Annetamisest, heategevusest ja ka rahaküsimisest

Indrek Luukas, Märt Vooglaid, Sulev Loo

Ilmselt on Eesti kuulsaim hoone, mis annetuste abil rajatud, Estonia teater. Paljud on kuulnud sellest, kuidas vaene poeet Juhan Liiv olevat teatri ehituse heaks annetanud oma ainsa pintsaku. Estonia polnud ainus, rahvusliku eneseteadvuse sümboliks saanud uued teatrimajad ehitati eelmise sajandi alguses peamiselt rahvalt saadud annetuste eest. Sakraalhoonetest pole mõtet rääkidagi, vististi kõik eestlaste rajatud kirikud on ehitatud annetuste toel. See kõik juhtus sada ja enam aastat tagasi. Eestimaalased on nõus praegugi annetama: toetatakse meditsiinitehnika ostu, haruldaste haiguste põdejaid, põlenud kodude taastamist, kuid Estoniat või kirikut nende summade eest ei ehita. Meie – nii eraisikute kui ka ettevõtete – mõtteviisis on midagi muutunud või me ei oska enam sellistes kategooriates mõelda. Arusaadav, riikide ja inimeste annetamise traditsioone kujundavad paljuski ajalugu, tavad ja usk. Eesti on viimase saja aasta jooksul kogenud mitmeid ühiskonda ja riiki mõjutavaid tõmbetuuli. Pealegi hinnatakse tegevust, mida ühes riigis peetakse heategevuseks, kusagil mujal normaalseks tavakäitumiseks. Ometigi on, saaks ja oleks võimalik Eestis palju levinum ja mõtestatum heategevus. Miks peavad need olema väliseestlased nagu Aino Järvesoo või Olga Kistler-Ritso, kes panustavad eestlaste püsimajäämisse, kultuuri ja ajalukku? Mullu valminud Kodanikuühiskonna Sihtkapitali ja siseministeeriumi tellitud analüüsi andmeil oli 2009. aastal Eestis annetajate osakaal ca 5,4% elanikkonnast, sama näitaja on näiteks Kanadas 23% ja Suurbritannias 56%. Kui lääneriikides annetatakse ligemale 2% SKTst, siis Eestis oli see näitaja juba mainitud, majanduskriisi sisse juhatanud 2009. aastal umbes 0,16%. Viidatud aruandeaastal said suurimat annetustulu SOS Lasteküla, üks erakond, suusaliit ning siinne juudi kogukond – igaühele 10–35 miljonit krooni. Enamik 2009. aasta esiviisikusse kuulunuist olid seda ka eelmistel majandusliku õitsengu aastatel. Selline pilt ei kõnele just mitmekülgsest ühiskonna arengu toetamisest, liiatigi jõuab siinsetesse lastekodudesse ja haiglatesse märkimisväärselt toetusraha heategijatelt väljastpoolt Eestit.

Heategu ei eelda vastuteenet, kuid tihti seda just oodatakse või peetakse lausa kohustuslikuks. Meenutagem kas või Juhan Kunderi muinasjuttu „Ahjualune” Tänapäeval võib tihti juhtuda nii, et kui heateole ei järgne vastuteenet, siis võivad inimesed pettuda, mõnel juhul isegi läbi põleda. Võib-olla on selline hoiak ning ootus pärit 90ndate kauboikapitalismist, võib-olla aga nõukodudeaegsest defitsiidiajastust.

Muinasjuttudes küll naeruvääristatakse silmakirjaliku heategevuse taga peituvat omakasupüüdlust. Samas ei pruugi see mõte – peame teisi aitama, et sellest ise kasu saada – iseenesest olla sugugi absurdne. Nii pumpavad rikkad riigid abiraha kaugetesse kriisikolletesse, et vältida sotsiaalseid katastroofe ja immigrantide tulva. Eestiski on Kreeka kriisist rääkides kasutatud metafoori põlevast korterist, mis võib haarata terve maja (loe: Euroopa). Mõnikord ongi heategevus kasumlik tegevus: maailmas on ettevõtteid, mis maksavad kinni tudengite õppekohad kõrgkoolis, lootuses, et koolilõpetajad tulevad tööle samasse ettevõttesse.

Eks lasu annetajatel tihti ka kahtlus, millised võivad olla selle heateo tagamaad. Kas tegu on indulgentsi ostmisega mõne võimaliku kahju heastamiseks või võltsi ja pealiskaudse, kohati poolkohustusliku suuremeelsusega? Umbusklikud hoiakud saadavad meid iga päev, see ei pane üllatama. Üllatama paneb teinekord see, et omakasupüüdmatus siiski on olemas, ilmnedes tihti märkamatuna ning ratsionaalse põhjuseta. See kuulub avalikkuse mehhanismide hulka, et ainult negatiivne uudis on uudis. Kedagi ei huvita see, kui armastav ema hoolitseb oma lapse eest, suurtesse pealkirjadesse jõuavad vaid vastupidised lood.

Eespool viidatud annetamisteemalise analüüsi koostajad leiavad: selleks, et annetamine oleks meie igapäevase mõtteviisi ja käitumise osa, peame me annetamist väärtustama. Selleks on vajalik järjepidev teadlik väärtuste kujundamisele suunatud kommunikatsioon, et arendada ja juurutada annetuste kogujate, annetajate ning poliitika- ja seadusekujundajate arusaama ja mõistmist annetamise vajalikkusest ja kasuteguritest. Kas just riiklikku programmi selleks vaja on, kuid teemale positiivsete näidete abil süsteemsest lähenemisest tuleb senisest rohkem rääkida küll. Tegemist on panustamisega ühiskonda ning kodanikuühiskonna väärtustamisega. Majandusolud on paranemas ning inimesed ja ettevõtted on võimelised rohkem annetama.

Mida rohkem on ettevõtetel olnud majanduslikku õnne, seda suurem on kohustus seda teistega jagada. Paljude saavutuste kättevõitmiseks ei piisa ainult tööst, oluline on ka õnne tegur. Ei pea olema Bill Gates või Warren Buffett, kes muuseas algatasid kampaania USA rikkamate inimeste seas eemärgiga annetada enamik oma varandusest heategevuslikel eesmärkidel. Piisab ka palju vähemast. Vastastikune hoolivus motiveerib pingutama nii heategijat kui ka annetuse saajat. Üha enam on nii, et annetajad soovivad näha oma annetuste tulemusi ja mõju ning nõuavad ühendustel läbipaistvust.

Eestis on mitmeid eluvaldkondi, mis on varju jäänud, näiteks kultuurivaldkond. Riiklikud elutööpreemiad jõuavad vaid üksikuteni ja seda tavaliselt siis, kui aktiivne loometegevus hakkab lõppema, preemiaväärilisi isikuid on aga rohkem kui preemiaid. Kirjanik ning teadlane vajavad samasugust innustamist nagu tippsportlane, kuigi ühiskond on intellektuaalseid saavutusi alati vähem hinnanud kui füüsilist paremust. Eesti maad ja ajalugu nii palju mõjutanud Saksa kultuuriruumis olid enne XX sajandi sotsiaalriigi teket annetajate ja metseenidena aktiivsed jõukad bürgerid, kes oma fondide kaudu tegutsesid nii hoolekandes kui arendasid haridust, teadust ja kunsti. Niikaua kui Eesti riik püsib õhuke, on üheks võimaluseks samasuguse toetusskeemi kasutamine kaasaegsel kujul.

Aadu Luukase Sihtasutusel on juba viis aastat olnud võimalus toetada ühiskonna tasakaalustatud arengut ning tunnustada missioonipreemiaga aktiivseid ja ärksaid inimesi. Neist mitmete tekstid on tuttavad ka Sirbi lugejaile, nagu näiteks Toomas Pauli või David Vseviovi arvamusavalused. Missioonipreemia on seni pälvinud väga eriilmelised isikud ja organisatsioonid, mistõttu kutsume lugejaid üles kandidaate esitama. Nominentide hulka võib vabalt jõuda ka mõni nii-öelda lihvimata teemant, kes ei ole avalikkuses nii tuntud, kuid kelle tegevus väärib sellegipoolest esiletõstmist. Aadu Luukase missioonipreemia kandidaate saab esitada 31. oktoobrini. Preemiarahast saavad tänavu osa kõik nominendid: laureaati tunnustatakse 32 000 euroga ning ülejäänud 32 000 eurot jaguneb võrdselt viie nominendi vahel. Sihtasutusel pole küll võimalik lahendada kõiki muresid ja vajadusi, kuid ta saab anda oma panuse tublide inimeste ja heade ideede tunnustamiseks. Võimalik, et sel viisil saab toetada mõne väikse asja suureks saamist.

Annetamine on emotsionaalne tegevus. Tihti põhjendamatu ebakindluse asemel tahaks näha rohkem kirge ja kiirgamist ka tänases päevas. Teatrid ja kirikud said kunagi ehitatud annetuste abil, samuti Russalka mälestusmärk ja allveelaev Lembit. Esialgu võiks kas või mõelda, et ei annetamises ega heategevuse toel tegutsemises midagi imelikku. Eesmärgiks võiks olla aga elamisväärne tasakaalus ühiskond oma mitmekesisuses.
 
Autorid on Aadu Luukase Sihtasutuse nõukogu liikmed.