?Demokraatia masin? kui utoopia

REIN RUUTSOO

Erik Kuehnelt-Leddihn, Demokraatia analüüs. EYS Veljesto Kirjastus, Tartu. Ligi 30 raamatut avaldanud Erik Kuehnelt-Leddihn ei esine selles raamatus kui süstemaatiline poliitika filosoof. Siis oleks raamat ehk jäänudki tõlkimata. Neid, kes suudavad läbi närida sadu lehekülgi arutlusi ja argumente, pole just palju. Aforistlik stiil ja esseistlik arutlusviis lubavad oodata, et poliitika filosoofia mõnedest sõlmküsimustest aimu saanute arv lähitulevikus kasvab. Ma ei ole aga kindel, kas neist saavad tingimata tegelikud vabaduste toetajad. Ehkki sünnilt austerlane on nähtavasti pikkadel emigratsiooniaastail tema ideaalmudeliks saanud USAs toimiv süsteem. Tal jätkub argumente võrdsustamisest (demokraatia) tulenevate probleemide näitamiseks. Samas on ta nõus aktsepteerima USA tema enda sõnade kohaselt autoritaarset ja ebademokraatlikku pangandust, tööstust ja neile toetuvat sõjamasinat, sest see on tõhus (lk. 86). Demokraatia ja liberaalsuse vastasseis kasvab üle ?tõhususe? ja demokraatia vastasseisuks. Neile, kes on jälginud 11. septembrile järgnenud vaidlusi, ei sisalda see väide midagi uut. Demokraatia ?abitust? terrorismiga toime tulla on juba piisavalt näidatud.

Kuehnelt-Leddihni esseistika on kindlasti külm du?? neile viimastele, kes veel jagasid usku (mis oli kord tüüpiline postkommunistlike maade elanikele), et valimiste fiktiivsus ja sõnavabaduse puudumine on õnne ja vabaduse peamine takistus. Kuehnelt-Leddihni üks peamisi järeldusi on, et tulevikus on väljavaateid vaid kahe partei süsteemil, kusjuures neil on ühine filosoofia ja maailmavaade (lk. 45). Mille poolest see koos autoritaarse ja ebademokraatliku panganduse, tööstuse ja neile toetuva sõjamasinaga erineb juba meile tuttavast süsteemist, selle üle võib igaüks juba ise mõtiskleda. Raamatu põhisõnum on selle tõestamine, et rahvavõimu, esindusdemokraatiat kui ?demokraatia masinat?, pole inimühiskond suutnud luua ja ka ei suuda luua. Pärast fukuyamalikke utoopiaid liberaalse demokraatia igikestvast võidukäigust on analüüs vähemalt asjalik.

Kuehnnelt-Leddihn on eelkõige vabaduse eestkõneleja. Tänapäeva maailmas valitseb võrdsus liialt vabaduse üle ja seda tänu ?massiteadvusele?. Nähtavasti eelkõige sõjajärgsete kümnendite kogemus on toetanud veendumust, et ?massimeedia on tänu oma loomusele peaaegu süstemaatiliselt vasakpoolne, sest ta peab ju lihtsustama?, selle kaudu jõutakse täiesti loomulikul teel ?selgete aga valede ideedeni? [—]. Nii peab massimeedia käituma populistlikult, mistõttu omandab kergelt punasevõitu värvingu, sest kõik vasakpoolsed ideoloogiad pöörduvad ?laiade enamuste? poole, samuti selle poole, mida anglosaksid nimetaksid common sense ja natsionaal-sotsialistid ?terve inimmõistus? (lk. 77).

Siinkohal oleks küll väärt meenutada, et esiteks: kommunistid pretendeerisid eelkõige ?teaduslikule maailmavaatele? (teaduslik kommunism) ja võitlesid ?argiteadvuse? kui kodaniku eelarvamuste kandja vastu. Vähemalt teadusfilosoofia ei diskvalifitseeri argiteadvust, see jääb oluliseks tunnetuselemendiks/tasandiks. Pealegi, tõediskursust etendavaile kommunistidele nii iseloomulik scientism manipuleerib teadusega mitte vähem osavalt ja on hoopis totalitaarsemate taotlustega. Meenutagem vaid füüsiku mainele pretendeeriva Gustav Naani aastakümneid kestnud võitlust ?terve mõistuse? vastu (samastades seda kohvitantade jutuga), et eriti kavalalt naeruvääristada ühiskonnas süvenevat ?tervemõistusliku? kommunistliku diktatuuri kriitikat. (Kavalus seisnes just neutraalse ?teaduse? nimel esinemises.)

Teiseks, võrdsuse ideel pole tänapäeval probleemide ?lihtsustamise? monopoli. ?Vabaduse? suhtes võib täheldada samaväärset lihtsustamist. Sellest saadik kui Eestiski teatati suure aplombiga, et ?ühiskonda pole olemas? (Laar, Herkel jt.), võib rääkida negatiivset vabadust ainutähtsustava liberaalse retoorika peaaegu et täielikust valitsemisest. Libertaanluse ideoloog Hayek tunnistab oma vaadete külgnemist sotsiaaldarvinismiga. Vaid hariduse nõrkus seletab, miks selle hüüdlause kilbile seadnud partei pooldajatel võttis tosin aastat mõistmaks, et samaga väidetakse ka, et ?eestlasi pole olemas?, et rahvusliku solidaarsusega tuleb hüvasti jätta jne. Positiivne vabadus redutseeriti ?õnge? andmise tühjale metafoorile

Erik Kuehnelt-Leddihni argumendid demokraatia, võrdsuse ja enamuse printsiibi rakendamise kui ausa ja riigimeheliku poliitika võidu tagaja vastu on veenvad. Tõepoolest, valimised võidab suurema tõenäosusega see, kes rohkem lubab (blufib), ja mitte see, kes asjast räägib; edukam on poliitik, kelle naine on ?armantsem jne. (Kui Lennart Meri 1991 lubas meile Churchilli tsiteerides rasket tööd, higi ja pisiraid, siis ei uskunud enamus meist, et ta räägib tõtt.) Tõepoolest, pole mitte mingit teoreetilist põhjendust uskuda, et demokraatia aluseks on hääletusmasina arvuline suhe, mille põhjal saab luua õiglasema ja vabana ühiskonna. Protsentidega rehkendav kollektiivse mõistuse triumf on müüt. Hääletuse teel võib võtta vastu enesetapjalikke otsuseid (nagu Erik Kuehnelt-Leddihn näitab, vahel võetaksegi).

Ta jõuab järelduseni, et vabaduse ideaalsed/väärtuselised tagatised on paradoksaalsel kombel väljaspool enamuse-vähemuse arvamuse selgitamise vahekorda. Need seisnevad liberaaldemokraatia normide kehtestamises. ?Niisiis läheb vaja väga ranget riiklikku tsensuuri ja pooltotalitaarset ühiskonda, et kujundada ja säilitada ideoloogilist ühisnimetajat ? just nimelt ka liberaalses demokraatias. Nii peavad ajakirjandus, film, teater, televisioon, kirjastused, lastetuba ja kool lakkamatult propageerima riigi ja ühiskonna põhi-ideaale ja nimetama liberaaldemokraatliku ideoloogia vastaseid kaabakateks ja lollpeadeks (või ka kaabaklikeks lollpeadeks)? (lk. 47).

Vabadus saabub siis, kui demokraatiast vaba võim vormistab ?norme?, mis saadakse mingil imepärasel viisil. (Kuidas, seda ta ei selgita, kuid tema usk ?valgustatud? monarhiasse on nii suur, et tunnistab isegi ?Nikolai Verise? suureks humanistiks). Muidugi ei saa ta kaasaegses maailmas oma sümpaatiaid põhjendatud vaateiks arendada. Kuid valida jääb demokraatia diktatuuri või ?normide diktatuuri? vahel. Liberalism on siis seatud Münchhauseni rolli, kes enda mõistuse toel tõstab end välja demokraatia mädasoost. Kuid kes kõik võivad riietuda/maskeeruda Münchhauseniks?

Kuehnelt-Leddihn on endastmõistetavalt kommunismi vastane ja võrdsustab natsismi ja kommunismi (tulemustes täiesti põhjendatult). Kuid neil on siiski olemuslik vahe, mida tuleb arvestada, ehkki Eestis seda püütakse poliitilistel põhjustel mitte märgata. Ajaloo mõistmiseks (mitte õigustamiseks) on see siiski vajalik. Kuehnelt-Leddihnil on täielik õigus, kui ta märgib, et jälitada/karistada ei tuleks mitte niivõrd natsipartei liikmeid, kuivõrd Hitleri võimule hääletanuid. See väide on küsitav kommunistide ja nende poolt hääletajate suhtes. Kogu nõks on ju selles, et kommunistid ei seadnud avalikult eesmärgiks tuhandeaastase riigi rajamist, kus valitseb aaria rass, ja Entlösungit, vaid jutlustasid vabaduse riigist. Just nimelt vabaduse riigist! Nemad kehtestasid normid, mis pidid olema inimkonna vabaduse kehastuseks (vabadus on tunnetatud paratamatus). Juudi päritoluga Marxi õpetus on oma retoorikalt ju emantsipatsiooniõpetus. Väga raske on eeldada, et selle õpetuse toetaja mõistaks kõike ja näeks ette Marxi teooria rakendamise kõiki tagajärgi (natside puhul oli asi ikka üsna selge, ehkki Wannsee saatanlike otsuste formuleeringud olid ka riiklik saladus). Vaatamata kõigile erinevustele natsismi ja marksismi vahel, annab Kuehnelt-Leddihn mõtlema paneva argumendi lõpetada EKP liikmete ja kõigi selle partei diktatuuri oma häältega toetanute vastandamine, millele mõned ajaloolased on pühendunud.

