Arhiveeritud agentide tagasitulek

Pearu Kuusk

Nõukogude okupatsiooniaja lõpp tõi kaasa suured muutused Eesti ajalookirjutuses, üksteise järel kadusid keelupitserid teemadelt ja arhiivimaterjalidelt, erilise tähelepanu alla tõusid kommunistlike kuritegude, vastupanuliikumise ja KGB tegevuse uurimine. Toona ilmunud ajalooraamatutest kujunes üheks tähelepanuväärsemaks just 18 aasta eest ilmunud Indrek Jürjo (1956–2009) „Pagulus ja Nõukogude Eesti”, mis tugines suuremas osas seni avaldamata arhiivimaterjalile ning sisaldas seetõttu hulgaliselt uut ja sageli ootamatut teavet. Nüüd on ilmunud muutmata kujul raamatu teine trükk.

Jürjo märgib eessõnas, et tema raamatu sisu kujunemisel etendas tähtsat osa Vabariigi Valitsuse korraldus 19. aprillist 1993. Selle alusel hakati Eesti NSV KGB ja Eesti NSV Siseministeeriumi arhiivimaterjale üle andma riiklikule arhiivisüsteemile. Mõistagi ei olnud see Mart Laari valitsuse korraldus oluline mitte ainult Jürjo raamatu kirjutamise puhul, vaid tõi kaasa kogu Eesti ajaloo Nõukogude perioodi allikalise baasi plahvatusliku avardumise ja avanemise.

Sellest, et Eesti arhiividesse jõudis siiski vaid väike osa endise KGB materjalidest, on palju kirjutatud ja räägitud. Ometi on ka need lünklikult säilinud arhiivifondid ajaloolastele ja uurijatele väärtuslikud allikad. Pärast KGB arhivaalide üleandmist Eesti Riigiarhiivi filiaali (ERAF) ehk Parteiarhiivi mitmekordistus seal kohe laenutuste arv ja uurimissaali kasutamine. Kui esialgu loodeti ajakirjanduslikult kiireid tulemusi, sensatsioone ja paljastusi, siis peagi selgus, et töö KGB dokumentidega eeldab põhjalikku süvenemist ja, mis peamine, ajaloolase peent allikakriitilisust ja faktide interpreteerimisoskust.

Metafoorselt võib Jürjo raamatu ilmumist 1996. aastal nimetada KGB dokumentide üleandmist saatnud järelplahvatuseks, millega kaasnev raputus oli toonases ühiskonnas märkimisväärne ja mõjutab tänaseni Eesti lähiajaloo uurimist. Kohati kipub juba ununema, et mitmed üldteadmiseks saanud faktid, nagu näiteks Venemaa Apostelliku Õigeusu Kiriku patriarhi Aleksius II (Aleksei Rüdiger) agendiks värbamine ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku juhtkonna aastakümnete-pikkune tihe koostöö KGBga pärinevad Indrek Jürjo uurimusest. Raamat „Pagulus ja Nõukogude Eesti” kujunes kiiresti omalaadseks teatmeteoseks, mille mahukast nimeregistrist otsiti kinnitust inimeste võimalikule koostööle Nõukogude eriteenistustega.

KGB teemast huvitatuile on oluline lisamaterjal arhiivisarjas „Ad fontes” ilmunud Eesti NSV KGB 2. ja 4. osakonna aruanded aastatest 1954–1958. Selle väärtuslikum osa on kindlasti Jürjo üksikasjalised ja täpsed kommentaarid. Jürjo käis korduvalt KGB arhiivides Lätis-Leedus ja Stasi arhiivis Saksamaal ning kirjutas leitud materjalide põhjal 1990. aastate lõpul veel mitu olulist artiklit. Näiteks „Nõukogude luure ja teaduse suhetest Eestis ja Baltimaades Nõukogude perioodil” (Luuramisi… Koostanud Tiit Noormets. Tallinn 1999). 2009. aastal valmis Arvo Pesti (1956–2010) dokumendikogumik „Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972–1987”, mille teaduslik juhendaja oli samuti Jürjo. Tormilistel üheksakümnendatel alguse saanud huvi lähiajaloo vastu tõi Jürjole Eestis ja ka väljaspool tuntuse KGB asjatundjana.

Raamatu eessõnas avaldab Jürjo lootust, et tema uurimus annab ka teistele ajaloolastele infolaengu KGB dokumentidega süvenevamaks töötamiseks. Kolleegide erialast innustamist ja töö kvaliteeti pidas ta alati äärmiselt oluliseks. Ilmselt on nii mõnelgi ajaloolasel meeles, kuidas Jürjo tutvustas „Pagulus ja Nõukogude Eesti” esmatrüki ilmumise aegu Tartu ülikooli toonases ajaloo-osakonnas oma uurimust ja laiemalt arhiivi üle antud KGB materjale. Lossi tänava õppehoone auditoorium oli huvilistest täidetud, paljudel tuli istekohtade puudusel kuulata püsti seistes. Tema enda uurimuse seisukohalt tähtsate KGB välisluure dokumentide kõrval toonitas ta eriti KGB eriteadete materjalide kollektsiooni (ERAF, fond 131SM) olulisust. See on siiani sõjajärgse metsavendluse ja vastupanuliikumise ajaloo peamine allikabaas. Pole kahtlustki, et tema soovitustest ammutasid innustust ja eeskuju mitmed tänapäeva eesti lähiajaloolased.

Koostöö KGBga on teadagi komplitseeritud ja raske teema ning arhiividest leitu võib lugejate hulgas tekitada pettumus- ja ebamugavustunnet. Raamatu ilmumise järel heideti Jürjole korduvalt ette KGB allikate ühepoolset kasutamist ja vähest kriitikameelt. Hästi on seda teemat avanud Enn Tarvel (Sirp 11. XII 2009), kes kaitseb Jürjo arhiivinduslikku töömeetodit ning tõdeb, et kannatanute mälestused ei anna ega saagi anda palju teavet nn agentuur-operatiivtöö kohta. Jürjo on 2000. aastal antud intervjuus koguni tunnistanud: „Mõnes mõttes on see tänamatu teema, hirm kollaboratsionismi kahtlustustes tekitab tohutult negatiivseid reaktsioone ja pidevalt saab sõimata. See negatiivsus on väsitav. Kui ma oleks kirjutanud repressioonidest kultuuritegelaste, sõjaväelaste või vaimulike vastu, siis patsutaksid mulle kõik õlale. Keegi ei vaidlustaks seda, et allikaid ei saa uskuda” (EPL 6. V 2000).

Raamatu „Pagulus ja Nõukogude Eesti” uue trüki saatesõnas avaldab Ivo Juurvee lootust, et see ei ole praegu enam nii plahvatusohtlik. Sellega tuleb üldjoontes nõustuda, kuid püssirohtu näib siiski jätkuvat ka tänasesse päeva. Eesti Memento Liidu Teataja 2014. aasta augustinumbris on okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riikliku komisjoni (ORURK) tegevesimees Peep Varju tutvustanud Rauno Võsaste raamatut „Ain Mere. Valel poolel”, kus märgib muu hulgas: „Analüüsi tulemus on see, et alates 1996. aastast Jürjo poolt raamatus „Pagulus ja Nõukogude Eesti. Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiivimaterjalide põhjal” nimetatud ja autori arvates kahtluseta õigeks peetud agenditoimik „Müller” ei ole mitte ehtne, vaid täielik võltsing.” Järgnevalt tunnistab Varju, et Võsaste seda küll otse nii ei ütle, kuid lugeja leiab ise „kindla ja üheselt mõistetava vastuse”.

Laiem diskussioon KGB materjalide autentsuse ja usaldusväärsuse üle vallanduski Eestis pärast „Paguluse ja Nõukogude Eesti” esmailmumist. Põhjuseks ikka ja jälle asjaolu, et mitmed Jürjo arhiiviavastused ja järeldused ei olnud sugugi meeltmööda ja pakkusid üllatusi inimeste puhul, keda seni tunti kui eesti kultuuri või rahvuslikkuse kandjaid. Teemast lähemalt huvitatuil on kasulik lugeda arhivaar Peeter Väljase artiklit „Mõningatest julgeolekuorganite materjalidega seonduvatest allikakriitilistest probleemidest” (Ajaloolise tõe otsinguil. Tallinn 1999). Ta kinnitab, et arhiivis teadlikele võltsingutele sattumise riski võib pidada suhteliselt ebatõenäoliseks ja küsib: „Kas on mõtet (ja oli 1980. aastate lõpul aega) sobitada töödeldud dokumente Eesti riigile üleantavate 1940.-1950. aastate materjalide hulka lootuses, et need Parteiarhiivi riiulilt kunagi mõne uurija või ajakirjaniku abil avalikkuse ette jõuavad ja ühiskonnas vajaliku resonantsi tekitavad?”

Eirata ei saa tõsiasja, et Eesti arhiividesse jõudnud KGB dokumendid olid algselt koostatud ikkagi rangelt siseseks kasutamiseks Nõukogude julgeolekuorganites ning reeglina klassifitseeritud kui täiesti salajased. Seetõttu ei saa kuidagi nõustuda ikka ja jälle esile kerkivate utreeritud hinnangutega, et KGB toimikutest tõde otsida ei ole võimalik, sest seal on kõik vale. Loomulikult tuleb arvestada ebatäpsuste, vastuolude, ametialase lohakuse ja muude selliste asjaoludega, kuid isegi KGB ei oleks saanud eksisteerida vaid fiktsioonil põhineval asjaajamiskorral. Jürjo tunnistab raamatu eessõnas, et annab endale täielikult aru sellest, et KGB dokumentides on talletunud ainult see, mida KGB teadis ja mis oli tema kontrolli all. Nende andmete tõele vastavuse kontrollimine on ajaloolase peamine kutseoskus, mida Jürjo valdas kõrgel tasemel.

Seetõttu tundub ülekohtune ja tõepoolest „väsitavalt negatiivne” Peep Varju hinnang eespool juba tsiteeritud raamatututvustusest: „Kahjuks ei ole paljud tänased nõukogude ajal sündinud ajaloolased seda (KGB dokumentide täielikku ebausaldusväärsust – P. K.) mõistnud“. Äraspidisel kombel on see Jürjo raamatu „Pagulus ja Nõukogude Eesti” sisust ajendatud hoiak kinnituseks tema uurimuse koolkondlikust tähtsusest ja kujundavast rollist Eesti lähiajaloo uurimisel. Lisaks kiputakse sageli unustama, et just põhjalik ja korrektne töö arhiivimaterjalidega on Eestis võimaldanud tulemuslikult uurida Nõukogude perioodi ajalugu. Olgu siinkohal nimetatud, et praegu eesti ajalookirjutuses käibel andmed 1941. ja 1949. aastal Eestist Venemaale küüditatute kohta, nende koguarv ja nimekirjad, tuginevad peamises osas just KGB kui repressiiv­asutuse enda koostatud ja esitatud materjalidele.

Palju konstruktiivsem on küsida, kuidas saaksime praegust uurimisseisu parandada ja oma teadmisi laiendada. Pole saladus, et KGB materjale ei ole pärast 1990. aastaid Eesti arhiividesse märkimisväärselt lisandunud ning tulevikuväljavaated selles osas on Venemaa praegust poliitilist olukorda arvestades enam kui nigelad. Viimastel aastatel on KGB töömeetodeid praktiseerivad ja edasi viivad Venemaa eriteenistused FSB ja SVR oma arhiive kasutanud eeskätt just informatsioonilises mõjutustegevuses, avaldades valikuliselt dokumente, mis peaksid õigustama NSV Liidu vägivallapoliitikat Teise maailmasõja eel ja järel.

Selle aasta suvel sai huvilistele kättesaadavaks suurim läände sattunud KGB salajasi dokumente sisaldav KGB esimese peavalitsuse arhivaari Vassili Mitrohhini (1922–2004) arhiiv, millega on juba tutvunud ka esimesed eesti ajaloolastest uurijad ja leidnud nii mõnegi huvitava fakti Eesti ja eestlaste kohta. On ütlematagi selge, et Eesti temaatika saab nn Mitrohhini arhiivis olla esindatud ainult episoodiliselt. Selle teabe maht pole kaugeltki võrreldav meie arhiivides säilitatava ainesega, mis suures ulatuses alles ootab uurijaid. Suurim tunnustus Indrek Jürjole oleks tema ootamatult katkenud teadusliku uurimistöö jätkamine. Ja seda nn jürjolikus vaimus, hoolimata teema raskusest ja ebamugavusest.