Alalhoidlikud lubavad totaalset muutust

Kaarel Tarand

  Taasühinevate konservatiivide sel nädalal publiku ette hindamiseks paisatud programm sai kahe suure päevalehe juhtkirjas korraga kiita ja laita. Mõlemad lehed pidasid vajalikuks juhtkirjalist hinnangut “nii ja naa” või “ühelt poolt ja teiselt poolt”, mis on mugav viis säilitada oma väljaande sõltumatut mainet. Sõltumatuse (või poliitilise tasakaalustatuse) absolutiseerimine ei jätagi ruumi võimalusele, et mingi asi või idee, eriti veel erakondlik, saaks olla läbinisti hea. Ja kui ideest endast puudujääke ei leia, siis alati on võimalik teha kriitikat mingite osade puudumise pärast programmilises tekstis.

Eriti narr on konservatiive hukka mõista selle eest, et nad on alalhoidlikud ehk püüavad “kinni hoida vanadest traditsioonidest, olgugi et ühiskond on muutunud”, nagu seisab Eesti Päevalehes. Või siis nuriseda nagu Postimees selle üle, et hariduskapitali plaanil pole klassikaliselt sotsiaaldemokraatlikke lähtekohti ja see võimaldavat jõukamatel rohkem raha koguda kui vaesematel. Erakond ehk mingi ühiskonnaosa, aga mitte kunagi ühiskonna kõigi liikmete vaateviisi esindaja kirjutab ka programmi omadele, mitte kõigile. Programmi headust mõõdab Isamaaliidu ja tema juurde tagasi pöörduvate respublikaanide puhul ikka see, kuidas võtavad selle omaks nende senised valijad, kes eeldatavasti alalhoidliku loomuga ja peavadki perekonda pühaks (mis on põhiseaduse § 27st pärit väide ümbersõnastatud kujul), näevad head kolme sugupõlve kooselus kui parimas viisis pärimuse ja heade tavade edasikandmiseks ning kultuurilise järjepidevuse tagamiseks.

Kui usaldus konservatiivide vastu osutub piisavaks, et nad pärast valimisi valitsusse aidata (ja miks ka mitte valitsuse moodustajana), ning kui neil jätkub tarkust oma olulisemaid soove koalitsioonikõnelustel valitsemislepingust mitte välja mängida, siis alles selgub, et Eesti alalhoidlikkus tähendab nagu Isamaaliidu varase­matelgi võimuaegadel suuri muutusi ja vapustusi. Vapustused ei pruugi iseenesest veel negatiivsed olla, aga paljude kehtivat mugavat elukorraldust häirivad küll. Rääkimata muutustest ettevõtluses ja turul.

Võtame näiteks kas või sellise lihtsa lause nagu “puhas joogivesi on inimõigus”. Kui inimõigus, siis järelikult tasuta. Muidugi mitte nii, et las kraanid joosta ja veearveid ei tule. Aga inimõigustel ei saa olla varanduslikke künniseid ning nende vahendamise pealt ei tohiks keegi kasumit teenida. Vee kättetoimetamine igale elanikule peaks seega kuuluma avalike teenuste kategooriasse, mida pakutakse mittetulunduslikul alusel. Raske on ette kujutada, et erakapitalile kuuluvad vee- ja kanalisatsiooniettevõtted sellisele arusaamale aplodeeriksid. Pigem võiks näiteks ASilt Tallinna Vesi oodata kas hagisid riigivõimu vastu Euroopa kohtutes või siis müügipakkumist linnavõimule (kellel selliseks ostuks loomulikult raha pole). Igal juhul tähendab programmilise lihtlause elluviimine halvimal juhul aastatepikkust käeväänamist.

Või teine näide: “Taastame alternatiivenergeetika soodustused.” Teiste sõnadega muudaksid konservatiivid tuulest, päikesest ja biomassist elektri (ja soojuse) tootmise tasuvaks äriks ja võtaksid viimsegi mõtte arut­eludelt tuumajaamade Leedusse või Eestisse ehitamise otstarbekuse üle. Taastuvenergiabuum energiamajanduslikult Euroopa kõige tagurlikumas riigis oleks küllap maailmas samavõrra tähelepandav nagu omaaegne infotehnoloogiline hüpe. Aga selle eeltingimuseks on ka põhjalikud ümberkorraldused Eesti Energia tegevuses, eeskätt juhtimises ja isikkoosseisus, kui see pole võimeline põlevkivi oma mõttemaailmast välja kangutama.

Tundub, et konservatiivid on valmis üsna mitmeks kakluseks korraga. Lahingud tõotavad tulla lausa rahvusvahelised, sest vaevalt globaalne keemiatööstus lepib sellega, et “mahepõllumajandusele ülemineku” sildi all nende toodang turult välja tõrjuda kavatsetakse. Selle sama lubaduse tõttu peaks Eesti konservatiivide võimuletulekul selgelt paati vahetama ka üle Euroopa teravas vaidluses geneetiliselt muundatud organismide kasutamise võimalikkuse üle. Tänaseni on Eesti muundkultuuridele üsna lahkesti turulube andnud, peale muu peab ühiskond geeniteadust üheks meie akadeemilistest lipulaevadest.

Kerget elu konservatiivid endale ei planeeri, pigem lennartmerelikku higi, verd ja pisaraid. Sedapuhku paistab küll, et vintsutused ja vastutuse kavatsevad konservatiivid tervenisti enda õlul kanda, mitte seda ühtlaselt mööda ühiskonda laiali määrida, nagu aastal 1992. Konservatiivide loosung võiks seega olla “Veretud muutused”. Muidugi, kõik see on võimalik alles pärast seda, kui taassündinu endale ka ilusa ja suupärase nime leiab. Nimeta (või hääldamatu nimega) meest ei armasta keegi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht