Barthes’i efekt

Tõnis Kahu

See on vahest tagantjärele tarkus, aga ma mäletan, et kui sain esimest korda veidigi süveneda sellesse, mida Roland Barthes on kirjutanud, tundsin, et olin midagi selletaolist vajanud mingisuguse isikliku tühiku täiteks juba aastaid. See tühik, see minu probleem, oli algaja muusikakriitiku probleem ehk siis – kuuled midagi ja tahad sellest kirjutada ja sõnad saavad otsa. Sa jätad kõrvale selle, mis sinu kogemuses erilist on, ja piirdud plusside ja miinustega, taustade ja tähendustega.

Barthes’i „Tekstimõnu“, toona veel eesti keelde tõlkimata, avas täiesti uued võimalused. Ma sain aru, et igasuguses tekstis, näiteks poplaulus, peituv nauding ja mõnu on tegelikult analüüsitav, et küsida ei tule ehk seda, mida tekst ütleb, mida ta representeerib ja väljendab, vaid seda, kuidas ta mõjub – materiaalselt ja kehaliselt. Ja üldisemalt seletas Barthes, et see, mida ma pidasin kriisiks oma katsetes muusikat n-ö mõista, on tegelikult minu võimalus – just see, et sõnad saavad otsa, just see jouissance-joovastus ongi tarvis kirja panna. „Tekstimõnu“ on kõrvuti „Armudiskursusega“ siiani ehk mulle tähtsaimad tema teostest. Ja pärast neid ajajoont mööda Barthes’i varasemate tekstide suunas tagasi minnes tundub tema öeldu üsna teistsugune: kainestav, kaalutlev, „Mütoloogiate“ aegu isegi hoiatav.

Hasso Krull

Minu esimene Barthes’i-elamus oli „Tekstimõnu“. Seal on tekstist saanud utoopiline mõiste, see on paik, kus ideoloogiad ja konfliktid muutuvad mõttetuks. Barthes teeb naljaka ettepaneku asutada „teksti sõprade ühing“, kuhu kuuluksid inimesed, kellel pole midagi ühist peale vaenlaste. Sellise ühingu jaoks pole kuskil kohta, ta on kohatu ja võib olemas olla ainult „täielikus atoopias“, eikuskil. Barthes räägib ka tekstiteooriast kui „hüfoloogiast“, võrguteadusest: subjekt hajuvat tekstis nagu ämblik oma võrgus. Tänapäeval on võrgustik palju populaarsem mõiste kui tekst, aga tegelikult on need sünonüümid, sest tekst ongi teatav võrk, kude või kangas. Kõik need ideed tulvasid „Teksti mõnust“ väga kiiresti, üks teise järel, hiljem mõtisklesin nende üle aastaid ja mulle tundus, et vähehaaval jõudsingi Barthes’i mõtlemise sisemise vormini. Palju lugeda ei ole ju vaja: tähtis on leida õige tekst ja lugeda seda õigel hetkel, siis, kui see kõige paremini haakub. Kui sellist teksti hiljem üle lugeda, on tunne, nagu liiguksid pimedas ruumis, mis on nii tuttav, et jalg juba teab, kuhu astuda – hoolega ette vaadata ei tasu, siis võid komistada.

Liina Siib

1998. aastal, kui koostasime Eha Komissarovi ja Toomas Kalvega Rotermanni soolalao näitust „Unustatud eesti foto 1900–1940“, sattus minu kätte Vene kirjastuse Ad Marginem välja antud Roland Barthes’i „Camera lucida“ venekeelne väljaanne, mis oli tolleks ajaks jõudnud Tallinna raamatupoodidesse. Sõnad „studium“ ja „punctum“ olid raamatus trükitud läbivalt ladina tähtedega. Meie näituse fotosuurendustel tulid mõlemad esile, nii studium’id kui ka punctum’id selle sees, esmapilgul hoomamatud argielu detailid, mis sattunud pildile enamasti väljaspool pildistaja tahet nagu torked ja lõiked vaataja alateadvusesse. Nagu fotograafia mõte ja õigustus. Sealtpeale sai minust barthes’iaan.

Otsides nimetajat oma Hiina reisi kogemusele, sattusin Barthes’i tekstifragmentidele ja joonistustele kultuurirevolutsiooniaegsest Hiinast, mida ta külastas ajakirja Tel Quel grupiga 1974. aastal („Carnets du voyage en Chine“). Tema meelest oli seal tegemist seksuaalse kõrbega (un désert sexuel), kus ei sünni ihasid, kus ta ei näe ühtegi alasti hiinlase keha ja kus tema pea pidevalt valutab. See teema ajendas mind tegema hommage-videoinstallatsiooni, kus kujutatakse paljaid hiina noormehi, kellele esitatakse Barthes’il meeles mõlkunud küsimusi: „Kes on see noormees minu kõrval? Mida ta teeb? Milline on tema tuba? Mida ta mõtleb? Milline on tema seksuaalelu?“

Roland Barthes’i esseed on minu meelest täidetud tähelepanu, empaatia, tunde ja kirega ainese ja lugeja vastu. Tema pidepunktid on kõikjal, kus on erinevaid tekste, kus midagi tähistatakse ja mütologiseeritakse, alates toidupoest ja lõpetades särgi vahelt paistva tükikese ihuga: erootika ja retoorika, reaalse efekt, Panzani reklaam, märkide impeerium, tekstimõnu ja hägune tähendus Sergei Eisensteini filmi-still’ides, näiteks nagu Ivan IV habe või tsaari peale kuldmünte kallava õukondlase laubalokk. Ehk, olles kujutiste poolt vangi võetud, kuidas me võiksime neid vaadata ja lugeda, kuidas koorida välja piltide tähenduskihid. Ja lõpuks, kuidas armastada. On hea, et osa Barthes’i tekstidest on praeguseks suurepärases tõlkes eesti keelde jõudnud.