„Dekameroni“ autori kuulsad naised

Jumalaema jääb Boccaccio raamatus ilmumata: kuulsuse lähteks tunnistab autor mitte ainult vooruse, vaid kõik silmahakkavad teod, olgu need missugused tahes.

ILMAR VENE

„Dekameroni“, üldiselt tuntud teost, on viimasel ajal korduvalt naiste raamatuks nimetatud, kuid seda ei tuleks võtta praeguses tähenduses: oleks tõeliselt rabav, kui saaksime osutada, et esimene „naistekas“ ilmus juba XIV sajandil. Feminiinsust mainitakse kõnealusel juhul kultuuriloolises plaanis; ja täpsemas sõnastuses see tähendaks, et raamatust on leitud rikkalikult andmeid, mis mitmekesistavad praeguste lugejate ettekujutust tollaste Firenze naiste elust. Midagi ebaloomulikku ei tohiks selles olla; ennist öeldu paikapidavuses veendume juba, kui oleme meelde tuletanud, et kümnest tegelasest, kes „Dekameronis“ jutustavad lugusid, on meessoost ainult kolm: ülejäänud seitse, ilmne enamus, peavad ootuspäraselt rääkima asjust, mis seostuvad eelkõige naissoost elanikkonna olmega.

Tegelaskonna koguhulka iseloomustav disproportsioon väärib tähelepanu: mispärast on meessoost autor eelistanud naissoo noori esindajaid? Sümmeetria mõjunuks loomulikumalt; lasknuks ta katkusest Firenzest põgeneda viiel armastajapaaril, kes olid ülihästi tuttavad mitte ainult üksteise, vaid ka linna argieluga, siis teose terviklust tugevdanuks juba ekspositsioonist peale ka suurem ühtekuuluvustunne.

Selle kasuks, et autori eelistamisviis pole johtunud juhuslikku laadi asjaoludest, näib rääkivat „Madonna Fiametta eleegia“, mis on Lauri Pilteri tõlkes ilmunud 2014. aastal; selles nimelt, abielurikkuja naise pihtimusloona esitatud jutustuses on naiselikkuse moment võimendunud suisa usutamatu määrani: lugeja, kes pisutki tunneb kaugemas minevikus valitsenud vaimuloolist olustikku, peaks väite kehtivaks tunnistama endastmõistetavuse korras. Juhtum mõjus pikka aega nii ebaloomulikult, et see on juba ammu saanud ka mõistuspärase tõlgenduse: autor, kelle ulmade daam oli nii kõrget päritolu, et suhe ei saanud tulla kõne alla, pidi leppima kurva paratamatusega ning enese trööstiks maksis ta kätte äraspidise pihtimuslooga: teda ei hüljatud, hoopis tema ise hülgas.

Mida sellisest tõlgendusest arvata? Albert Camus’ ainsa novellikogu juhatab sisse „Abielurikkuja naine“; oleks väga kohatu, kui hakkaksime hindavalt võrdlema, kummale kahest, Boccacciole või Camus’le peaks psühholoogina kuuluma esimus. Küll aga ei tohiks olla lubamatu, kui tunnistada, et itaallasest suurmees on oma ülesandega hakkama saanud üllatavalt hästi. Sellise hinnanguga näib ennist mainitud tõlgendus kooskõlas olevat: paremini kirjutatakse ikka sellest, mida ise ollakse kogenud.

Naiste osatähtsus pidi Boccaccio (pildil) elus väga suur olema, ümberlükkamatult tõendavad seda „Corbaccio“ misogüünses vaimus sõnavalingud; harva on naissoo esindajaist räägitud nii halvasti ja – mis halvem – kohatult.

Wikimedia Commons

Naiselikkuse eelistamisest kõnelevad Boccaccio puhul muudki tõsiasjad, olgu need siis positiivset või negatiivset laadi; eriliselt väärib märkimist, et temalt pärineb ESIMENE kuulsaid naisi tutvustav ülevaade: „De claris mulieribus“ („Kuulsatest naistest“), millest on säilinud üle saja manuskripti ja mis trükituna ilmus esimest korda 1473. aastal. Tartu ülikooli raamatukogu inkunaablite seas seda ei leidu, küll aga on saadaval väljaanne, mis 1539. aastal nägi ilmavalgust Bernis: „Joannis Boccatii De Certaldo Insigne Opus de Claris Mulieribus“ („Väljapaistev teos kuulsatest naistest, mille autoriks Johannes Boccatius Certaldost“). Ülevaade osutus vägagi tarvilikuks; juba käsikirjaliste raamatu käibimise ajal ilmus teos ka itaalia, prantsuse ja saksa keeles; vahendused inglise ja hispaania keelde said teoks veidi hiljem.

Tänu manuskriptide suurele hulgale on uurijad tuvastanud, et autori täiendamistöö jätkus paarikümne aasta jooksul ja ärakirjade võrdlemine on andnud tulemuseks, et viimistlemistöös saab eristada üheksat järku. Iseäranis aga väärib märkimist, et lõplik variant on säilinud autograafina, kuigi see tõsiasi pole leidnud väärilist hindamist; autograaf nimelt, mille sisuks 106 naiskuulsust, publitseeriti esmakordselt alles 1967. aastal.

Seegi sobiks näitlikustama, et teose hilisem käekäik ei ole esialgse vaimustusega kooskõlas; ja tõepoolest, iga praegune hindaja on sunnitud tunnistama: „Dekameron“ ja „Fiametta“, pärinedes XIV aastasajast, ei saa meie päevil põnevat lugemist pakkuda, kuid kõnealusest ülevaatest on nad loetavamad.

Erineva suhtumise põhjustajaid on nii palju, et nendest saaks kõnelda otsatult; siinkohal piirdugem ainult kõige üldisemaga, väärtustamisviisi äraspidisusega. Praegu hinnatakse rahvakeelsust, tollal oli see paremal juhul midagi teisejärgulist; enesest lugupidavad vaimuinimesed ei mõistnud, mispärast kirjutas Dante oma poeemi lihtrahva keeles. Kui Petrarcale anti mõista, et tema loomingus „Jumaliku komöödia“ mõõduga teost ei leidu, siis Laura laulikul oli kohemaid varuks üleoleva tonaalsusega vastus: rahvaliku keele piires pole tal mõtteski kellegagi võistelda. Boccaccio vaatas Petrarca poole alt üles ja püüdis talle teeneid osutada; need arvas patroon hüvitatuks, kui ta oli ühe „Dekameroni“ novelli ladina keelde tõlkinud.

Rahvakeelse lori hülgamine

Antiiksete aarete omandamine oli päevakorral, mitte rahvakeelse lori edendamine; ja seepärast Boccaccio, olles alustanud katsetustega üldmõistetavas lihtrahva keeles, jõudis peagi „tõsiste asjade juurde“ (ütelnuks Flaubert): ülimat sihti ei nähtud vähemas kui Homerose ladinakeelseks muundamises. Teadagi ümbritses aupaiste ka vaimsust, mis oli igiammustel aegadel Pimedat Laulikut kujundanud; kauge esiaeg, kristlikul ajastul suuresti unarusse vajunud, pidi taas muutuma esmaseks kujundajaks. Saaksime Boccacciolt pärida, mis võiks tema loomingus väärida erilist esiletõstmist, siis autori eelistuse pälviks tõenäoliselt „Genealogia deorum“ („Jumalate genealoogia“), väga mahukas kogumik, mille kõrval „Kuulsatest naistest“ ilmub tillukesena. Mõistagi käib siinkohal jutt paganlikest jumalustest, keda küll juba ammu ükski kristlane ei kartnud, kuid kes seni polnud veel ülenenud omaette väärtuseks. Seegi suurteos (muidugi mitte esitrükk) on Tartu ülikooli raamatukogus ammuse väljaandena saadaval: „Joannis Bocatii peri genealogias deorum libri quindecim [—]“. Basileae 1532 („Johannes Bocatiuse viisteist raamatut jumalate genealoogiast“, Basel 1532).

Just selles, omaette väärtuseks muutumises, seisneb „suurima pöörde“ (Engels) olemus; antiikset suurust ülistati kogu kristliku ajastu jooksul, kuid seda kultust harrastati nii-öelda pisteliselt: kellelegi poleks pähe tulnud ülistada vaimuväärtust ainuüksi ammuse, kristlusele eelnenud ajast pärinemise pärast. Renessansi olemuse esitab täielikult suurnähtuse nimetus, s.t taassünd. Mis sündis uuesti? Paganlik vaimuelu. Jääb vaid järeldada: ilmus paganlus taas esiplaanile, siis see tähendab, et kristlusel tuli taanduda tagaplaanile.

Oleme soostunud nende tõsiasjade kehtivust tunnistama, siis sellest piisab, et mõista: „Kuulsatest naistest“, praeguste raamatutega võrreldes mitte just kõige loetavam, osutub tollase aja tasandilt hinnatuna väga esinduslikuks teoseks. Selles veenavad juba esimesed leheküljed. Keskaegset terviklust taotlev autor (keskaegne üldajalugu algas maailma loomisest ning lõppes viimsepäevaga) alustab kuulsate naiste tutvustamist Eevast, inimkonna esiemast, kellele andis elu Jumal ise, kuid kelle kaudu ometi maailma ilmus patt; autori toimimisviis tundub kõigiti mõistetav, kuid samal määral jääb arusaamatuks, mispärast ei järgne Eevale Jumalaema, kes naiste seas on tähtsuselt vähemalt teine, kui mitte esimene; oli patt naise kaudu maailma ilmunud, siis ka pääste sellest hukatusest, lunastus, pidi tulema naise kaudu, ja kes söandaks arvata, et pattulangemist tuleb pidada ülemaks lunastusest?

Paraku jääb Jumalaema Boccaccio raamatus ilmumata, ja juba teose eessõnas kaudselt esitatakse, milles seisneb selle silmatorkava hajameelsuse peapõhjus: kuulsuse lähteks tunnistab autor mitte ainult vooruse, vaid kõik silmahakkavad teod, olgu need missugused tahes.

Pole kahtlust, et selline mõttekäik esindab vaimulaadi, mida kristlikul ajastul tõrjuti käte ja jalgadega. Vooruslikkuse, kristliku meelelaadi arendamises nähti vaimse tegevuse ainueesmärki; seda ei saanud kunagi olla liiga palju ja kujutlus voorust vaenava suuruse võimalikkusest olnuks tollal vähemalt absurdne. Kuidas saanuksid Jumala vaenajad olla väljapaistvad, kui kristlase ainus eesmärk seisnes jumaliku eeskuju jäljendamises?

Boccacciole see ei meenunud ja täiesti mõistetamatu tema hajameelsus nagu ei olegi. Sest mispärast pidanuks ta kordama asju, mis olid kõigile nõndagi tüütuseni tuntud? Kolmeteistkümnendal aastasajal oli Jumalaema kultus saavutanud haripunkti ja pole alust arvata, et sadakond aastat hiljem olnuks olukord selles suhtes teistsugune. Naissoost pühaduse kandjaid oli leegion ja kiitusega nendele ei oldud kitsi. Meenutagem siinkohal ülimalt täheldusväärset tõsiasja varakristluse aegadest: naissoost kristlased olid need, kelle põhimõttelisus sundis enesetapu, kõige hirmsama patu asjus esimest mööndust tegema. Esmapilgul ju tundus, et Juuda viimane tegu pole millegagi õigustatav, kuid siis omandasid tuntuse juhtumid, mispuhul kristlust ülimaks pühaduseks pidavad neitsid, küllap ka naised, olid vabasurma eelistanud paganlikult ihulikule vägistamisele. Keha on hinge astja, õpetas apostel; kes rüvetab keha, teotab ka hinge. Kas tõesti tuli arvata, et inimesed, kes kehalist ja hingelist pühadust meeleheitlikult kaitstes lasksid käiku viimase vahendi, olid niimoodi sooritanud surmapatu? Jumaliku halastusega polnud see kuidagi kooskõlas ja seepärast tuli möönda: esineb olukordi, mispuhul enesetapp ei ole kõige hirmsam jumalavastane tegu.

Naissoost pühakuil rajanevast hagiograafiast polnud puudu ja ennekõike see juhtiski Boccaccio huvi teisale; esiema Eevale ei järgne neitsi Maarja, vaid hoopis Semiramis, keda juba Vanas Roomas, tänu Herodotosele, tunti müütilise Baabüloni valitsejana. Ja siis tulevad muud kreeka või rooma naiskuulsused, keda praegune lugeja ei seosta niivõrd ajaloo, kuivõrd mütoloogiaga.

Pikki sajandeid tuntud kuulsused

Millest nii suur huvi antiiksete muinaslugude vastu? Pole kahtlust, et praegusele lugejale meeldiks rohkem lugeda kirjeldusi, milles tuleksid esitusele kirjaniku kokkupuuted XIV sajandil elanud naistega; eksootilisemat lektüüri ei saaks üldse kujutleda. Kahjuks oleme sunnitud meeles pidama, et autori silmis tulid arvesse mitte tema kaasaegsed (kes teadagi väärisid tutvustamist kõige vähem), vaid KUULSAD, see tähendab naised, kes olid tuntud juba pikki sajandeid. Ja on veel, mida tingimata tuleks arvestada: Boccaccio päritolu. Siinse hüperborealase silmis pole suurt vahet, kas räägitakse Semiramisest või Lucretiast, kuid itaallase suhtumine ei tarvitse selline olla: tema jaoks roomlased pole vähemat kui kauged eellased. Kreeklased aga, nagu üldiselt teada, lülitati Rooma impeeriumi koosseisu õige varakult; ladina ja kreeka keel, ütles üks saksa filolooge poeetiliselt, on sõsarkeeled.

Päritoluga seostub muudki; huvitugem näiteks küsimusest, mis võiks seletada kummalist sõnaohtrust, või siis õõnsavõitu retoorikat, kui halvustavat väljendusviisi eelistada; küllap on seda täheldanud iga „Dekameroni“ lugeja. Kõige vähem on siin tegemist seletamatu müsteeriumiga; esitusviisi eripära johtub sellest, et Boccaccio silmis märkisid kirjanduslikku täiust Cicero ja Titus Livius, teadagi kauged esiisad. Igaüks, kes ennist mainitud autoritega pisut tuttav, võtab suurema mõistmisega ka itaalia kirjanike paljusõnalisust.

Üks Boccaccio kuulsatest naistest, kreeka mütoloogias Odysseuse kaaslased sigadeks muutnud nümf Kirke. Illustratsioon Boccaccio „Kuulsate naiste“ 1541. aasta saksakeelsest väljaandest.

Wikimedia Commons

Aukartusega esivanemate ees kaasus ootuspäraselt soov jäljendada nende keelekasutust: eelrenessansist peale kuni XVI sajandil tipneva kikeroniaanluseni eeldatakse endastmõistetavuse korras, et iga tõsisem kirjatöö tuleb sõnastada ladina keeles; veel XVII algul räägib Francis Bacon umbusust, mis temas rahvuskeelte vastu pidevalt suurenevat. Seda kindlamalt juhinduti säärasest suhtumisest XIV sajandil; „Kuulsatest naistest“, sarnaselt Boccaccio muude suuremale kandvusele pretendeerivate saavutustega on ladinakeelne.

Sedalaadi teoste ületamatu eeskuju, Hieronymuse ja Gennadiuse „Kuulsatest meestest“ on eestikeelsena (Uku Masingu tõlkes) juba ammu käibel; ka Petrarca, Boccaccio mentor, ei pidanud paljuks oma „Kuulsatest meestest“ kirjutada. Selle ajendusel ongi ilmunud esimene ülevaade „Kuulsatest naistest“, teos, milles erinevalt Hieronymusest ja Gennadiusest, kes ju hoolivad ennekõike ainuõige usu edendajaist, jäetakse kristlusega silma paistnud suurused kõrvale. Selles suhtes märgib silmahakkavat erandit paavstinna Johanna, keda kõnealuses väljaandes muude kuulsuste seas tutvustatakse.

Oleks sobimatu üritada ümberjutustavat laadi edastust, piisama peaks üldiseloomustusest. Boccaccio esitab, mida ta on kirjasõnast leidnud kuulsate naiste kohta, kusjuures esitama võivad ajendada erinevad põhjused. Kõige põhjalikuma tutvustuse pälvivad ootuspäraselt kõige tuntumad, näiteks Kleopatra, Dido, Medea ja Penelope, leidub ju nende kohta ka enim andmeid. Esituse toon oleneb suuresti autori hoiakust: Kleopatra esineb algusest lõpuni kõlvatuse, Lucretia seevastu vooruslikkuse kehastajana. Üllatusi võib lugejale pakkuda ka sisuline külg: Thisbet tutvustades piirdub Boccaccio Ovidiuse luuletuse põhjaliku ümberjutustamisega, kuid Didole pühendatud artiklis Aeneast ainult mainitakse. Medea on läbinisti kuri, sellal kui Penelope jääb abielulise truuduse täiuslikuks kehastajaks. Veenmaks lugejat oma teavitatuses lõpetab Boccaccio täiendusega: ainult Lykophron, kasina tähendusega hilisemal ajal elanud kirjanik, on maininud, et ühega kosilastest olevat Penelope olnud suhtes.

Tartu ülikooli raamatukogule kuuluvas väljaandes on 105 peatükki ja mõistagi see tähendab, et autor ei saanud piirduda ainult üldtuntud kuulsustega; hulgaliselt leidub nimesid, mida praegu tunnevad väga vähesed lugejad. Unarusse on jäänud ka teod, mille tõttu nad Boccaccio raamatus esinevad: Hippo eelistas neitsilikkuse kaotamisele enese­tappu, kuigi tal kristlusest polnud aimu; Epicharis osales Nero vastases vandenõus, kuid ülekuulamisel ta teisi osalisi, erinevalt mitmetest meestest, ei reetnud. Mõnegi tseesari abikaasa, Nero emast kõnelemata, on Boccaccio raamatus vääriliselt esindatud.

Paganlik kaugminevik püsib alati esiplaanil, aga see ei tähenda, et kristluse mainimist välditaks põhimõtteliselt; vastupidi, tõelist kristlust tumestanud väärnähtused pälvivad täieliku hukkamõistu. Erilise teravusega, nagu „Dekameroni“ autorist võibki arvata, häbistatakse abielurikkumist ja muid sugulist laadi hälvitusi. Neljateistkümnendaks sajandiks olid kristlased nii mandunud, et neile kahest või kolmest abiellumisest ei piisanud; praegu, kuulutab autor, abiellutakse kuus, seitse ja kaheksa korda. Öeldu lähem tähendus jääb mõistagi selgitamata.

Elusalt maetud Vesta neitsi

Ei puudu ka üldistavat laadi soovitused. 43. peatükk tutvustab Rhea Iliat, Vesta neitsit, kes murdis vandetõotuse ja keda karistati elusalt matmisega. Kirjeldust lõpetades räägib Boccaccio sellestki, kui halvasti toimivad vanemad, kes oma tütre määravad alaliseks kloostriasukaks; autor loodab, et kunagi edaspidi hakatakse nunnaks veel ainult vabatahtlikult. Koguhulk jäävat niimoodi väiksemaks, kuid selle eest olevat need vähesed tõeliselt kristliku meelsusega.

Selline ettekuulutus osutab ilmselgelt uusaja suunas ja uue vaimu avaldumistest pole see kaugeltki ainus. Iseäranis hakkab silma, kui sageli hüvitab autor kuulsaid naisi IGAVESE kuulsusega; oma erakordse teoga nad maist elu teadagi lühendasid, kuid maise surematuse kõrval see palju ei tähendavat. See toob meelde, mida Jacob Burckhardt on ütelnud uuenduse kohta, mis Itaalias sai teoks XV sajandil: kujutlus hinge surematusest asendub antiikse kuulsusega.

Kõige nüüdisaegsemalt mõjub Boccaccio armukadeduse teoreetikuna; pole vähimatki kahtlust, et see tunne oli talle läbinisti tuttav ja ta ei väsinud selle halvustamisest. Haripunkti saavutab suhtumine Mariamnele, kuningas Heroodese abikaasale pühendatud peatükis; selles nimelt mainitakse Heroodese soovi, et tema hukkumise korral Mariamne tapetaks, ja autoril pole pääsu täiendusest: armukadedus tuleb siin avaldumisele koguni surmajärgselt!

Naiste osatähtsus pidi Boccaccio elus väga suur olema, ümberlükkamatult tõendavad seda „Corbaccio“ misogüünses vaimus väljapeetud sõnavalingud; harva on naissoo esindajaist räägitud nii halvasti ja isegi – mis on halvem – kohatult. Aga oleks lihtsameelsus võtta põgusa hingeseisundi väljendust jäädava ühetähenduslikkuse vaimus, pigem tuleks selles, nagu ülalpool osutatud, näha tõendit autori tihedast seotusest naiste maailmaga. Dantel ja Petrarcal misogüünseid väljendusi ei esine, aga nii on sellepärast, et naised nende elus peaaegu midagi ei tähendanud. Tõlgendada Beatricet nii, et kõik rahule jääksid, ei suudeta eales. Petrarca oli Laura laulik, aga ainult laulik; kes vaevub tutvuma luuletaja traktaatidega, veendub peagi, et naiselikkusega seostuvate küsimuste jaoks ei leidu nendes kohta. Boccaccio loomingus seevastu ilmuvad esmakordselt mitte naiselikkuse sümbolid, vaid naised kogu oma inimlikkuses. Niisiis pole midagi hämmastavat selleski, et just tema, esimesena õhtumaa ajaloos, koostas õpetatud traktaadi „Kuulsatest naistest“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht