Dalai-laama mitu elu(lugu)

Kindlasti teatakse-tuntakse dalai-laamat üle ilma rohkem ja laiemalt, kui tema teatud mõttes vastaspoolt, Hiina Rahvavabariigi ja seda valitseva kommunistliku partei esimeest Xi Jinpingi.

MÄRT LÄÄNEMETS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

I

Eelmisel aastal oma 85. sünnipäeva tähistanud Tiibeti XIV dalai-laama Tenzin Gyatso1 on vaieldamatult üks maailma tuntumaid praegu elavaid inimesi, kui mitte kõige tuntum. Julgen siinkohal spekuleerida, et kindlasti teatakse-tuntakse teda üle ilma rohkem ja laiemalt, kui näiteks tema teatud mõttes vastaspoolt (kuigi dalai-laamast endast lähtuvalt tema mingitest vastaspooltest rääkida ei saa), Hiina Rahvavabariigi ja seda valitseva kommunistliku partei esimeest Xi Jinpingi, keda on retooriliselt nimetatud maailma kõige mõjuvõimsamaks inimeseks.2 Dalai-laamast kirjutatud ja tema poolt autoriseeritud raamatute hulga poolest on talle raske võrdset leida. Nende koguhulk on kaugelt üle saja, eesti keelde tõlgituidki kolmekümne ümber, täpset arvu ei julgegi öelda, võin eksida.

Läinud aasta – ilmselt seoses dalai-laama tähtsa sünnipäevaga – tõi taas kaks uut tema elulooraamatut, mis mõlemad veel sama aasta sees ka eesti keelde tõlgiti ja sügisel teineteise alla eri kirjastuste väljaandel ilmusid. Elulooraamatud on teadagi minev kaup: rahvas tahab ikka kuulda ja lugeda lugusid nii silmapaistvatest inimestest kui ka isehakanud kuulsustest. Ilmselt sellepärast, et tõeliste inimeste lood lähevad lugejatele rohkemgi korda kui kirjanduslike kangelaste omad. On ju „päriselu“ kangelased meie endi seast, otse meie kõrvalt, mitte väljamõeldud tegelased, ning tekitavad rohkem äratundmisrõõmu ja salajasi mõtteid, et miks ei võiks siis minagi kuulsaks saada ning minust kirjutatud raamat ehtida raamatupoodide uudiskirjanduse lette ja müügiedetabeleid. Kindlasti on elulooraamatud ka õpetlikud: nende kangelased, veel elavad või elanud inimesed võivad saada meile eeskujuks ja teenäitajaks.

XIV dalai-laama ei ole Eestis kindlasti uus ega tundmatu isik, kes lihtsale inimesele pelgalt eksootilist huvi ja uudishimu pakub. Ehkki ka selliseid inimesi meil kindlasti samuti leidub. Pigem on ta oma kolme, nüüdseks küll juba aastate taha jääva visiidi (1991, 2001, 2011) ja hulga eesti keeles ilmunud õpetusraamatutega meile üsna omaseks saanud – nagu suurele osale maailmast.

Ka dalai-laama elulooga on eesti lugejal olnud võimalus oma emakeeles tutvuda mitme raamatu kaudu. Esimene neist oli juba 1999. aastal (ingl 1991) ilmunud üleilmne bestseller, XIV dalai-laama autobiograafia „Vabadus paguluses“.3 Lisaks on eesti keeles ilmunud viljaka ameerika biograafi Patricia Cronin Marcello koostatud dalai-laama elulugu4 ning Deborah Hart Stroberi ja Gerald S. Stroberi väga huvitav raamat, kus dalai-laama elu, tegevus ja vaated rulluvad lahti kümnete temaga kohtunud kuulsate ja vähem kuulsate inimeste kirjapandud muljete ja arvamuste kaudu.5 Üsna mahukas peatükk XIV dalai-laama kohta sisaldub prantsuse autori Roland Barraux’ kõikide dalai-laamade ajalugu esitavas teoses.6 Dalai-laama lühielulooga on maha saanud ka käesoleva kirjatöö autor ise Andres Herkeli ja Tõnu Nooritsa koostatud koguteose „Laama ja Linnart: Tiibet ja Eesti“ tarvis.7

Nõnda näeme, et dalai-laama elu lugu on põhjalikult ja korduvalt lahti kirjutatud, rääkimata tuhandetest internetiallikatest, kust tema kohta kärmesti ja lühemalt mis iganes teavet võib saada. Mida võib ühe isiku nii palju korratud ja esitatud eluloo järjekordne esitus meile uut pakkuda? Ja veel kaks tükki korraga? Sellesama küsimusega ma mõlemad uued dalai-laama raamatud jõulupühade eel ja ajal ette võtsin, silmates kõrvale ka eespool viidatud varasemaid teoseid, ning lõpetasin nende lugemise tõdemusega, et võib ikka küll. Julgedes pidada ennast dalai-laama elu ja tegevuse ning ka budismi õpetustega võrdlemisi hästi kursis olevaks inimeseks, leidsin mõlemast ja eriti veel kahest kokku võrdlevas vaates kui mitte just kuigi palju täiesti uut infot, siis omajagu uut vaatenurka ja mõtlemisainet nii dalai-laama isiku kui ka tema fenomeni kohta laiemas kontekstis.

II

Mõlema raamatu eesmärk on üks: esitada, kirjutada lahti võimalikult täpselt ja faktitruult ühe erakordse inimese elulugu või pigem – elu lugu. Isegi raamatute ülesehitus on sarnane. Mõlemad algavad autori suhestumisest oma kangelasega ehk sellest, miks ja kuidas autorite elutee on dalai-laama omaga põimunud ja mis on lõpuks viinud kummagi raamatu loomiseni. Selles mõttes erinevad mõlemad näiteks eespool nimetatud Patricia Cronin Marcello dalai-laama biograafiast, mille on kirjutanud väline vaatleja, kellel oma tegelasega sellist isiklikku suhet ei ole. Alexander Normani versiooni kaanetutvustuses väidetakse lausa, et tegemist on „esimese autoriteetse XIV dalai-laama elulooga“.

XIV dalai-laama leidmise, kujunemise ja dalai-laamaks saamise eellugu ja ajalooline raamistik on samuti esitatud sarnasel viisil. Mõlemad alustavad tema eelkäija, XIII dalai-laama Thubten Gyatso (1876–1933) ehk Suure Kolmeteistkümnenda ajast, mis on ka loogiline, sest just siis algas Tiibeti suurem kokkupuude moodsa maailmaga ning teda ümbritsevate impeeriumide (Qingi Hiina, Briti India ja Tsaari-Venemaa) geopoliitilised ambitsioonid ja nende kokkuvarisemisele järgnenud kollisioonid muutusid Tiibeti iseolemisele ja sajandeid püsinud traditsioonilisele elukorraldusele tõsiseks ohuks. Visionäärina nägi Suur Kolmeteistkümnes ette probleeme ja kannatusi, mis tema kodumaale ja budistlikule kultuurile lähitulevikus osaks saavad, jättes oma järeltulijale maha omamoodi poliitilise testamendi. Tenzin Tethongi raamatus esitatakse see pikemalt koos fotoga XIII dalai-laama omakäelisest käsikirjast (lk 60–62). Alex Normani raamatust (lk 42) leiame Suure Kolmeteistkümnenda poolt aasta enne tema lõplikku lahkumist (1932) kirjutatud läkituse kõige olulisema lõigu mõningate lühendustega:

Kui me ei suuda oma riiki kaitsta, siis me kõik … saame nii täielikult ära pühitud, et isegi meie nimesid ei mäletata. Kloostrite ja munkade maavaldustest ja omandist ei jää midagi alles … [ja] me oleme sunnitud oma maal kõndima vaenlase teenritena. Kõiki hakatakse piinama, nii päevad kui ka ööd on kui üks lõputu hirmu ja kannatuse ringkäik. Selline aeg saabub kindlasti.“

Thubten Gyatso ennustus osutus prohvetlikumaks, kui tema lähikondlased ja ilmselt enamik tiibetlasi toona aimatagi oskasid. See oli ühtlasi ka Suure Kolmeteistkümnenda raske pärand, mille tema järglane dalai-laamade troonil, 6. juulil 1935. aastal sündinud Tenzin Gyatso tahes või tahtmatult alles õrnas eas vastu pidi võtma.

XIV dalai-laama elusündmusi ja Tiibeti ränka saatust pärast kommunistliku Hiina Rahvavabariigi alla langemist 1950. aastal ei hakka selles lühikeses kirjatöös muidugi ümber jutustama. See ongi nii mõlema uue elulooraamatu kui ka varasemate põhisisu, mis kõigis käsitlustes faktilises osas kattub. Seda peab lihtsalt lugema. Lähemalt vaataks aga dalai-laama isiksuse ja selle kujutamise lugu kummaski raamatus. Need on mõnevõrra erinevad, mis tähelepanelikule kriitikameelega lugejale kohe silma peaks hakkama. Erinevused tulenevad aga just kummagi autori erinevast suhestumisest dalai-laamaga.

III

Alexander Norman on Oxfordi haridusega tibetoloog ja ajakirjanik, dalai-laamale lähedane isik enam kui kolme aastakümne vältel, mitme tema ingliskeelse raamatu, sh ka eesti keeles ilmunud „Vabadus paguluses“, koostaja ja toimetaja. Ta tunnistab, et on ainuüksi nende raamatute pärast veetnud dalai-laamaga kahekesi koos üle 250 tunni (lk 15). Samas väidab ta, et ei ole ise üldse budist ja kokkupuuted dalai-laamaga said alguse tööalaselt, kui ta 1988. aastal saadeti temaga intervjuud tegema Londoni ajakirjale Spectator. Sealt kasvas välja pikaajaline koostöö, usaldus ja lähedus.

Normani lähenemine on ühelt poolt soe ja inimlik. Ta kirjeldab dalai-laamat kui lihtsat ja avatud, isegi pisiasjades teiste suhtes väga hoolivat ja tähelepanelikku, samal ajal sarkastilise huumori­meelega inimest, kes on oma välimuse eest pedantselt hoolitsev, kuid igasugusest luksusest hoiduv, ning kellel on oma väikesed hobid nagu kellade parandamine, aiatöö ja kasside eest hoolitsemine.

Teiselt poolt kirjutab Norman dalai-laama ja Tiibeti lugu erapooletust teaduslik-ajaloolisest vaatest lähtuvalt kui väljastpoolt Tiibeti traditsiooni tulnud uurija, olles nõnda traditsioonist, selle sentimentidest ja „pühadusest“ sõltumatu. Selline käsitlusviis võimaldab tal rääkida ka nähtustest, mille tõsiselt dalai-laama usku tiibetlased ja pietistlikud lääne „vastpöördunud“ ennemini maha vaikiksid – traditsioonilise Tiibeti mahajäämusest ja stagneerumisest selle kõrgemas ešelonis, sh dalai-laama lähikonnas toimunud intriigidest ja võimuvõitlusest (mis teatud määral kandusid üle ka eksiili), omakasu ja klikihuvide vohamisest ning julmusest ja vägivallast ka vaimulike ja munkade seas. Ometi ei anna ta hinnanguid, vaid laseb traditsioonilist Tiibeti ühiskonda, kus dalai-laama kasvas ja kujunes, paista sellisena, nagu see oli, teatud mõttes keskaegse Euroopa sarnasena, kus hardus ja pühadus olid segunenud madalate inimlike tungide, ebausu ja vägivallaga.

Kolmandaks ja siinkirjutaja jaoks kõige olulisemaks mõõtmeks on XIV dalai-laama kui tõepoolest erakordse vaimuväe ja sellest tuleneva mõjujõuga inimese lugu. Sestap raamatu alapealkiri „Erakordne elu“. Siin on igal sammul tunda autori siirast harrast imetlust ja imestust selle inimese üle, samal ajal on säilitatud erapoolikus ja tõe teada tahtmine. On märgiline, et Norman ei kasuta kordagi dalai-laama kohta läänes talle omistatud pseudotiitlit Tema Pühadus, vaid nimetab teda läbivalt tiibetlaste antud tiitliga Kallis Kaitsja.

Tundub, et autor on dalai-laama fenomeni võtme leidnud: see on tema traditsioonilisel teel omandatud sügav budistlik mõistmine ja maailmanägemine, mida ta nüüd juba aastakümneid kogu maailmas oma õpetuste, loengute, raamatute, tseremooniate, administratiivse ja poliitilise tegevusega – oma eluga – välja kiirgab. See seletab dalai-laama elujõudu, läbilöögivõimet, sarmi, vankumatust oma vaadetes. See laseb tal olla üheaegselt läbinisti traditsiooniline tiibeti budismi õpetlane ja õpetaja, salateadmiste tundja ja kõrgvaimulik ning ülikaasaegne avaliku elu tegelane, peaaegu popstaar, tunnustatud ja järgitud arvamusliider, teadusliku maailmavaate propageerija jne. Siin ei tasu liialdusena võtta dalai-laama enda öeldut, et 80% oma ajast kulub tal budismi vaimsete tegevuste – õpetuste ja harjutuste – peale ja vaid ülejäänud 20% selle peale, mida me tavaliselt temast näeme (loengud, kohtumised, sõnavõtud jm).

IV

Teise raamatu autor Tenzin Geyche Tethong tuleb aga otse dalai-laama siseringist. Olles pärit tiibeti aadlikuperest, kes juba kümme aastat enne dalai-laamat Indiasse eksiili siirdus, sai ta hea ingliskeelse hariduse ja oli dalai-laama kantselei teenistuses tema tõlgi ja erasekretärina üle 40 aasta (1963–2007). Tenzin Tethong puutus dalai-laamaga kokku iga päev ja oli ilmselt üks paremini informeerituid üldse nii Tema Pühaduse eraelu kui ka tiibeti pagulaskogukonna elu kohta.

Selline positsioon annab tooni ka raamatu stiilile ja autori kirjeldamisviisile, mis on aupaklikult pietistlik. Nii pealkirjas kui ka raamatus kasutab ta dalai-laama kohta läbivalt tiitlit Tema Pühadus (mis on isegi kummaline võrreldes läänlase Alex Normaniga, kes eelistab, nagu mainitud, tiibetipärast tiitlit). Raamatu esikaanel on ka märge, et see on välja antud Tema Pühaduse õnnistusega.

Aga see aupaklik stiil on igati sümpaatne ega häiri kusagil, pigem laseb dalai-laamale veelgi lähemale, jättes lugeja siiski läbipaistva barjääri taha, läbi mille on küll kõik näha, aga „tagatubadesse“ me ei pääse.

Rohkem kui Norman jutustab Tenzin Tethong dalai-laama perekonnast: me saame teada, et kõik tema vennad ja õde olid ja on aktiivsed tegelased Tiibeti pagulaselus (raamatule on eessõna kirjutanud dalai-laama noorim vend Tendzin Choegyal ehk Ngari Rinpotše), ning sellest, kui lähedaseks jäid tema suhted emaga kuni ema surmani 1981. aastal.

Raamatu väga suureks väärtuseks on üle 400 illustratsiooni, suurem osa pärit dalai-laama arhiivist ja varem avaldamata. Ka on raamatu algul antud kõigi neljateistkümne dalai-laama pildid, nimed ja eludaatumid ning XIV dalai-laama elu ja Tiibeti tähtsamate sündmuste kronoloogia.

V

Kumba raamatut soovitada? Loomulikult mõlemat. Inimesele, kes dalai-laamast veel palju ei tea, aga tahab teada, soovitaksin esimesena lugeda tema autobiograafiat „Vabadus paguluses“, siis Alexander Normani raamatut kui erapooletumat ja meile ehk stiililt vastuvõetavamat, seejärel aga kindlasti Tenzing Geyche Tethongi raamatut, et heita pilk sügavamale dalai-laama maailma osaleja vaatepunktist ja saada osa traditsioonilisest pühalikkusest ja aupaklikkusest selle suure inimese vastu ning loomulikult selle tohutu rikkalike selgitustega pildimaterjalist, mida ükski teine raamat ei paku. Seejärel, et jõuda dalai-laama sõnumini meie aja inimesele, võiks mõttega läbi lugeda tema raamatu „Iidne tarkus, moodne maailm“8 või veel parema ja läbitöötatuma ingliskeelse (kahjuks veel eesti keelde tõlkimata) „Teispool religiooni“,9 mis on samuti Alexander Normani koostatud ja toimetatud.

Lõpus on kombeks esitada ka tõlkekriitikat. Selles osas tuleb tunnistada Normani raamatu eestikeelse väljaande tugevat üleolekut teisest. Selle on tõlkinud budistliku kirjanduse juba tuntud asjatundlik tõlkija Lauri Liiders ja toimetanud budoloog Teet Toome. Nii tõlkija kui ka toimetaja on autori omadele lisanud vähesel määral joonealuseid asjakohaseid märkusi.

Tenzin Tethongi raamat oleks saanud kvaliteetsem, kui kirjastus ei oleks toimetaja või vähemalt konsultandi pealt kokku hoidnud, sest kohati paistab, et tõlkija Matti Piirimaa ei ole võtnud vaevaks (või pole tal jätkunud aega) endale sisulisi asju piisavalt selgeks teha.

1 Kasutan selles kirjatöös läbivalt XIV dalai-laama vaimulikunime rahvusvahelist kirjakuju Tenzin Gyatso, kuigi eesti keeles on käibel ka Tenzin Gjatso ja Tendzin Gjatso.

2 Vt: https://www.economist.com/leaders/2017/10/14/xi-jinping-has-more-clout-than-donald-trump-the-world-should-be-wary (vaadatud 5. I 2021).

3 Vabadus paguluses. XIV Dalai-Laama Tendzin Gjatso autobiograafia. Elmatar, 1999.

4 Patricia Cronin Marcello, Dalai-laama biograafia. Ersen, 2013 (ingl 2003).

5 Deborah Hart Strober, Gerald S. Strober, Tema Pühadus dalai-laama. Elulugu intervjuudes. Pegasus, 2007 (ingl 2005).

6 Roland Barraux, Dalai-laamade ajalugu. Neliteist peegeldust Ilmutuste järvel. Kunst, 2006 (pr 1993). XIV dalai-laama loo leiab lk 263–301.

7 Märt Läänemets, Tema Pühadus XIV dalai-laama Tenzin Gjatso. Lühike elulugu. Raamatus: Andres Herkel, Tõnu Noorits (koostajad), Laama ja Linnart: Tiibet ja Eesti. GO Reisiraamat, 2012, lk 31–47.

8 Tema Pühadus dalai-laama. Iidne tarkus, moodne maailm: uue aastatuhande eetika. Elmatar, 2000 (ingl 1999).

9 His Holiness The Dalai Lama. Beyond Religion. Ethics for a Whole World. Houghton Mifflin, 2011.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht