Antagonistlik rebend. Kaks filosoofiat.

Jüri Lipping järgib kriminaaluurija meetodit, mille tuumaks on „kuriteopaigast hargneva tekstikoe sümptomaatiline lugemine – kaudsed vihjed, tühised asjaolud, vaikused ja väljajätud“.

MARGUS OTT

1. Kasvurõõm

Järgnev arvustus tõukub Lippingu hiljuti ilmunud raamatust „Etüüdid punases“ (EP), ent kaasab ka viie aasta eest ilmunud teose „Raamat nimega iha“ (EYS Veljesto, Tartu 2016; RNI). Mõlemad on küll artiklikogumikud, ent järgnevalt ei viita ma üksiktekstidele eraldi, vaid kogumiku lehekülgede järgi. Ma juba tõtlikult nimetasin siinset kirjutist arvustuseks, ent õigem oleks kutsuda seda kaastunde­avalduseks, kuivõrd asi pole niivõrd arvustamises ega isegi aru saamises, kuivõrd kaasa tundmises, resoneerimises, mis on aru-eelne ning millelt arud ja arvud võrsuvad ja tähendust omandavad, kujutades endast pigem mõtlemise koorikut, valmistulemust, tardolekut. Omaette kõnekas on seegi, et „kaastunde“ sõna kasutatakse tavakeelses ja libemeelses lävimises ainult millegi negatiivse puhul, ja seejuures eeskätt millegi ränga puhul, andes kinnisfraasi leina väljendamiseks („Tunnen kaasa!“). See on kurbus teise kurbusest. Keeles on sõnad ka tähistamaks rõõmu teise kurbusest (kahjurõõm) ning kurbust teise rõõmust (nt kadedus), aga Spinoza osutab sellele, et (ei ladina ega eesti) keeles pole õieti sõnu, mis nimetaksid rõõmu teise rõõmust. Sellist kaas-tunnet võiks nimetada näiteks kasvurõõmuks: see on rõõm teise rõõmust. Siinne kasvurõõmus kaastunne ilmutab Lippingu tugevusest ja tugevnemisest johtuvat jõukasvu ehk rõõmu.

2. Riigi- ja mitte-filosoofia

Võiks eristada kahesugust filosoofiat: riigifilosoofiat ja mitte-filosoofiat. Riigifilosoofiat võib ühest küljest muidugi ajendada lihtsalt see, et inimene on riigi palgal ja see paneb teda töökohustusi täites teatud moel mõtlema ja käituma, ent sellel on siiski sisulisem määratlus. Riigifilosoofia retsept on selline: „Defineeri üheselt mõisted, kehtesta mõistete vahel loogilised seosed, esita selge teoreetiline või tõlgenduslik tees, sõnasta metodoloogilised printsiibid, põhjenda väiteid ratsionaalselt veenva arutluskäiguga, kaalu olemasolevaid poolt- ja vastuargumente, lähtu tervest mõistusest, ära ole ebarealistlik, väldi kahemõttelisusi ja kujundlikku keelt, vormista järeldused täpselt ja konkreetselt, too esile nende normatiivsed, eetilised, praktilised või mis iganes kaastähendused jne“ (EP 270). Riigifilosoofia on teatav ontoloogia ja epistemoloogia ning sellest johtub teatav eetika ja poliitika. See on püüd korrastada ja lepitada mõtlemist, selle vastuolusid ja paradokse. See on sulgev mõtlemine, kus maailma haaratakse mõisteliselt (vrd sks Begriff) ning pannakse see sulgu (nagu seasulgu) pekki koguma (vrd „hegemooniline sulustamine“, EP 209).

Mitte-filosoofia orientiirid aga on sellised: „olemise avatus, asjade alusetus, eksistentsi kahestumus, terviku võimatus (Ühte ei ole)1, mõistete otsustamatus, keele vasturääkivus, sõnade kahemõttelisus ja tähenduse ebamäärasus või ülemääratus, kulgemise juhus ehk sattumuslikkus, suhete algupäraselt antagonistlik iseloom (oma-võõras, sõber-vaenlane)“ (EP 254). See on „kehaliselt läbielatud“ ning „mulje- ja maitsepõhine filosoofia, tugevalt intuitiivse ja intensiivse taustaga, suunatud keeletu teadmise või karjuva teadmatuse eks­plitseerimisele, lahtivoltimisele või laialilaotamisele“ (EP 254). Mitte-filosoofia „on justkui aktuaalse filosoofilise diskursuse virtuaalne vari, selle vaikiv ressurss või reserv, see, mis igas lausungis ütlemata jääb või õieti puhas fakt, et ütlemata jääb“ (EP 268). Eesliide „mitte“ ei viita siin lihtsalt negatsioonile: Lipping seletab oma tõmmet „mitte“-mõistete poole nagu mitteteadvus (Freud), mittesuhe (Lacan), mittefilosoofia (Laruelle), mittemõeldu (Foucault), öeldes, et see „mitte“ justkui kätkeb „võtit või parooli kontseptuaalsete raamide avamiseks, mõisteaparatuuri autentse olemise esiletoomiseks“ (EP 252). „Mitte“ pole siin eitus, vaid kang, avaja, peki­põleti. Juhtnööriks pole siin tõelevastavus, vaid see, et asi oleks „oluline, vajalik, põnev, huvitav, erutav, üllatav – siis on sel mõtet, sest just nende kaudu mõõdetakse öeldu tõde“ (EP 268).

Wikimedia Commons

Jüri Lipping: „Oidipuse loos on liiga vähe tähelepanu pööratud sündmusele, mis filosoofilises plaanis on ehk kõige kaalukam. See on kohtumine sfinksiga, koletu olendiga, kellest õhkub korraga ülimat kerglust ja tapvat tõsidust, erootilist frivoolsust ja eksistentsiaalset fataalsust ja kes osutub inimliku identiteedi problemaatiliseks figuuriks – küsimuseks, mis on võimeline meil lõpmatult käest libisema.“ Fernand Khnopffi maal „Sfinksi hellitused“, 1896.

3. Mis on mõtlemine?

Mittefilosoofias toimuvat nimetab Lipping ka lihtsalt „mõtlemiseks“. Aga tähelepanu! Deleuze’i vaimus (vt „Erinevus ja kordus“, lk 242 jj) ütleb Lipping, et „inimene reeglina ei mõtle [—]. Inimene tegutseb, reageerib, kalkuleerib, kogub infot ja avaldab arvamust, unistab, puhkab, armastab, loeb, teeb sporti, tegeleb oma hobidega jne, aga kõige selle juures ta ilmsesti vaevalt mõtleb. Mõtlemise käivitumiseks on tarvis mingit sundi, hädatarvidust, kinnijooksu või väljapääsmatust. [—] Asjade sujuvas kulgemises tekib ootamatu tõrge, sotsiaalse korralduse harjumuspärast rutiini lõhub mingi arütmia, katkestus, vastupanu, mille tagant aimub olemise kaos – mitte totaalne ja eristamatu segadus, vaid erinevuslik liikumine, diferentsiaalne dünaamika, mida pole veel kohatud ega mõeldud ja mis seetõttu näib kaootiline. [—] Mõtlemine sõna ranges tähenduses ongi vastasseis kaosega (kaosega maailmas, kaosega inimeses endas). [—] Mõtlemine on kohtumine tundmatuga, probleemiga, mis nõuab mõtet“ (EP 259).

Sealjuures ei väljendu see mõte üksnes (mitte-)filosoofias, vaid ka „helis, värvis (kunstnik mõtleb värvide ja joonte kaudu), matemaatilises valemis või funktsioonis, keele informatiivset aspekti ületavas sõnas, žestis või liikumises, seinale sirgeldatud grafitis“ jm (EP 259). „Mõtlemine on seega „välja-mõtlemine“, radikaalse kujutlusjõu väljendus (olgu kunstis, teaduses, filosoofias), loomisakt (ühtlasi ka vastupanuakt) – mis on riskantne ja ohtlik, sest võib kaasa tuua põhjapaneva muutuse, sealhulgas eneseteisenemise. Uus nägemis-, rääkimis-, mõtlemisviis nõuab võitlust harjumuslike ja arvamuslike stampidega, sissejuurdunud tavadega“ (EP 259). Tsesuur (katkestus) ja parallaks (vaate-sihi nihe).2

4. Ontoloogia ja tontoloogia. Ärafilosoofia

Kui riigifilosoofia püüab sõnastada, kohendada, tugevdada ontoloogiat ehk käsitlust olemise kohta, siis mitte-filosoofia tegeleb pigem tontoloogiaga (RNI 58). Igasugusest ontoloogiast jääb alati midagi välja, nii asja kui ka lausumise poolest: monstrumis (vt teadmise teratoloogia, RNI 148), liiasuses, ebakõlas, paradoksis. „[K]õik, mis on kokku pandud, on kokku pandud millegi arvelt, mingi jõu ja välistuse hinnaga. Sest alati on miski, mis suletakse välja, või keegi, keda ei võeta arvesse“ (RNI 49). Riigifilosoofilise puhastamise, lihvimise, ühtlustamise käigus väljatõrjutu aga tuleb alati tagasi tondina, Doppelgänger’ina kodu käima (vt RNI 107). Mõtlemise selgus pole lahutatav oma hämarast taustast, „tontlikust pahupoolest“ (RNI 84), mis vältimatult taas pinnale kerkib ehk end ette keerab. Ontoloogia on lahutamatu tontoloogiast3 (vrd Derrida hauntologie). „Tontlik loogika „reostab“ igasuguse puhta kohalolu eneseidentsust“ (RNI 60), „Ei ole olemas tegelikkust ilma tondita: aeg jääb määravalt „liigestest lahti“ ja tondist saab igasuguse kohalolu võimalikkuse, see tähendab, võimatuse tingimus“ (RNI 61). „Reaalsus ei ole harmooniline tervik, ta on mitteidentne (lahknev, lünklik, labiilne), mistõttu identsuse vaatepunktist ilmneb ta vasturääkivana“ (EP 245).

Ükskõik kui ladusast ja sidusast süsteemist ja diskursusest jääb midagi välja. „Midagi on seal veel! Midagi olulist, otsustavat on jäänud kahe silma vahele! Ent see, mis kahe silma vahele jääb, on lõppkokkuvõttes meie endi piiratus, lõpetamatus, ebatäielikkus, ühekülgsus, puudulikkus – see puudulikkus on aga samas ka nägemise võimalikkuse tingimus ise“ (RNI 104), sest ei ole võimalik „näha kõike“: sel juhul puuduks eristuv taust, hämarruum, kus nähtu ilmneda, eenduda, välja tõusta saaks. Mitte-filosoofiline (t)ontoloogia püüab mingil moel väljatõrjutud tonte, olemise hämarat tausta silmas pidada. Selle tarvis kasutataksegi selles mitmesuguseid kaudseid võtteid nagu kahemõttelisus, hüperbool, mängulisus, aga ka oleva jonnakas piidlemine, tuvastamaks selles pragusid, mõrasid, nihkeid, ühitamatusi.

Kaht filosoofiat saab ka kokku tuua mõistes (tuues lahu üheainsa vastukäiva, lahkukiskuva mõiste sisse) „ärafilosoofia“. Riigifilosoofia on ärafilosoofia selles tähenduses, et ta põhineb käskudel ja keeldudel, allutavatel võimusuhetel. Mitte-filosoofia on ära-filosoofia selles mõttes, et ta liigub üha „ära“, ei rahu üheski süsteemis, on „pidev lahkuminek või eemaletriiv oma tuttav-turvalisest sfäärist millegi muu suunas“ (EP 252).

5. Avanguline ja sulgev faas?

Võiks muidugi mõtelda ka niimoodi, et mitte-filosoofia ja riigifilosoofia esindavad mõtlemise (ehk ärafilosoofia) kaht aspekti või faasi: esimene otsingulist ja avangulist faasi ning teine kitsenduslikku ja sulgevat faasi. Ikka on nii, et esmalt tuleb proovida ja katsetada mitmesuguseid mõtteid ja mõisteid, seadmata endale mingeid piire (nõnda nagu Félix Guattari söötis Gilles Deleuze’ile ette kihavaid mõtteparvi). Seejärel aga tasub liikuda sulgemise poole, tihendades mõtet, tekitades mõttekooslusi, jälgides nende koostoimimist (ja mitte iga mõte ei sobi igasse kooslusse).

Ent kas selline esitus jällegi pole esindusmõtlemise poole kaldu? Eks mõte rebene jälle lahti? Eks mõtlemise tuuma jää alati erinevus, eristumine, lahknemine? Kas selline faasi-jutt pole omakorda katse luua kõrgema tasandi ontoloogiat (või loogikat), kodustada metsik mõtlemine? Käsitleda riigi- ja mitte-filosoofiat riigifilosoofiliselt? Kas ei tuleks seda teha mitte-filosoofiliselt? Või oleks needki kaks omakorda faasid? Kas me läheme niimoodi lõpmatusse? Või on ehk kaks väga erinevat lõpmatust, peegelduslik, esinduslik, lõpmatu järkjärguline regress, ning otsekohene, silmapilkne, järsk, katkestuslik põhjatus, kuristik? Kas ehk riigifilosoofiline jutt ja faasiline peeglimäng keerdub selle tumeda tuuma, kuristiku ümber? Nii et ära (salatu, väljatõrjutu, pära, nihe) ei lähe ära?

6. Esindus- ja erinevusmõtlemine

Riigifilosoofia on esinduslik mõtlemine. Esiteks selle poolest, et ta esindab ehk representeerib olevaid, viib vastavusse asju ja ideid, määrates ühtlasi, kas nad on õiged või väärad, sobivad või kohatud. „Näe, see on lind! – Õige!“, „See inimene pole vastavuses inimloomusega!“ (vt kuidas Canguilhem sõnastab ümber patoloogia: mitte normist hälbimine, vaid jäigastumine ja nõrgenenud normiloomise ja ümbrusega suhestumise võime, RNI 129–154). Teiseks selle poolest, et see sobib esindusfunktsiooni, tähtsasse positsiooni. On tõsi, et ideestik, millega esindusmõtlemine opereerib, ei pruugi kokku langeda ühiskonnas parasjagu domineeriva diskursusega, ent ometi on see loomuldasa võimudiskursus, (riigi)võimuks ja (riigi)võimule sobiv diskursus. Iga tõrjutud esindusmõtlemine haaraks hea meelega võimust.

Mitte-filosoofia on erinevusmõtlemine. See püüab taas avada auke ja visandada pagemisjooni asjade korras, mida riigifilosoofia tahab tähendusega kinni toppida, kodeerida ja üle kodeerida (vt EP 6 ja 127–128). Tema keskmes on eks- ehk detsenter (vt RNI 297), katkestus, rebestus, lõhang (EP 204), jagunemine, ebakõla, erimeelsus (EP 231); see on antagonistlik rebestav diskursus (EP 209). Võidaks muidugi osutada sellele, et kõik need nimetused on omakorda mingid identifitseeringud (nagu ka kogu mu senine jutt). See ongi tõsi. Aga otsustava tähtsusega on järeldus, mis sellest tehakse. Kas see, et võimalikult kiiresti ja otsustavalt omaks võtta mingi esindusmõtlemine, mingi süsteem? Või minna õõnestamise, uuristamise, eristumise ja eristamisega edasi, kaugemale?

7. Antagonism

Ütlesin eespool, et riigi- ja mitte-filosoofial on oma eetiline ja poliitiline külg. Eespool (t)ontoloogiast rääkides võis jääda mulje, et välistamine on halb ja kaasamine hea. Mõte aga oli pigem selles, et välistamine on vältimatu (nagu ka kaasamine). „[P]oliitika, see tähendab kollektiivse identifitseerumise võimalus, saab toimida üksnes teatava välistuse alusel. Kui poliitika püüdleb ühtsuse loomisele konflikti ja mitmekesisuse kontekstis, siis saab sellise „meie“-ühtsuse kehtestamine toimuda ainult „nende“ väljasulgemise hinnaga“ (RNI 85). Ühiskonnas tõmmatakse alati piire, nii seesmisi kui ka välimisi. Küsimus aga on nende piiride ning välistamise ja kaasamise iseloomus. Välistamine ja kaasamine võib ise olla välistav või kaasav, s.t vahe on selles, kas antagonism salatakse maha või võetakse see mingil moel sisse. „[K]onfliktide väljasulgemine poliitikast on vale tee; sellega nad ei kao, vaid muudavad oma olekut, jäädes pulbitsema ühiskondlikul pinnal“ (RNI 82).

Kuid kas pole siin tegemist taandamatu paradoksiga? Kui võtta antagonism ja konfliktid ühiskonnakehandi sisse, siis kas sellesamaga neid ei tühistata, nudita, lamestata? Tahtsime antagonismi „sisse võtta“, aga saime oidipeeritud õlalepatsutava viisaka läbikäimise, libavõitluse. Kas aga pole mingi muu võitlus välja jäänud? Mida teha siis, kui mõni osapool sellise „lepitusega“ ei nõustu? „Kui näiteks kahe ühiskondliku jõu vahel valitseb lepitamatu vastuolu, siis võime avastada, et neil mõlemal puudub see keel või diskursus, mis vastasseisu ületaks ja ühendaks – puudub ühine arusaam, ühine pind asjade üle otsustamiseks“ (RNI 84). Kuidas antagonismis kokkutulijad üldse suhelda saavad, kui neil pole ühist semiootilist pinda, ühist keelt? „[M]aailm ise on pluri­versum, kus eksisteerivad erinevalt ja tihtipeale leppimatult määratud poliitilised kogukonnad. Vaadete ja seisukohtade paljusus ise nõuab antagonismi kohalolu, sest pluralism viitab võimalusele seada küsitavaks ja vaidlustada olemasolevaid võimukorraldusi ja -suhteid“ (RNI 83).

Nõnda nagu mõtlemine ei käi valutult, ei käi valutult ka ehtsalt poliitiline protsess. Pole isegi kindlat menetlusmeetodit. Vahel on nii, et võitluse käigus ühine pind luuakse: vapustuse, raputuse ja nihkega (nõnda nagu kahemõõtmelisest stereopildist järsku kangastub kolmemõõtmeline kujutis). Kunagi oli naiste valimisõigus või piirangud tööliste ekspluateerimisele utoopilised, aga nüüd on need ühiskondliku ühispinna loomulik osa. Vahel aga ühispinda ei tekigi ning viimaks üks osapool kas hajub või lömastatakse (Hitleri-vastased Saksamaal või Stalini-vastased Nõu­kogude Liidus).

8. Kaos ja kord

Rööpne riigi- ja mitte-filosoofia eristusega on Carl Schmittilt pärit eristus poliitilisuse ja poliitika vahel.4 „Poliitilisus osutab antagonistlikule struktuurile, mis iseloomustab seesmiselt kõiki inimühiskondi – antagonismile, mis võib võtta kõikvõimalikke erinevaid vorme ning ilmneda kõige eripalgelisemates sotsiaalsetes suhetes. [—] Poliitika seevastu tähistab kõiki neid praktikaid, diskursusi ja institutsioone, mis püüavad kehtestada teatavat korda ja organiseerida inimlikku kooselu tingimustes, mis on alati potentsiaalselt konfliktsed, sest rajanevad tollel poliitilisuse radikaalsel, antagonistlikul alusstruktuuril“ (RNI 83, vrd EP 192; tõsi küll, Lipping alati ei järgi seda eristust ning mitmes tekstis on tal „poliitika“ ka „poliitilisuse“ tähenduses).