Ajakirjas National Review avaldatud artiklis ?Balti solidaarsusest? sümpatiseerivat Erik Kuehnelt-Leddihn tõsiselt Balti riikide iseseisvusvõitlusele (1987 ? 1991). Ta olevat rõhutanud briti ajaloolase V. Temperley sõnu: ?Kui nende lugu kord ilmsiks tuleb, saab Eesti ja Läti eepiline võitlus oma iseseisvuse eest seisma kõrgel maailma samalaadsete seas? (tsiteeritud järelsõna autori Jüri Lippingu järgi). Samas on ta üsna skeptiline nn. uute demokraatiate edu suhtes. Kui siin hakatakse ?taas kord proovima liberaalset demokraatiat lääneliku eeskuju järgi üles ehitada?, siis ?nad nurjuvad neil samadel põhjustel kui aastatel 1918 ? 1938? (lk. 87). Pole päris selge, mida ta Balti riikidele ennustab (autoritaarsust?). Arvestades, et eriti Eesti on üsna edukalt hakkama saanud liberalismi ja demokraatia Siiami kaksikute lahutamisega, siis peaks meil Kuehnelt-Leddihni järgi ju lootust olema.

Libertaanlust tasakaalustavaid (USAs populaarseid) kõiksuguseid ?vähemuste? kvoote Eestis kah pole. Siiski maksab küll mõtelda, miks USA-taoline rikas ja võistluslikkust üle kõige hindav riik on läinud seda teed. Kvoodid naistele, vähemustele, perifeerias sündinuile jne. pole mitte demokraatia (arenenud ?õiglustunde? tulemus). Ka väga rikas ühiskond mõistab, et inimkapital (anne) jaotub suhteliselt määratult ühtlasemalt kui raha ja on ühiskonna peamine ressurss. Selle väärtustamine. Eesti näib olevat aga nii rikas, et võib USA poliitikast üle võtta vaid selle meritokraatlikud alustalad. Igasugusest hoolekanderiigist on Eesti kaugel. Demokraatlikud vabadused on säilinud, kuid lisanduvad jooned, mida ta peab vabadusele ohtlikuks (nagu näiteks valitsevate parteide kasvav rahastamine eelarvest). Sagenevad ka meenutused, et just veidi üle tosina aastat pidas parlamentarism vastu populistide ja demagoogide survele eelmise vabariigi ajal.

Ühes näib Erik Kuehnelt-Leddihnil kindlasti olevat õigus: vabaduse tagatis ei peitu mitte niivõrd institutsioonides, kuivõrd inimestes ? nende poliitilises kultuuris, rahva vaimses tasemes, riigimeeste riigimehelikkuses. Selle ressursi vähesust maskeeris revolutsiooniline entusiasm ja protest nõukogude aja tavade vastu. Kuid on üsna ilmne, et ?õiglane viha?, kättemaksumentaliteet jmt. ei asenda demokraalikke harjumusi ja õiglast meelt, mida kannab sügav kultuur.

Eesti koos teiste Balti riikidega kirjutas end tõesti demokraatliku võitluse ajalukku. Tänasel Eestil näib olevat kaks valikut: kas hakata tõsiselt demokraatia üle arutama või lüüa käega selle suhtes, kes teda valitsevad (NATO ja EL teevad peamised valikud ära nagunii). Viimane on suur eksitus. Üks uskumatult pikk ja stabiilne periood maailma ajaloos ei saa kesta igavesti (käsi tõrgub kirjutamast, et on möödas). Eesti demokraatia roll (rahvusvaheline mõjujõud) konsensuslike ühenduste liikmena on veelgi kasvanud.

Nii nagu iga eluvõimeline rahvus peab suutma luua oma põhiseaduse, niisama kindlalt peab ta kujundama oma arusaamise demokraatiast ja sellele vastava diskursuse. Küsitav oli mõnede soovitus aastal 1991 võtta üle mõni Lääne põhiseadus selle asemel, et see kodus ?põlve peal meisterdada?. Sama ilmselt peab iga rahvusühiskond tekitama oma eluvõimelise demokraatliku eluvormi. Muuseas, Eesti ülemineku-ühiskonna kujundajad suutsid vastu seista mitmetele autoriteetide soovitustele, mis ennustasid katastroofilisi tagajärgi (mõnest räägib ka Kuehnelt-Leddihn). Teatavagi intellektuaalse iseseisvuse säilitamisel võiksime meiegi anda oma panuse demokraatia/vabaduste kindlustamisse, mis polegi enam nii endastmõistetav.