Armastuse mõtte otsingul

Vladimir Solovjov otsib mõtet – Vene (riigi) ideed, üliinimese ideed, kunsti üldist mõtet, ristiusu tõelist mõtet ning läbivalt armastuse mõtet.

TOOMAS PAUL

„Avatud Eesti raamatu“ sarjas on avaldatud Peeter Toropi koostatud ja Ants Paikre tõlgitud valimik „Armastuse mõte“ Vladimir Solovjovi (1853–1900) kirjutistest. Vladimir sündis Moskvas kuulsa ajaloolase, Moskva ülikooli professori ja rektori Sergei Solovjovi perekonnas. Isa tegevus ajaloolasena ületas oma mastaapsuselt Nikolai Karamzini „Vene riigi ajaloo“ – kokku ilmus tema sulest 29 köidet „Vene ajalugu vanimatest aegadest peale“. Ema poolt oli Vladimir suguluses ukraina filosoofi Hryhorii Skovorodaga. Nii pole ime, et gümnaasiumi lõpetas ta kuldmedaliga ja Moskva vaimulikus akadeemias kaitstud magistritöö tase oli nii kõrge, et ta valiti 21aastasena Moskva ülikooli filosoofiakateedri koosseisuliseks dotsendiks.

Vladimir Solovjov jagab poliitikutele soovitusi: „Kahetseda oma ajaloolisi patte ja täita õiglusenõudeid, loobuda rahvuslikust egoismist, hüljata venestamispoliitika ja tingimusteta tunnistades usuvabadust – see on Venemaa jaoks ainuke abinõu väljendada ja teostada oma tõelist rahvusideed“. Nikolai Jarošenko. Vladimir Solovjovi portree. Õlimaal, 1892.

CC0 / Wikimedia Commons

Solovjovi luule ja filosoofia sümbioos on jätnud sügava jälje vene kirjandusse. Kuigi Solovjov oli üks süstemaatilisemaid vene filosoofe, kes mõjutas tervet plejaadi XX sajandi esimese poole filosoofe, nimetati ta 1899. aastal Venemaa Teaduste Akadeemia auakadeemikuks hoopis sõnakunsti alal.^*

Eesti valikkogu eesmärk ei ole keskenduda Solovjovi tohutule eruditsioonile ja mitmekülgsusele, vaid esitleda invarianti, keskseid teemasid ja probleeme, mis on lahutamatud tema isikust ja ajastust. Poliitiline, religioosne, filosoofiline, esteetiline ja kirjanduslik mõtlemine moodustab tema loomes sümbioosi, mida on väga raske lihtsustamata kirjeldada. Ent nagu sedastab kogumiku koostaja: Solovjov oma saatuse ja mõttemaailmaga on seda väärt, et proovida teda paremini mõista ja seda mõistmist tänapäeva tingimustes kasutada. „Temas on palju kaasaegset“ (lk 502).

Vladimir Solovjovi loomingus, nii filosoofias, publitsistikas kui ka luules, on kõige nähtavama tunnusena kõrvuti kriitiline suhtumine oma kaasaega ja apokalüptilised ootused. Vene sajandilõpu üks tunnus on see, mida filosoof Nikolai Berdjajev nimetas tragöödia kultuuriks. Saatesõna kirjutanud Peeter Torop ütleb, et „Armastuse mõte“ on valimik, milles avaldatud tööd ei ole mitte lihtsalt kirja pandud, vaid autor on need sügavalt läbi elanud.

Kogumik algab kolme kõnega Fjodor Dostojevski mälestuseks. Solovjov ei jaganud kõiki Dostojevski vaateid, kuid leidis temas üles kõige tähtsama – soovi jõuda uut tüüpi kristliku kirjanduse loomiseni. „Vennad Karamazovid“ oli üheks sammuks selles suunas ja selle sisulise peategelase Aleksei Karamazovi võimalikuks prototüübiks peetakse just Solovjovi.

Tema tekstid on siirad, kuid siirad ka väljanaermises ja iroonias. Alati ei ole kerge tabada, mida ta väidab tõsimeeli või ironiseerides. Näiteks. Solovjov ihaleb Vladimir Püha ja Peeter Suure isikut ja aegu, aga selleski on sarkasmi: „Tuleb hävitada hingevaakuv Osmanite impeerium, seejärel aga kukutada Habsburgide monarhia ja moodustada nende asemele terve hulk väikesi iseseisvaid rahvuslikke kuningriike, kes ainult ootavad seda lõpliku vabanemise pidulikku hetke, et üksteisele kallale karata. Tõepoolest, kas tasus Venemaal kannatada ja võidelda tuhat aastat, saada kristlikuks koos Vladimir Pühaga ja euroopalikuks koos Peeter Suurega, olles samal ajal kogu aeg erilisel kohal Ida ja Lääne vahel, ja kõike seda vaid selleks, et saada lõpuks serbia „suure idee“ ja bulgaaria „suure idee“ vahendiks?“ (lk 92).

Solovjovi laused on saksapäraselt pikad. Tsiteerin siinkohal ühe lause „Vene mõtte“ algusest: „Kui näed, kuidas see tohutu impeerium on kahe sajandi jooksul rohkem või vähem hiilgavalt esinenud maailmaareenil, kui näed, kuidas ta paljudes teisejärgulistes asjades on omaks võtnud euroopaliku kultuuri ja kangekaelselt tõrjunud seda teistes, tähtsamates, säilitades sel viisil, ehkki puhtalt negatiivse, omapära, millel sellele vaatamata ei puudu omamoodi suurus, kui näed seda suurt ajaloolist fakti, siis küsid endalt: mis on õigupoolest see mõte, mida ta kätkeb endas või mille ta avab meile; mis on see ideaalne printsiip, mis innustab seda tohutut keha, missuguse uue sõna ütleb see uus rahvas inimkonnale; mida ta soovib korda saata maailmaajaloos?“ (lk 84).

Ta jagab poliitikutele soovitusi: „Kahetseda oma ajaloolisi patte ja täita õiglusenõudeid, loobuda rahvuslikust egoismist, hüljata venestamispoliitika ja tingimusteta tunnistades usuvabadust – see on Venemaa jaoks ainuke abinõu väljendada ja teostada oma tõelist rahvusideed, mis – ja seda ei maksa unustada –ei ole abstraktne idee või pime saatus, vaid eelkõige moraalne kohustus. Me teame, et vene idee ei saa olla midagi muud kui kristliku idee teatud aspekt, ja meie rahva missioon võib meile selgeks saada ainult sel juhul, kui me mõistame ristiusu tõelist mõtet“ (lk 108).

Otsib mõtet – Vene (riigi) ideed (lk 81–116) ja üliinimese ideed (lk 265–278), kunsti üldist mõtet (lk 169–190), risti­usu tõelist mõtet ning läbivalt armastuse mõtet (konkreetselt lk 191–264). Teades, et kõik on kõigega seotud. Eriti just head ajad nagu tõde, ilu ja armastus. Individualismi saab ületada pürgimisega tõe poole, mis tähendab ühtlasi pürgimist armastuse poole: „Tõde kui elavat jõudu, mis valitseb inimese seesmist olemust ja juhib ka tegelikult välja võltsist enese esiletõstmisest, nimetatakse armastuseks. Armastus egoismi tõelise hukatusena on individuaalsuse tõeline õigustus ja pääsmine, ilma selleta ei saaks armastus toimida kui seesmine päästev jõud, mis mitte ei hukuta, vaid ülendab individuaalsust“ (lk 208).

Armastuseks „on vaja kahe piiratud olendi ühendust, mis looks neist ühe absoluutse ideaalse isiksuse”. Sellest järeldub, et „tõeline inimene oma ideaalse isiksuse täiuses ei saa nähtavasti olla ainult mees või ainult naine, vaid ta peab olema nende mõlema kõrgeim ühtsus. Armastuse otseseks ülesandeks ongi selle ühtsuse teostamine ehk tõelise inimese kui meheliku ja naiseliku alge vaba ühendamine selliselt, et mõlema formaalne eristuvus säilib, aga nende olemuslik vahe ja jagunemine ületatakse“ (lk 219).

Solovjov nimetab seda ka absoluutse individuaalsuse loomiseks ja annab sellele põhjenduse: „Salapärane Jumala kuju, mille sarnaseks inimene on loodud, ei kuulu algselt inimolendi ühelegi eraldi osale, vaid tema kahe peamise poole, meheliku ja naiseliku, tõelisele ühtsusele“ (lk 240). Kui ühiskonna üksikute liikmete omavahelised suhted peavad olema vennalikud (ja pojalikud –möödunud põlvkondade ja nende sotsiaalsete esindajate vastu), siis nende side tervete ühiskondlike sfääridega – kohalike, rahvuslike ja lõpuks üleilmsega –peab olema veel seesmisem, igakülgsem ja tõhusam. See aktiivse inimliku (isikliku) alge side sotsiaalses vaimses-kehalises organismis kehastunud kõikainsa ideega peab olema elav süsüügiline suhe (Solovjov ei leidnud sobivat terminit ning lõi selle ise kreeka sõnast syzygia – ‘sidumine, ühendamine’). „Mitte alistuda oma ühiskondlikule sfäärile, aga mitte ka valitseda teda, vaid olla temaga armastuse vastastiktoimes, toimida tema aktiivse, viljastava liikumise algena ning leida temas elu tingimuste ja võimaluste täius – niisugune on tõelise inimindiviidi suhe mitte ainult oma lähima sotsiaalse keskkonnaga, oma rahvaga, vaid ka kogu inimkonnaga“ (lk 261).

Inimese tõelise armastus- ehk süsüügilise suhte loomine mitte üksnes sotsiaalse, vaid ka loodusliku ja üleilmse keskkonnaga – see eesmärk on endastmõistetav. „Tungimata enneaegsetesse ja seepärast kahtlastesse ja ebamugavatesse üksikasjadesse, võib kosmilise ja ajaloolise kogemuse vääramatutele analoogiatele toetudes kindlalt väita, et inimese igasugune teadlik tegevus, mida määrab üleilmse süsüügia idee ja mille eesmärk on kehastada kõikainus ideaal ühes või teises sfääris, tõepoolest toodab või vabastab sellega reaalseid vaimseid-kehalisi vooluseid, mis hingestavad selle ja kehastavad selles kõikainsuse ühtesid või teisi vorme – absoluutse inimlikkuse elavaid ja igavesi võrdkujusid“ (lk 264).

Solovjov võtab ise kokku: „Olles süsüügia idees sidunud (individuaalse sugulise) armastuse ülemaailmse kõikehõlmava elu tõelise olemusega, olen täitnud oma otsese ülesande – määratlenud armastuse mõtte, sest mingi asja mõtte all mõistetakse just tema seesmist seost üleüldise tõega“ (samas).

Paeluvat on kogumikus palju. Isiklikult mulle meeldib „Teel tõelise filosoofia poole“ (lk 59–80). Kaasa mõtlema paneb ristiusu ning armastuse suhte kohta kirjutatu, kus ta on päri Konstantin Leontjeviga, kuid kaitseb Dostojevskit uuskristluses süüdistamise eest. Väga otseselt prohvetlik on „Lühike jutustus antikristusest“ (lk 431–463), mis on otsekui võti Solovjovi maailmaajaloo nägemise mõistmiseks. Hr Z. sõnadega: „Noh, laval saab veel olema palju lobisemist ja sebimist, aga draama on juba ammuilma lõpuni valmis kirjutatud ning publikul ega näitlejatel pole lubatud selles midagi muuta“ (lk 466).

Ka poolteist sajandit hiljem on põhjust endalt küsida: „Kas võib kristluse kogu olemuse taandada üksnes humaansusele? Kas kristluse eesmärk on üldine harmoonia ja heaolu maa peal, mis on saavutatav inimkonna loomuliku progressiga? Ja lõpuks, kas kristliku elu ja tegevuse aluseks on ainult armastus?“

„Kui kogu tõde on üksnes humaansuses, siis mis on sellel pistmist kristliku religiooniga? Milleks sellest siis rääkidagi, selle asemel, et otse jutlustada lihtsat humaansust? Kui elu eesmärk saavutatakse loomuliku progressiga ja seisneb maises heaolus, siis miks siduda seda niisuguse religiooniga, mis püsib tervenisti saladusel, imel ja kangelasteol? Ja lõpuks, kui religioonis kogu asi on üksnes inimlikus armastustundes, siis tähendab see, et religioonile ei jää üldse mingit asja ja tema enda järele pole mingit vajadust. Sest inimlik armastus on kogu oma psühholoogilise keerukuse juures moraalses mõttes ainult lihtne juhuslik fakt ega saa kuidagi moodustada religioossete õpetussõnade põhisisu [—]. Puhtal inimlikul pinnal jääb see üksnes isiklikuks suhtumiseks, sest armastust (kui lihtsat tunnet) pole võimalik ei teistele edasi anda ega nõuda seda teistelt – konkreetsel juhul võib ainult konstateerida selle olemasolu või puudumist. Järelikult ei saa armastus omaette kui subjektiivne seisund olla religioosse kohustuse objektiks või religioosse tegevuse ülesandeks” (lk 52 jj).

* Korraliku ülevaate tema elust ja tööst pakub sarjas „Suuri mõtlejaid“ Aleksei Lossev teoses „Vladimir Solovjov“, tlk Jaak Hion, Olion, Tallinn 1994.