Antagonism võib äärmusse minnes ühiskonna hävitada (vt RNI 86), aga liigne korrastamine viiks samuti vabaduseta ühiskonda ning kätkeks samamoodi vägivalda (nt Mandri-Hiinas on lipukirjaks võetud harmooniline ühiskond, aga me teame, millist vägivalda rakendatakse nende peal, kes toda spetsiifilisel moel kehtestatud „harmooniat“ rikuvad). Jällegi saaks neid käsitleda kahe aspektina, ühiskonda „avava“ ja „sulgeva“ faasina: antagonism hoiab ühiskonda liikumas, dünaamilisena, aga kord annab sellele piirid, struktuurid, püsi. Ent jällegi ei saaks me seda niimoodi rahuldaval ja rahustaval moel sõnastada, sest alati tuleb keegi, kes meie antagonismitaluvuse proovile paneb ning kogu säärase faasinduse uppi lööb, nii et me oleme taas silmitsi ühiskonna põhjas oleva põhjatusega, Abgrund’iga (EP 191–192).

Demokraatlikes ühiskondades lubatakse suhteliselt palju antagonismi. Eestiski on näiteks riiklikult toetatud paljutki subversiivset kultuuritegevust. Riigi püsimise ja demokraatliku ühiskonna jaoks ongi see hädavajalik, sest see aitab „hajutada või kõrvaldada välistuse plahvatusjõudu ehk siis tõkestada selle intensiivistumist vägivaldseks vastasseisuks“ (RNI 86). See aitab hoida ühiskondliku läbikäimise välja mitmekesise ja paindlikuna. Sest kui see väli jäigastub väga kindlaks ortodoksiaks, siis sellesamaga muutub ta hapraks ning kõik jõupingutused tema edasiseks kindlustamiseks (tsensuuri, repressiooniga) teevad teda hoopis nõrgemaks.

Võib-olla Lippingut tajutakse juba liiga ohtlikuna, aga igatahes kulka tema viimase teose väljaandmist ei toetanud; sellega lasi riik käest võimaluse olla (demonstratiivselt) rohkem-kui-riik, s.o muunduv, kestev, säilenõtke moodustis.

9. Ilmalik palvus

Ühiskonna põhjatuse kogemine mitte ei lahuta mind teistest inimestest, vaid vastupidi, toob nendega tihedamalt kokku. Kui sulgeva, „aluselise“ poliitika jaoks on näiteks kodutus või vaesus korralduslik küsimus, mis minusse ei peakski ehk puutuma, siis avava, „alusetu“ (või „happelise“) poliitika jaoks on see ka isiklik asi. „Miks ei võiks aga näiteks enne uinumist mõelda korraks selle peale, et siinsamas kõrval on inimesi, kes on sunnitud veetma öö pappkastide vahel? Või siis supermarketis raske leivavaliku ees seistes mõelda hetkeks, et osa inimesi ootab kusagil läheduses sulgemisaja odavat väljamüüki? Selline mõtlemine ei ole raske ega nõudlik, aga just sel hetkel muutub võimalikuks tajuda ennast inimesena teiste inimeste seas, osana maailmast ja sellest osavõtlikuna. See võiks olla justkui ilmalik palvus, hooliv žest minavälise suhtes, aga ka seesmise valmiduse märk millekski, mille tulekut pole võimalik ette ära arvata. Sest poliitika on oma olemuselt tegevus, mille kohta ei tea kunagi, kuhu see lõpuks välja viib“ (RNI 55).

Nõnda nagu mitte-filosoofia teeb mulle avavaid kohtumisi ja muundab mind mõtlemises (ja seeläbi ka teos), samamoodi see „mitte-poliitika“ toob mind kokku täiesti teistsuguste inimestega ja teisendab mind teos (ja seeläbi ka mõttes). Siit me näeme ka, et võimekus antagonistlikuks poliitikaks sugugi ei nõua riiakust või kemplushimu, vaid pigem vastupidi, hästi võidelda saab vaid see, kes tunneb oma vastasega osadust – aga mitte üheski olevas, ontilises vormis, vaid põhjatuses; kes tajub ühisust ühismõõdutuses. Ainult siis pole mu eesmärgiks pelk teise allutamine, vaid koos-vabanemine.

10. Meetod

Eelnevast tuleks justkui välja, et lippingilikul mõtlemisel, mis on nii katkestuslik ja kuristikuline, ei ole üldse oma meetodit. See ei ole täiesti tõsi. Samuti võib jääda mulje, justkui säärane mõtlemine peaks olema täiesti korratu, suvaline, hektiline. See pole aga üldse tõsi.

Gilles Deleuze ütleb: „Filosoofiaraamat peab ühelt poolt olema teatav väga erilist laadi kriminaalromaan ja teiselt poolt mingit laadi ulmekirjandus. Kriminaalromaan selles mõttes, et mängu peavad tulema teatava tegevusraadiusega mõisted, et lahendada mingit lokaalset olukorda. Nad muutuvad ise koos probleemidega. Nad tegutsevad oma mõjuväljal, mis on seotud mingite „draamadega“, ja nad teevad seda teatava „julmusega“.“5

Eelnev joonistas välja Lippingu ulme-külge, teatavat utoopiat (alusetust ei saa kätte saada; alusetusest justkui ei saa õieti rääkidagi). Aga Lipping ise rõhutab rohkem krimka-külge. See tuleb välja juba kogumiku pealkirjast „Etüüdid punases“, mis on laenatud Arthur Conan Doyle’i kriminaalromaanist „Etüüd punases“. Lipping järgib kriminaaluurija meetodit, mille tuumaks on „kuriteopaigast hargneva tekstikoe sümptomaatiline lugemine – kaudsed vihjed, kõrvalised seigad, pisidetailid ja tühised asjaolud, vaikused ja väljajätud omandavad kõneka kohalolu“ (EP 5). Mõtteajaloo autoreid uurides Lipping kirjutab neid üle ja ümber (EP 256): see on „range, distsiplineeritud improvisatsioon – autori mõtete fraseerimine või fugeerimine neile kaugetes, sageli tundmatutes või teadvustamata helistikes“ (EP 256). Selle transponeeringu heaks näiteks on eespool puudutatud tontoloogia jutt, mille Lipping arendab välja Derrida abil Marxi tõlgendades.

Lipping möönab endal meetodi olemasolu, kuid „Ma ei pea meetodi all silmas mingit etteantud malli või üldisi ja ühemõttelisi juhtnööre, mille järgi vorpida mõõdetud ja mõõdetavaid ühikuid: meetod tähendab ju algselt järelkäimist, jälgede ajamist, millegi otsingut (kr meta + hodos tee, rada, rännak, otsing). See on tee, mille me (mingi tegevuse käigus) läbime ja seljataha jätame. Nõnda tekkinud kulgemisjoont pole võimalik ette teada, eelnevalt planeerida või ennetavalt omandada. Ta peab olema paindlik, situatsiooni- ja kontekstitundlik, sest ta on autentne ainult niivõrd, kui ta on ootamatu, täis üllatusi“ (EP 256–257).

Lippingu tekstidest saab ka palju teada väga paljude autorite kohta: Agamben, Althusser, Badiou, Canguilhem, Deleuze-Guattari, Derrida, Foucault, Kant, Lacan, Laclau, Marx, Nietzsche, Leo Strauss jt. Ta on seejuures ka hoolikas, tähelepanelik ja range kriitik (vt nt kriitikat Rousseau tõlkele, RNI 29–41).

Zhuangzid (vt 1. ptk lõpp) parafraseerides võiks ütelda, et Lipping on suur puu, mis on istutatud Eimiski külla, avarale tühermaale ja puu all saab vabalt konnata.

1 „Mõtlemine algab sealt, kus Üks hakkab kahestuma“ (RNI 300).

2 Nende kohta vt kaht olulist teksti: „Dialektika ja parallaks“ (RNI 100–107), „Tsesuurist mõtlemises“ (RNI 289–304).

3 Lippingu viidatav kirjutis on pärit 2003. aasta jaanuarist. 2009. aastal kaitstud väitekirjas kasutab Eneken Laanes sedasama mõistet ja tänab selle tõlke­vaste idee eest Jaan Unduskit. Küllap leiutati see sõltumatult mitu korda.

4 Vrd Lippingu sageli korratud käsitlust filosoofiast kui võitlusväljast (Kampfplatz), RNI 104, EP 188, 220, 238.

5 Gilles Deleuze, Erinevus ja kordus. Ilmamaa, Tartu, 2014, lk 15.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht