Avalikud intellektuaalid (1)

Aivars Tabuns, läti sotsioloog

Erinevalt poliitikutest, kellele meeldib lubada, kogevad intellektuaalid naudingut kõikide hirmutamisest.        Pole sugugi selge, keda lugeda intellektuaalideks. Mõiste „intellektuaalid” on mõneti lihtsalt terminoloogiline atavism. Ühiskonnas, kus intellektuaalse töö tegijad on vähemuses ja ülikoolihariduse omandavad vähesed, võib sellele mõistele põhjenduse leida. Tänapäeva tööturul nõuab ent enamik elukutseid kõrgintellektuaalseid oskusi ja nende iga päev rakendamist.          Kui mingi grupp usurpeerib õiguse nimetada end intellektuaalideks, klassifitseeritakse sellega kõik ülejäänud kaudselt mitteintellektuaalideks (s.t mõistmatuteks) ehk teisisõnu: need ülejäänud ei ole mitte Homo sapiens’id, vaid Homo faber’id.        Sellistest sotsiaalse stratifikatsiooni lihtsustatud põhimõtetest tuleks loobuda. Seepärast üritan selles kirjutises edaspidi analüüsida erinevaid intellektuaalide gruppe (avalikud intellektuaalid, intelligendid, intellektuaalsed audiitorid). Olenevalt situatsioonist võidakse ühte ja sama isikut muidugi ka erinevalt klassifitseerida. Jaotus on pigem analüütiline instrument ning gruppe käsitlen siin imaginaarsete kogukondadena.    

Avalikud intellektuaalid kasutavad avalikke foorumeid avaldamaks oma vaateid teemadel, mis on nende arvates kogu ühiskonnale tähtsad. Avalikud intellektuaalid loevad ennast mõtlemisekspertideks. Nimetatud staatusele pretendeerimiseks peab tundma kultuuripärandit, vähemalt selle klassikat, samuti levinumaid  sotsiaalseid ja kultuurilisi koode.       

Avalikud intellektuaalid on suutelised looma ka uusi abstraktsioone, klassifikatsioone, koode, s.t selliseid intellektuaalseid tooteid, mis on aluseks uue sotsiaalse ja kultuurilise tegelikkuse loomisel ja traditsiooniliste mõtlemisviiside  muutmisel. Avalikud intellektuaalid peaksid ka jääma vähemalt teoreetiliselt erapooletuks.       

Avalikeks intellektuaalideks võib lugeda mõtlejaid, kelle otsustusi ei mõjuta võimupositsioonidel inimesed. Rahaline angažeeritus ja avalikkus on välistavad teineteise.  Kõikidel aegadel on igas ühiskonnas aga alati olnud ka inimesi, kes peavad endid kultuuri, väärtuste ning ühiskonna valvekoerteks ja loojateks. Nad arvavad, et on võimelised mõistma mitte ainult minevikku ja olevikku, vaid suudavad teistest paremini aru saada kõikidest ühiskonna vajadustest. Enamus nimetatuist saab küll heal juhul mõjutada ühiskonda, kuid seejuures pole nad võimelised muutma omaenda grupi, s.t intelligentide mõtlemis- ja käitumismalle.  Seepärast ei nimetakski ma neid avalikeks intellektuaalideks, vaid intelligentideks. Just suutlikkus või suutmatus muuta omaenda grupi intellektuaalseid väärtusi on minu arust see veelahe, mis neid gruppe üksteisest eristab. Avalike intellektuaalide ja intelligentide pädevustaseme erinevused võivad sageli jääda küllalt märkamatuks. Intelligentide jaoks on intellektuaalsus midagi samaväärset harrastusega. Nende intellektuaalsus jääb enamasti  entsüklopeediate või seletavate sõnaraamatute piiridesse.   

Intellektuaalseid audiitoreid iseloomustab suur asjatundlikkus mõnes sotsiaalselt olulises teadmiste valdkonnas, samuti arenenud intellektuaalsed oskused. Intellektuaalsed audiitorid  hoiduvad enamasti aktiivsest sekkumisest avalikesse diskussioonidesse, piirdudes vaid oma seisukohtade väljendamisega avalikkusele teadustamata professionaalsetel aruteludel. Nende suhtlusgrupiks on teised intellektuaalsed audiitorid. Just intellektuaalsed audiitorid on need, kes otsustavad, kellele anda roheline tee tribüünile või kellele see raskemaks teha. Intellektuaalsed audiitorid on argielus võrdlemisi tähelepandamatu, kuid see-eest ülioluline mõjugrupp.   

Kas ühiskond vajab avalikke intellektuaale?   

Intellektuaalid saavad sageli üsnagi mittekomplimentaarsete hinnangute osaliseks. Ei üllataks, kui selliste märkuste autoriteks oleksid vaid nn elueksperdid, kes on järjepidevalt  suutnud hoiduda igasuguste tekstide lugemisest ning on järelduste tegemisel tuginenud peaasjalikult omaenese tarkusele. Intelligente ärritavad intellektuaalide kõrkus ja kõik need sõnad, millest intelligendid ei suuda aru saada. Audiitoreid vihastab intellektuaalide ekstravagantsus. Nende arust on otstarbekam korrastada olemasolevat, mitte aga tekitada juurde uut segadust. 

Samas võib tõdeda, et avalikult ei eita intellektuaalsuse olulisust mitte ükski neist gruppidest. Autoritaarsed režiimid on suurepärane tõestus antiintellektualismi ohtlikkusest. Kas intellektuaalid on aga enam-vähem normaalselt funktsioneeriva demokraatia tingimustes ühiskonnale eluliselt vajalikud? Demokraatia korral tegelevad võimu ja ühiskonna seire ja kriitikaga poliitiline opositsioon, massimeedia, valitsusvälised organisatsioonid, aeg-ajalt  väljendavad oma suhtumist võimu ka ühiskonnaliikmed ise. Võib-olla pole kohalikke intellektuaale igas kultuuris siiski vaja? Võib olla ajaks asja ära ka sertifitseeritud importtoodang? Olen siiski kindel, et omad intellektuaalid on eluliselt vajalikud igale ühiskonnale. Esiteks, kõik teooriad on lokaalsed, s.t neid ei saa piiramatult üldistada. Seetõttu on alati olemas oht, et eri kontekstis on ühe ja sama üldistuse tõesuse aste teine. Teiseks, ühiskond elab  põhiliselt aktuaalses ajarežiimis. Poliitikud on ametis sellega, mille teostuseks on neil olemas sotsiaalne tellimus, aeg ja raha. Ühiskond pole tihtipeale valmis ohverdama oma tänast päeva homse hüvanguks ega allutama end vabatahtlikele piirangutele ja muutma oma harjumusi ja ettekujutusi. Ja ikkagi jääb lahtiseks, kas intellektuaalid on need, kes on suutelised mõjutama nii võimu kui ka ühiskonda. Intellektuaalid on ka ise osa ühiskonnast. Münchhauseni  trikk end juukseid pidi kuskilt välja tõmmata pole intellektuaalidel sugugi alati välja tulnud. Intellektuaalide ideoloogia nurgakiviks on usk, et inimese koht ühiskonnas määratakse ära juba koolipingis. Kõrgemalt hinnatakse neid, kes on suutelised kiiremini ja suuremas mahus omandama uusi teadmisi, oskavad neid rakendada ja teistele suupäraseks teha. Teadmised, intellektuaalsed oskused ja kannatlikkus on valuuta, mis konverteerub koolis saavutusteks  ja tunnustusteks. Ka kõrgkoolides hindavad õppejõud kõige kõrgemalt analüüsi- ja mõtlemisoskust ning saadud järelduste veenvat esitlust. Kõige kõrgema hinnangu osaliseks saanutele avaneb võimalus juba teiste, esialgu üliõpilaste, kuid hiljem juba oma ametivendade ja -õdede hindamiseks. Nõidadega sarnaselt on intellektuaalid veendunud, et sõnadel on maagiline jõud. Ütle vaid „abrakadabra” ja asi on tehtud. Võid ise magama minna, samal ajal marsivad teised sinu näidatud suunas.       

Sotsiaalses elus see ei toimi: sõnadel on parimal juhul vaid õhku värskendav efekt. Intellektuaalid teavad, mida tuleb teha, aga ei tea, kuidas. Tänapäeva intellektuaalide omapäraks on luua teooriaid, mis jätavad ühiskonna täiesti külmaks. Erinevalt poliitikutest, kellele meeldib lubada, kogevad intellektuaalid naudingut kõikide hirmutamisest. Enamikul intellektuaalidest pole moraalset autoriteeti ei omasuguste seas ega ka väljapool omade ringi. Neil endilgi pole moraali vallas autoriteete. Üpriski tihti on täheldatav vastuolu intellektuaalide sõnade ja tegude vahel. Sokratese, Thomas More’i,  Lutheri ja Tolstoi tsitaatidega pole võimalik seda auku lappida.       

Turumajanduses ja demokraatlikus ühiskonnastoimivad hoopiski teistsugused põhimõtted: siin valitseb nõudmise ja pakkumise  ideoloogia. Seepärast tunneb harjumatusse keskkonda sattunud haridussüsteemi oivik end täiesti segadusseaetuna. Hiilgavat mõtlemisvõimet hinnatakse kärmusest ja osavusest madalamalt. Eluheidikud huvituvad harva oma õnnetuste ja viletsuste põhjustest. Nad ootavad vaid seda, et nende hädade süüdlased üles leitaks, et keegi lubaks nende probleemid ära lahendada – kohe ja viivitamatult. Ka ettevõtjad mõtlevad kasumi, mitte tõe kategoorias.  Kõige rohkem hindavad nad seda, mida kõige paremini müüa annab. Müügimenukiks saavad raamatud sellest, kuidas saada miljonäriks või kedagi ära meelitada. Hiljem Nobeli preemiaga pärjatud raamatute müügiedu on tunduvalt kesisem. Erinevalt muudest leiutistest ei kaitsta oivikute ideid autoriõigusega. Poliitikud konverteerivad nende verdiktid majanduslikesse tulemitesse ega kavatse midagi jagada. Keskmine tarbijagi pole eriti huvitatud intellektuaalide  toodetest ja nõuannetest. Nõustamisega tegeleb edukalt reklaamindus ja üksikutel intellektuaalidel pole lootustki sellega konkureerida.   

Plebeide festivalid ei meeldi intellektuaalidele mitte põrmugi. Intellektuaalid hindavad plebeide õigust meelelahutusele enamasti sotsiaalselt ohtliku nähtusena. Isegi need intellektuaalid, kes peavad end võimupõlguriteks, on  valmis kahe käega alla kirjutama, et võim aitaks subsiidiumidega „kultuurituru stiihiale” päitsed pähe panna. Ideede võitlus kui eluviis ja eneseteostus kui eksistentsi eeltingimus määravad ära ka intellektuaalide suhtumise teiste intellektuaalide ideedesse. Enamasti võib seda suhtumist iseloomustada sõnadega „sallimatus” ja „armukadedus”. Erandiks on vaid surnud intellektuaalid ehk need, kes elavad kuskil kaugel. Vahetuks suhtlemiseks intelligentidega  ei jätku avalikel intellektuaalidel aega. Ja pole ka tahtmist – meie tekstid räägivad enda eest. Suhted intellektuaalsete audiitoritega on keerulisemad. Ilma audiitorite kui vahekohtuniketa ei saa intellektuaalid kuidagi läbi. Seepärast ei jää üle muud, kui rusikat taskus hoida. Võimu ja avalike intellektuaalide vaheline pinge on vältimatu. „Rahvaesindajad” peavad ennast alati ühiskonna esindajateks ja seepärast kõõritavad ülimalt armukadedalt kõikide nende suunas, kes üritavad nende rolli kahtluse alla panna või seda üle võtta. Avalikud intellektuaalid olid ja on nende arvates võimu usurpaatorid. Samas on „rahvaesindajad” pidevas huvide konfliktis oma erakondadega, nende juhtidega ja erakondade sponsoritega. See võimaldab intellektuaalidel lõpmatult kahelda – põhjendatult või mitte – „rahvaesindajate” aususes. Üliharvad on juhud, kui see konflikt saab sõbraliku lahenduse.         

Avalike intellektuaalide tulevik         

1. Akadeemiliselt haritud isikute seas avalike intellektuaalide arv väheneb. Nõudmine suurema arvu haritud inimeste järele ühiskonnas kasvab. Kuid seejuures pole mingisugust alust arvata, et avalike arutelude arv suureneks proportsionaalselt haritud inimeste arvuga. Ühiskond võib üheaegselt käsitleda piiratud arvul  küsimusi. Ka nende isikute arv, kes võiksid mingitel diskussioonidel oma arvamust avaldada, on piiratud.       

2. Väheneb üksikute avalike intellektuaalide mõju nii akadeemiliselt haritud kui ka harimata ühiskonna osa seas. Enamik intellektuaalidest ei saa mitte kunagi staarideks. Parim, millele nad loota võivad, on saada kümneminuti-kuulsusteks. Ühiskonna võime inimeste eristamiseks pole piiramatu, kuid ilma selleta pole võimalik muutuda karismaatiliseks isikuks, s.t selliseks, kellel on autoriteeti ja keda inimesed usuvad.       

3. Avalikud intellektuaalid muutuvad ühe rohkem sotsiaalsest grupist professionaalseks. Veel XX sajandi keskpaiku oli avalike intellektuaalide seas küllaltki palju neid, kes polnud ülikoolidega seotud, kuid meie päevil tegutseb  enamus juba akadeemilises keskkonnas. Ja siin saavad neist vältimatult konkurendid, sest nad pretendeerivad piiratud arvul akadeemilistele ametitele. Sellest tulenevalt võivad avalikud arutelud üha rohkem muutuda mitte ideede käsitlemise, vaid omavaheliste suhete klaarimise kohaks. Intellektuaalide solidaarsust see vaevalt et kasvatab.     

4. Nõrgenevad intellektuaalide ja intelligentide sidemed. Ülikoolide õppekavade rakenduslikustumine on viinud juba praegu selleni, et ülikoolide lõpetajaid on üsna raske pidada igakülgselt harituks. Ülikool on üha  vähem ülikool ja üha rohkem kutsekool. Sotsioloogid ei mõista majandust ja ökonomistid on samavõrra ebapädevad sotsiaalsetes küsimustes. Intellektuaalide mõju ei kandu üle ühe teaduskonna piiride, tihtipeale jääb see isegi vaid ühe õppekava raamidesse. Seepärast on ülikoolide lõpetajatel päris kehv ettekujutus inimesest, ühiskonnast ja keskkonnast.   

5. Rakenduslikustumise tagajärjel nõrgenevad üha ka intellektuaalide omavahelised sidemed. Juba praegu toimuvad akadeemilised arutelud enamasti paralleelsete istungite kujul, s.t ühe professionaalse grupi raames. Seepärast saavad erinevate valdkondade esindajad avalikel aruteludel üksteisest küllaltki puudulikult aru ja pole enamasti suutelised  pädevalt hindama teiste valdkondade oponentide seisukohti. 

6. Üha rohkem tuleb avalikke intellektuaale loodusteaduste ja eluteaduste vallast: geneetikud, meedikud, keemikud. Sotsiaalteaduste ja humanitaaralade taustaga avalike intellektuaalide osakaal ja tähtsus aga väheneb. Mida  kiiremini see juhtub, seda parem ühiskonnale, kuigi mina ajaloo lõppu ei usu. Ühiskonnal jääb üle vaid loota, et nimetatud isikud omandavad iseõppimise teel need teadmised, mis võimaldavad hinnata oma nõuannete poliitilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke tagajärgi. 

7. Ühe suurema tähtsuse ühiskonna elus omandavad intellektuaalide ühendused. Selle kinnituseks olgu või Delna2 näide. Lääneriikides on intellektuaalide funktsioonid edukalt üle võtnud nn mõtte- ja teokojad (think-do tank). Kuigi ka see arengustsenaarium võib saada ohtlikuks, seda juhul, kui selline grupp monopoliseerib avalikud arutelud või selle liidrid kasutavad ühendusi ühiskonna eest salastatud eesmärkide realiseerimiseks.       

8. Riigi positsioonide tugevnemisega omandavad ühe suurema tähtsuse otsuste vastuvõtmisel need eksperdid, kes valitakse välja riigivalitsemisorganite endi poolt. Nimetatud eksperdid esinevad avalike intellektuaalidena, olles tegelikult töövõtjateks ühes kõikide sellest tulenevate tagajärgedega. Ühes sellega on ühiskonnal üha raskem aru saada, millised isikud on konkreetse valdkonna, Brüsseli või Läti valitsuse poolt angažeeritud ja keda võib pidada neiks isikuteks, kes väljendavad kooskõlastamata seisukohti. Lõppude lõpuks on kõikide põhitöökoht üks ja sama – akadeemiline keskkond. Vaevalt et seegi tõstab avalike  arutelude usaldusväärsust.       

9. Massimeedia positsioonide tugevnemine tähendab ka seda, et massimeedia töötajad hakkavad üha rohkem täitma avalike intellektuaalide rolli. Kuid seejuures tuleb arvestada,  et ka ajakirjanikud ja kommentaatorid on töövõtjad ning ka nemad valib/värbab tööandja. Enamik massimeediast on eraettevõtted, kelle heaolu sõltub suuresti reklaamiandjatest, s.t teistest tööandjatest. Kõik nimetatud isikud tööandjatena pole sotsiaalsetes aruteludes sugugi neutraalsed. Sellest tulenevalt on olemas oht, et avalike arutelude päevakord ja sisu pannakse paika huvide konfliktis isikute poolt.       

10. Informatsioonile ligipääsetavuse kasv vähendab nõudmist avalike intellektuaalide kui teadmiste maaklerite/vahendajate järele. Samas pole informeeritus sünonüümiks isiku suutlikkusele seda hierarhiseerida ja teadmisi hinnata, seda eriti sel juhul, kui infoväli on deformeeritud. Sellega võib kaasneda oht, et teadmiste mahu suurenemine ei pruugi sugugi  edendada ühiskonna enesemõistmist.     

11. Redigeerimata massimeedia (esmajärjekorras Interneti) areng võimaldab saada avaliku elu tegelasteks neil, kelle pädevus või intellektuaalne pagas on äratab kahtlust. Avalikel  intellektuaalidel pole vähimatki lootust end kuuldavaks teha, kui nad eluekspertide hiigelväega väitlema asuksid. Samas ei arva ma, et ühiskonda võidakse selliselt eksitada, sest nood elueksperdid on suutelised üksteisest väga edukalt jagu saama. Probleemiks võib kujuneda hoopis kakofooniline trummimüra, mis võib kõik muud helid enda alla matta – tagajärjeks üleüldine kurtus.     

Läti keelest tõlkinud Hannes Korjus     

1 Aivars Tabuns, Publiskie intelektuāli. – Diena 2005. Nimetatud artikkel ilmus täiendatud kujul A.Tabuns, Intelektuāļi – spožums un posts. Latvijas Universitātes Raksti.  701. sējums. Socioloģija. Latvijas Universitāte, Rīga 2006, lk 6–33.     

2 MTÜ Ühendus Avalikustamise eest – Delna, eesmärgiks demokraatliku ühiskonna väljakujundamine, informatsiooni avalikustamine ja korruptsiooni ärahoidmise edendamine. Moodustati 27. VIII 1998 rahvusvahelise korruptsioonivastase organisatsiooni Transparency International Läti osakonnana.