Antropoloogide väitlus majandusteadlastega

Küttide ja korilaste eluviisi ümberhindamise tulemusena väidetakse, et tööaega oli neil enamasti palju vähem ja puhkeaega rohkem kui moodsatel inimestel.

ALARI PURJU

Kiviaeg on kronoloogiliselt hägusate piiridega ajavahemik, mis algas erinevates Maa piirkondades kaks kuni viis miljonit aastat tagasi ning lõppes ligikaudu 6000–2500 eKr pronksiajale üleminekuga. Sellel perioodil elasid inimese bioloogilised liigid ning toimus mõtleva inimese ehk Homo sapiens’i eraldumine ja esilekerkimine. Kiviajast on säilinud mitmesuguseid esemeid ja inimsäilmed, mille moodsate tehniliste vahenditega uurimisel on saadud teavet inimese kui liigi leviku geograafiliste ja ajaliste piiride ning inimestevaheliste sugulussuhete kohta.

Sellest ajajärgust pole kirjalikke allikaid, kui välja jätta kaljujoonised ja kunstiliselt kujundatud esemed. Seda perioodi nimetatakse ka eelajalooliseks. Kuna valdavalt hankisid inimesed elatist küttimise ja korilusega ning tegemist oli rändavate kogukondadega, siis pole sellest perioodist säilinud ehitisi. Alles kiviaja viimases faasis, ligikaudu 10 000 e-Kr alanud neoliitikumis õppisid inimesed vilja kasvatama ja loomi kodustama. Seetõttu on niisuguste kogukondade majanduslike suhete uurimine võimalik kaudsel viisil esemeleidude põhjal seoseid ja sõltuvusi luues.

Praegugi on aga veel iidseid rahvaid, kes elavad moodsa tsivilisatsiooni kõrval, aga on jäänud tehniliste vahendite ja elamisviisi poolest kiviaja tasemele. Neid rahvaid siis antropoloogid külastavad ja uurivad, tehes üldistusi kiviaja kohta laiemalt. Seda laadi uuringuid on tehtud maailmareiside algusest peale ning koos teaduse üldise arenguga, sh mõõtmistehnika täiustumisega, on need muutunud põhjalikumaks ning usaldusväärsemaks selles mõttes, mida tänapäeva teaduses usaldusväärseks peetakse. Marshall Sahlinsi raamatus ongi kirjeldatud niisuguseid uuringuid ja nende tulemusi. Tema uuringute empiiriline materjal pärineb põhiliselt Vaikse ookeani Polüneesia rahvaste kultuurist, samuti Hawaii saarestikus kohatust. Ta viitab aga hulgale teiste uurijate paarisaja aasta jooksul läbi viidud töödele ning sellest vaatekohast on raamat tänuväärne teadmiste allikas, sealhulgas ka neile, kes pole antropoloogid.

Seda liiki uuringute puhul on huvitav küsimus, kuivõrd autentsed on need säilinud kultuurid. Kui mõjutamata on need õigupoolest tänapäeva moodsast kultuurist? Sellest sõltub nende pealt saadud tulemuste ülekantavus ajaloolise kiviaja inim- ja majandussuhetele. Seda ei saa muidugi tagantjärele otseselt hinnata, aga saab võrrelda erinevate teadusalade tulemusi omavahel ja neid vastastikku täpsustada. Omaette küsimus on arhailiste kultuuride käekäik kaasaegsete moodsate kultuuride kõrval. Etnograafid, antropoloogid, kultuuriajaloolased jne on neid hoolega kaardistanud ja uurinud, aga nende elukäik sõltub vist pigem poliitilistest otsustest, sealhulgas globaalsel tasemel. Igatahes on need kultuurid ja ühiskonnad andnud olulist teavet inimkonna kujunemise kohta.

Sahlinsi raamatu peatükkide pealkirjad annavad pildi, milliseid teemasid raamat hõlmab: algne külluseühiskond, kodumajanduslik tootmisviis (struktuur ja tootmise intensiivistamine), kingituse vaim, algse vahetuse sotsioloogia, vahetusväärtus ja algse kaubavahetuse diplomaatia. Raamatu peatükid on kirjutatud põhiliselt omaette artiklitena 1960. ja 1970. aastatel. Seda tuleb silmas pidada autori väitluste puhul tolle aja teaduslike konkurentide ja nn peavoolu majandusteadusega.

Lugemishuvi toetamiseks mõni näide. Küttide ja korilaste eluviisi ümberhindamise tulemusena väidetakse, et tegu polnud sageli üldse mitte olemasolu piiril kõikumise, vaid teatud aegadel isegi omamoodi materiaalse küllusega. Sellised kogukonnad olid küll väga haavatavad igasuguste erakorraliste sündmuste korral, nagu pikk põua­periood, üleujutused, maavärinad jms. Elulaadi kohta on andmeid saadud tänapäeva vaatlusaluste ööpäevase tegevuse pildistamisega. Selle süstemaatilise kirjelduse põhjal võib väita, et tööaega on neil enamasti palju vähem ja puhkeaega rohkem kui moodsatel inimestel. Enamasti pole neil ka taotlust parandada elujärge üle selle, mida kogukond on pikka aega omaks pidanud.

Peatükis „Algelise vahetuse sotsioloogiast“ kirjeldatakse materiaalsete voogude ja sotsiaalsete suhete seoseid. Siin on hea võimalus saada ülevaade etnograafide ja antropoloogide kogutud materjalist ja selle süstematiseerimisest seostatuna erinevate rühmade ja nende liikmete vahel toimuvate vahetustega, mis lähtuvad muu hulgas nii sugulusest kui ka võimusuhetest. Samuti on need vahetused paljudes vanades kultuurides „hingestatud“: selle all mõeldakse asjade „hinge“ üleminekut ning nende suhteid uute ja vanade omanike hingedega.

Sahlins ja tema tsiteeritud autorid on algsete rahvaste liikmete omavaheliste asjade vahetuste puhul esile toonud tehingute unikaalse iseloomu ja kirjeldanud põhjalikult, mida mille vastu vahetati ja millised olid vahetuses osalejate sugulussuhted. Majandusinimese pilguga vahetuste tõlgendusi vaadates võib oletada, et selline lähenemine sai olla valdav, kui vahetused olid harvad ja vahetati omanikele väärtuslikke asju. Vaid episoodiliselt on juttu vahetuste puhul kasutatavatest ekvivalentidest. Pigem rõhutatakse selliste ekvivalentide puudumist või nendega vaid vähesel määral arvestamist – muud tegurid on olulisemad.

Üks oluline teema, mida XVIII ja XIX sajandi klassikalised majandusteadlased on arendanud mõtlemismudelina ajalooliste kogukondade kohta, kes elasid küll palju hiljem kui kiviaja inimesed, on seos tööpingutuse, eluspüsimiseks vajaliku miinimumi ja vahetusväärtuse vahel. Võib küsida, kas selline seostamine oli eelajaloolistel inimestel intuitsiooni tasemel olemas. Sahlinsi analüüs ei hõlma peaaegu üldse nappuse teemat, küsimust, kuivõrd oli ressursside kogumine ja vahetamine seostatud kogukonna eluspüsimisega mingil kriitilisel ajaperioodil (näiteks kuiv aastaaeg või kalapüügiks ebasoodsate tuulte või hoovuste esinemine). Isegi loomad näevad selliseid asju ette ja koguvad varusid. Sahlinsi etnograafiline aines on ulatuslik, aga üldistusi võiks rohkem olla, eriti arvesse võttes tema ja kolleegide soovi mõjutada inimeste tänapäevast asjade korraldust või selleks nõu anda.

Kui tulla mõju või rakendatavuse juurde tänapäeval, tuleb kõigepealt öelda, et näiteks antropoloogide kirjeldatud vahetuste sotsiaalne struktuur on täiesti olemas küllalt arvukates valdkondades, aga see on suures vähemuses. Mõelgem näiteks riigipeade vahetatavate kingituste sümboolsele tähendusele, ametisse astumise või ametikohalt lahkumise kinkidele, sünnipäevakingitustele jne. Ka moodne turundus püüab kaupadele anda imagoloogilise tähenduse, et siduda kaupade tarbimine elulaadi, sotsiaalse staatuse, teatud rühma kuulumise tundega.

Tuleb aga öelda, et moodsa majanduse vahetuste hulga juures on eespool nimetatud aspektid siiski suhteliselt vähetähtsad. Moodne ühiskond nõuab kas või ainult tööjaotuse ja spetsialiseerumise tõttu efektiivset ja usaldusväärset vahetussüsteemi. Seejuures peab olema lahendatud mõõtmise (ekvivalendi) probleem, vahetusel peab olema toimiv õiguslik raamistik koos õiguslike otsuste jõustamissüsteemiga. Suures plaanis ja enamiku tehingute puhul on vahetus tänapäeva majanduses samal viisil tehnoloogiline küsimus nagu vee üleslükkejõu või liikumisel hõõrdejõuga arvestamine tehnika puhul. See aspekt pole aga Sahlinsini jõudnud.

Raamatu üsna raevukaid sõnavõtte peavoolu majandusteaduse suhtes võimendavad ka David Graeberi eessõnad. Selle kohta võib öelda niipalju, et eriti 1960. aastael hakkas paljudele sotsiaalteadlastele vastu, et majandusteadlased tungisid oma meetoditega teistele teadusaladele ega arvestanud sealjuures eriti konkreetse teadusharu ajaloolise konteksti ning väljakujunenud uurimismeetoditega. Sellest ajast on aga palju aastaid möödas ja majandusteaduses on nüüdseks tuldud teistele sotsiaal­teadustele lähemale. Sahlinsi käsitletavate teemade puhul oli selliseks uurijaks näiteks Elinor Ostrom, kes sai 2009. aastal ka majandusteaduse alal Nobeli mälestusauhinna majanduslike valitsemisstruktuuride analüüsi eest, eriti ühiskasutuses kaupade puhul.

Sahlinsi raamatu kommentaaride osas on meeleolukas viide kahe Ameerika teadlase uurimustulemustele, mis on küll esitatud uudisena ülikooli aja­lehes. Seletus ilmus 1971. aasta 27. jaanuaril väljaandes Ann Arbor News pealkirja all „Kaks teadlast väidavad, et sipelgad on pisut laisad“: „Sipelgad ei ole üldse need, kes nad arvati olevat,“ ütlevad dr. George ja dr. Jeanette Wheeler. Abielupaarist teadlased on pühendanud aastaid sellele, et uurida neid olevusi, töökusest rääkivate valmide kangelasi. „Iga sipelgapesa vaadates jääb meil mulje tohutult aktiivsest tegevusest, aga see on pelgalt sellepärast, et sipelgaid on nii palju ja nad kõik näevad välja ühesugused,“ jõudsid Wheelerid järeldusele. „Sipelgaid individuaalselt vaadeldes võib näha, et paljud veedavad suure osa ajast lihtsalt logeledes. Ja mis veelgi hullem, töösipelgad, kes kõik on naissoost, kulutavad palju aega enda mukkimisele.“ Pole kahjuks teada, mida sipelgad sellest nende kohta antud hinnangust arvavad.