropologie mediévale? (Pariis, Gallimard, 001).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht